Hipsterite ajajärgul, mil näokarvadega eksperimenteerimine on meeste hulgas peaaegu sama levinud kui pükste kandmine, on üks vuntsitüüp, mida keegi ei kasvata. Need on Hitleri vuntsid. Või oleks õigem öelda Chaplini vuntsid, sest ühe teooria järgi võttiski Hitler šnitti kuulsalt koomikult, et paremini silma jääda, ja rikkus siis fassongi kogu inimkonna jaoks igaveseks ära.

Tõsi, see tõlgendus ripub üsna peene karva otsas, sest teise versiooni kohaselt eelistas ta seda tüüpi vurre küll massist eristumiseks, kuid lihtsalt seetõttu, et need polnud Baieris kuigi levinud. Ja siis on see kolmas, kõige proosalisem variant. Nimelt olla väikesed hambaharjavuntsid lihtsalt Esimese maailmasõja aegse gaasimaskiga kõige mugavamad.

Olgu algseks ajendiks mis tahes, sai nendest vuntsidest ja terava lahuga soengust Hitleri kaubamärk. Te võite need joonistada ilma ühtegi näojoont lisamata ja kõik tunnevad Hitleri ära ka nüüd, sadakond aastat hiljem.

Täpselt sama moodi piisab Donald Trumpi või Boris Johnsoni identifitseerimiseks vaid soengust. Me elame märgiajastul, kui brändid ei valitse mitte ainult kooli garderoobis, vaid ka poliitikas.

Need märgid võivad tõukuda mingist päriselulisest vajadusest, nagu sobivus gaasimaskiga, kuid võimendades ja vinti peale keerates saavutavad nad lõpuks valitseva staatuse. Ütled kaabu, mõtled ikka Helme või EKRE peale. Ja nii jääb veel aastateks, kuigi Kaja Kallas asus seda peakatet veel enne peaministriks saamist rehabiliteerima.

Välimus on muidugi asja üks külg. Sama moodi pannakse kaubamärke külge sõnadega. Nii omadele kui vaenlastele. Tundub lapsik, kui üliriigi president kutsub oma võistlejat ainuüksi Twitteris 174 korda Sleepy Joe'ks ehk Uniseks Joeks.

Nagu ka see, kui põhiseaduskomisjoni esimees nimetab sotsiaaldemokraadist rivaali umbes kümme korda järjest revolutsiooniliseks madruseks. Aga nii tehakse, sest see töötab.

Need nimed hakkavad külge, isegi kui kõik neid tõsiselt ei võta. Ja kui sõpru on vaja noomida, saab rääkida midagi eufemistlikku lõvišokolaadi söömisega liialdamisest. Umbes nii, nagu teatud seltskondades võetakse ikka napsi, mitte ei lakuta end täis, kuigi joobeaste on sama.

Märkide keeles rääkisid inimesed juba oma algusaegadel, kui joonistasid koopaseinale pilte edukast pühvlijahist. Ent me ei ela enam inimkonna koidikul. Meie maailm on võrratult keerulisem ja läheb iga aastaga järjest fragmenteeritumaks, segasemaks ja detailirohkemaks.

Piktogrammidest logo sobib ideaalselt Elu24-le, kus seiklevad superstaarihakatised ja instakaunitarid, aga päris elu on midagi hoopis muud. Nii nagu kompleksseid probleeme ei ole võimalik lahendada lihtsate võtetega, ei ole neid võimalik ka sama kergesti lahti seletada.

Kahjuks pole loota, et sildistamine – olgu siis solvavate siltide teistele kleepimine või endale mõne silmatorkava märgi külge riputamine – niipea väheneks. Ja seda mitte ainult populismi kasvu tõttu. Sotsiaalmeedia surub meid ka ilma selleta järjest pildikesksematesse ja lühematesse formaatidesse, kus vahel ei tundugi olevat enam muid võimalusi, kui aeg-ajalt suurte tähtedega kirjutades röögatada: "MAKE AMERICA GREAT AGAIN!" või midagi muud sarnast.

Ajakirjandus on samal ajal suundumas teisele poole. Üha vähemaks jääb vaid viie aasta eest valitsenud lühikesi veebinuppe. Selle asemel on ajakirjanikud adunud seda, mida meediateoreetikud sajandi alguses online-ajakirjanduse kohta rääkisid, kuid mida peaaegu keegi toona kuulda ei võtnud – netis on ruum piiramatu. Seal võib kirjutada nii pikalt, põhjalikult ja üksikasjalikult, kui vähegi soovid.

Ajakirjanikuna võiksin seega rõõmustada, et meie töö võimaldab pealiskaudsele märgimaailmale süvitsi minekuga vastu seista, kuid kõik pole siingi nii lihtne, kui piltkirjas võiks väljendada. Pikkades tekstilohedes kipub kaduma üldistusvõime, oskus eristada olulist vähetähtsast ning lõppkokkuvõttes ka lugeja tähelepanu.

Nagu ikka, peab ajakirjandus leidma tasakaalu. Tuleb olla piisavalt üksikasjalik, et rääkida asjadest nii nagu nad on, ja samal ajal piisavalt lihtne, et sõnum kohale jõuaks. See on ajakirjanike professionaalsuse küsimus, kui kiiresti tasakaal paika loksutatakse.

Hoopis raskemas seisus oleme kodanikena. Me teame ju kõik, et midagi lamedamat kui pesupulbrireklaam annab välja mõelda, aga poodi minnes valime ikka selle pildi ja nimega paki, mida õhtust õhtusse televiisorist ajudesse on valatud. Pesupulber ei muuda meie elu kuigivõrd. Aga kui me ette ei vaata, võib lihtkirjas midagi väga tähtsat kaduma minna.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.