Kaupo Meiel: muutuste rõõmupisaraist saab alati tolm

Miljonid inimesed kogu maailmas ja meil Eestis on valanud rõõmupisaraid, sest Donald Trump on läinud ja EKRE on läinud. Hüppame kõik rõõmu väes, sest möödas külmad talvetunnid, kena kevade on käes. Aga kas ikka on, küsib Kaupo Meiel.
Arusaadavalt valdas paljusid rohkem või vähem poliitikast huvitatud inimesi suuremat sorti kergendus, kui Ameerika Ühendriigid said nende vaates palju parema presidendi kui eelmine. Samamoodi avati reaalseid ja mõttelisi vahuveinipudeleid kui peaminister Jüri Ratas tagasi astus ja valitsus lagunes.
Ilus oli olla, sest et paha oli möödas ning headuse suure võidu puhul võib heaks kiita isegi ülisuurt ilutulestikku, mille vastu sai alles vähem kui kuu aega tagasi agaralt võideldud, sest see teeb loomadele paha ja on üldse mõttetu poosekomme, aga see selleks.
Õnneks või kahjuks langeb tolm maha, tänavad pühitakse puhtaks ning algab hall argipäev reaalpoliitika ja reaaleluga. Kui Barack Obama 2009. aastal USA presidendiks sai, oli tema kõlavaimaks hüüdlauseks "Change!" ehk muutus. Muutust kui sellist oodatakse ka Bidenilt ja muidugi ka Reformierakonna ning Keskerakonna tandemilt.
Kindlasti muutused tulevad, miks ei peaks tulema, kuid meenutagem, et üks muutus, mis näiteks Obama valitsusaeg kaasa tõi, oli see, et tema järel õnnestus presidendivalimised võita stabiilsel geeniusel Donald Trumpil, mis omakorda paneb muretsema, et vahest saab Bideni järel presidendiks mõni veelgi stabiilsem geenius.
Aga hea küll, kauge tulevik võib tuua mida iganes, seda enam, et Igor Volke kinnitusel poleks meil ilma maavälise toetuseta niikuinii enam palju lootust.
Triviaalselt väljendudes on lähitulevik olulisem, sest see on lähemal ja võib pakkuda pettumusi mitte millalgi hiljem vaid kohe ja praegu. Bideni poliitika ei pruugi rakendudes sobida kõigile, kes tema valimisele kaasa elasid, eriti kui seda tehti põhjusel, et peaasi, et Trump ei võidaks. Kaja Kallase ning Mailis Repsi juhitavate delegatsioonide kokkulepped ei pruugi sugugi olla meeltmööda kõigile, kes igatsesid EKRE lahkumist koalitsioonist. Vastandumisel kaugele ei purjeta.
Üks illusioon, mis on Ameerika ja Eesti sündmuste taustal kiire tekkima, on see, et nüüd on Trumpi ja tema mõtteviisi toetajatega kõik ühel pool ja samamoodi on kõik ühel pool EKRE ja selle poliitika toetajatega. Tegelikust elust on see arvamus sama kaugel kui juustukera Kuust, teate ju küll vend Johannese maksiimi: "Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus."
Trump ja tema toetajad on alles ja neid on palju, EKRE ja selle toetajad on alles ja palju on neidki. Suhtleliselt silmakirjalik oleks nüüd, kui varasemast opositsioonist on saanud koalitsioon, hakata üles kutsuma uut opositsiooni vaigistama.
Kui opositsioonis oli Reformierakond, siis oli nende arvamus oluline, kui opositsioonis on EKRE ja Isamaa, siis pole nende arvamus oluline, sest nad ei ole võimul? See on väga vildakas arusaamine sõnavabadusest. Ega see, kui hullumaja aknad kinni müürida, ei tähenda, et hullud ära kaoksid.
Sel teemal kirjutas neil päevil ERR-i portaalis Euroopa Komisjoni asepresident Vera Jourova: "Pärast Trumpi blokeerimist liikusid paljud tema toetajad teistesse internetikeskkondadesse ja sulgesid end veelgi hermeetilisematesse mullidesse. Me ei tohi neid unustada. Peame leidma viisi, kuidas nad saaksid taas osaleda demokraatlikus arutelus, ning taastama kodanike usalduse demokraatia ja demokraatlike uuenduste jõu vastu."
Jourova nentis sedagi, et demokraatia ei ole täiuslik, aga see on meie enda peegelpilt, kuid selle suurim eelis on, et see sõltub meist endist ja meie vastastikusest usaldusest.
Koalitsioon on Eestis muutunud, aga riigikogu koosseis jäi samaks ja jätkuvalt on see meie ühiskonna peegelpilt kõigi oma pahede, valede ja vihadega, aga ehk ka tõsimeelsete püüetega muuta elu rohelisemaks, sinisemaks, mustemaks ja valgemaks.
Keskerakond ja Reformierakond peavad selgelt mängima kaartidega, mis neile on jagatud, pole suurem asi kombinatsioon, aga parem kui mitte midagi. Ühiskond kui tervik peab aga alati mängima kõigi kaartidega, sest kui üks mast pakist välja visata, siis on see sohk.
Toimetaja: Kaupo Meiel