Küllap tunnevad paljud kergendust, et Eestis valitsus kukkus. Aimata võib, kuidas möödunud 21 kuule vaatavad tagasi parempopulistliku partei endised ja praegused toetajad ning koalitsioonipartnerid.

Teen tagasivaate eestlasena, kes teises riigis elab ja töötab, aga samuti ajakirjanikuna, kes regulaarselt eesti diasporaad intervjueerib*. Eestlasi leiab pilla-palla üle terve maakera: Austraaliast Panamani, Kanadast Koreani, LAV-ist Norrani. Eesti maine tuleb meil jutuks pea igas intervjuus, see läheb välismaal elavatele Eesti juurtega inimestele väga korda. Mida tegi see aeg Eesti mainega?

Iidvanad stereotüübid

Ehkki kodumaal arvatakse tihti, et "mugavuspagulased" mujal assimileeruvad, juhtub nii haruharva. Peresid intervjueerides selgub pigem, et neil on südamel, mida Eestist arvatakse.

Enamik neist pingutab iga päev, et Eestiga sidet hoida ning lapsed oskaksid eesti keelt kõnelda. Neile läheb väga korda, mida Eestist teatakse ja mõeldakse. Nad teevad vabatahtlikult seletustööd. Igaüks oma asukohariigis on hästi kursis, kuidas Eestit nähakse täiesti tavaliste inimeste pilguga.

Kaugetes riikides on enamasti eestlased ise need, kes saavad meie riigi mainet kujundada. Hoopis teine on lugu meie lähiriikides, eriti mujal Euroopas, kus ajaloost tulenevalt leidub meie suhtes eelhoiakuid. Just Kesk-Euroopas, Suurbritannias ja Skandinaaviamaades elavatel eestlastel tuleb alatasa rinda pista meie rahvuse kohta tekkinud stereotüüpidega.

Need stereotüübid on juba saja-aastased. Tänu Esimesele maailmasõjale vabanesid arvukad rahvad tsarismi küüsist ja rajasid oma riike. Kui meie saime siin maailmanurgas oma pisiriigi, oli poliitiline maastik õige kirev. Kes tahtis Balti liitu, kes igatses Põhjamaade sekka, kes kiikas lausa Suurbritannia poole, neljandad ei osanud elada ilma Vene impeeriumi kõva käeta.

Lääneriikides leidus küllalt poliitikuid, kes pidasid meie armast Eestit geopoliitiliseks anomaaliaks. Ajalugu näitas, et kindlate liitlaste puudumise tõttu läks Eesti okupeerimine lihtsamalt.

Kui me raudse eesriide taha lõksu jäime, asusid Lääne- ja Idablokk teineteist propagandaga pilduma. Stereotüübid meist kui nõukoguliku mentaliteediga massist süvenesid. Vaatamata meie diasporaa argumentidele kujutati meid ideoloogilises võitluses sarnasena slaavi rahvastega ja vaatamata osa riikide mittetunnustamispoliitikale ikkagi osana Nõukogude Liidust, nii geograafiliselt kui ka mentaliteedilt.

Pärast okupatsiooni alt vabanemist saime üleminekuajal tunda teiste riikide haletsust. Kes ei mäletaks, kui saabus Rootsi välisabi või Ameerika ususektide annetused ja meie inimesed tormasid rüseledes riideid kahmama. Veel hullem, kui tegu oli rootslaste-taanlaste iganenud tehnikaga - selle pärast mindi lausa kaklema.

Meie kui abivajaja kuvand pole kerge kaduma. Nukraks teeb, kui hästi mujal Euroopas seni mäletatakse Eesti üleminekuperioodi tumedamaid varje – inimkaubitsejaid, vargaid, prostituute, narko- ja relvaärikaid.

Uurivate ajakirjanike üksikasjalikud artiklid, mis neid teemasid lahkasid, püsivad teiste riikide inimestel meeles tänini. Nii mõnigi kord tuleb välismaal elavatel eestlastel imestada siinsete naiivse usalduse üle, et mõni matslik poliitik või üksik kriminaalne eestlane ei saa Eesti kuvandit välismaal rikkuda.

Uudisteloogika on paraku kõikjal sama - meelde jäävad skandaalid, mitte ülejäänud tublide eestlaste igapäevased ponnistused. Täpselt sama võime kogeda Eestis, kus tublidest võõramaalastest või pagulastest, kes annavad endast parima selleks, et meil hakkama saada, kuuleb harva. Kui neist üks aga paneb toime kuriteo või terroristliku rünnaku, seatakse ülejäänud temaga ühele pulgale.

Välisabi saavast riigist välisabi andvaks riigiks

Välismaal elades tuleb tihti selgitada elementaarset geograafiat, näiteks et Ida-Euroopa koosneb isemoodi rahvastest ja riikidest ning mind ei pea kõnetama vene keeles lihtsalt sellepärast, et juuksed blondid on. Selline on reaalsus.

Kahtlustan, et omariiklus ja omavahelised kähmlused on eriti parempopulistlike poliitikute eest varjutanud, et enda kehtestamisega ülemaailmsel areenil ning eriti Eesti maine kujundamisega on meil endiselt mõndagi teha.

Muidugi oleme juba üpris kaugele sammunud. 30 aastat kestnud väsimatu töö mainekujunduse vallas, NATO-sse ja Euroopa Liitu astumine, eurotsooni pääsemine, äsjane saamine ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ning kuulumine veel paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on aidanud meil saada pildile edumeelse väikeriigina, mis on oma vaimulaadi ja kuuluvuse osas valiku teinud.

Oleme saanud välisabi saavast riigist välisabi andvaks riigiks. Maailma näinud inimesed teistes riikides teavad Eesti IT-võimekust meie e-teenuste, välisabi ja e-valimiste näitel, nad peavad Eestit üheks kõige edukamaks postsovjetlikuks väikeriigiks.

Need inimesed on kursis, et oleme inimõigusi kitsendavale maailmavaatele selja pööranud, ehitanud üles toimiva õigusriigi ja haridussüsteemi ning isikuvabaduste vallas teeme silmad ette paljudele vanadele riikidele.

Teisalt aga kurdavad teises riikides elavad eestlased tihti, et tavainimesed Põhjamaades ja Euroopas teavad meist ikkagi liiga vähe, et paljudel on meeles propaganda, mida tehti siis, kui olime alles raudse eesriide taga või hiljem, kui vanades Euroopa riikides olid arvukad poliitikud Euroopa Liidu laienemise vastu ning otsisid meie alavääristamiseks põhjuseid.

Paljud ei oska praegugi Poola torumehel ja Eesti kalkunikitkujal vahet teha, oleme ühteviisi kahtlane element, kes olemuslikult Euroopasse ei kuulu.

Uuel valitsusel seisab ees mainekujunduslik katsumus

Praeguseni tuleb Kesk-Euroopas elavatel eestlastel alailma selgitada, et ei, Baltikum pole Balkan ja ei, eestlased ei räägi vene keeles. Isegi riikides, nagu Norra, Taani ja Rootsi, kohtavad eestlased pahatihti neid stereotüüpe. Neist riikidest on Eestis käinud üllatavalt vähesed ja meie uhkustamist Skype´iga kuulavad paljud heatahtliku irooniaga.

Tihti peetakse Eestit hoopis vähem arenenumaks, tagurlikumaks ja brutaalse mentaliteediga riigiks, mis on kimpus homofoobiaga ning kus naiste ja vähemuste õigused jätavad soovida.

Juba fakt, et kõike rahvuslikku ülimaks väärtuseks pidav seltskond on lörtsinud emakeelt selliste väljenditega nagu "lilla brigaad," "homoteerull," "tolerastia," tõstatab küsimusi nende aadete siiruses ja seda  ka väljaspool Eestit.

Paljude välismaal elavate eestlaste mure ongi see, et populistide valitsuses oleku ajal said paljud teistes riikides samadele eelhoiakutele kinnitust. Matslikud väljaütlemised, verbaalne lajatamine geide, pagulaste, Euroopa Liidu ja teiste riikide riigipeade suunal taasalustasid kiiresti neid ammueksisteerinud eelhoiakuid.

Sestap on just viimastel aastatel tulnud välismaal elavatel peredel tulnud väideldes kinnitada Eesti ühiskonna küpsust ja pühendumist universaalsetele humanistlike väärtustele.

Minul on näiteks on tulnud selgitada Türgi naisõiguslastele, miks Eesti-suguses arenenud riigis on samuti partei, kes Istanbuli konventsioonist taganeda tahab nagu patriarhaalne Türgi valitsuspartei?

Teistel on jälle tulnud nuputada, kuidas selgitada soomlasele - kellele on kõrge naiste osakaaluga valitsus suur ja kaitsmist väärt saavutus ning kes on uhke selle üle, et naised on saavutanud ühiskonnas neile õigusega kuuluvad juhtpositsioonid -, et kommentaarid huulepulkade teemal on lihtsalt ühe valjuhäälse oraatori matslikud siseauditooriumile suunatud solvangud?

Kolmandatel on tulnud selgitada taanlastele, kellele kiusamisvaba ühiskond on elementaarne eesmärk ja prioriteediks kõigi inimeste vaimne tervis, miks Eesti riigikogus on jõud, mis ei taha lasta noori psühhiaatri juurde, sest nad on absurdse mõtte küüsis, et nood võivad noortele pähe panna sookorrektsiooni soovi.

Vaid need, kes on Eestis käinud, avastavad, et stereotüübid Eesti kohta ei pea tingimata paika. Aga nagu öeldud, on Eesti külastajaid suhteliselt vähe ja teadlikkust Eestist kui väärt avastusreiside sihtkohast ning eelkõige meie väärtusruumist on vaja tõsta veel pikki aastakümneid, kuni meie kuulumine progressiivsete demokraatiate hulka muutub üldtunnustatud tõeks. Et me oleme eestlased, aga vaimult kuulume Euroopasse.

Enam ei tahaks tagasi aega, mil välispoliitikat sisepoliitiliseks kihutustööks ära kasutatakse ning valitsuse liikmed ärplevad meile eluliselt tähtsate institutsioonidega, et näidata kodus oma "sõltumatust".

Ei tahaks tagasi valitsust, kes kisub meid poliitiliselt ja mentaalselt tagasi kahe maailmasõja vahelisse perioodi, kus igaüks ajas oma asja ilma suurt pilti nägemata. Rahvuslus on oskus hoida õitsvana meie keelt ja kultuuri, mitte meid Euroopast irrutada ning sisepoliitiliste võitude nimel geopoliitilisse lõksu peibutada.

Veel ilmale tulemata valitsusel seisab ees välispoliitiline ja mainekujunduslik katsumus. Me keegi ei oska viimastel aastatel tekitatud mainekahju täpselt hinnata. Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ja vaenukõne kriminaliseerimine oleksid alustuseks head sammud.

^* Autor kirjeldab juba seitsmendat aastat iga kuu ajakirja Pere ja Kodu rubriigis Halloo, maailm! Eestist pärit inimeste perede kogemusi välismaal. Ta pälvis 2020. aastal Eesti Vabariigi välisministeeriumilt rahvadiplomaadi tunnustuse Eesti-Türgi suhete edendamise eest.