Viimasel ajal on minult korduvalt küsitud, miks ikkagi osa inimesi usub valeinfot ja vandenõuteooriaid. Otsisin sellele selgitust teaduskirjandusest leidsin nii mõnegi huvitava seose. Etteruttavalt olgu öeldud, et kindlasti on siinne vaid üks võimalikest mõttekäikudest ning ei liigita kedagi õigeks või valeks ega mõista hukka üht või teist arusaama.

Ühiskondlikud traumad

Räägime alustuseks traumadest. 2010. aasta 10. aprillil kukkus Smolenski endise sõjaväelennuvälja lähedal alla lennuk. Surma sai 95 pardal olnud inimest, nende hulgas ka Poola president ja paljud kõrged riigitegelased.

Selle juhtumi sotsiaalsete mõjude vastu on teadlased huvi tundnud ka veel üsna hiljuti. Nimelt ilmnes ühe rahvusvahelise uurimisrühma uuringust, et Smolenski lennuõnnetuse järel ringles inimeste hulgas väga palju vandenõuteooriaid ja valeinfot. 

Teadusartiklis toovad need teadlased aga välja ühe huvitava tulemuse: inimesed, kes uskusid vandenõuteooriaid distantseerisid end teadlikult neist, kes vandenõuteooriaid eitasid. Ja sama kehtis ka vastupidi – mitteuskujad eemaldusid uskujatest. Miks see oluline on?

Seda efekti nimetatakse sotsiaalse ühtekuuluvuse* murenemiseks. Teisisõnu tähendab see, et taoline suur ühiskondlik trauma murendas kogu ühiskonda, pani inimesi üksteisest eemalduma, polariseeruma, nagu tänapäeval tavatsetakse öelda. 

Sama efekti koges Eesti aastal 1994, kui uppus parvlaev Estonia. Õigupoolest kogeme seda iga kord kui Estonia katastroofi teemad tõstatuvad: uskujad eemalduvad mitte-uskujatest ja vastupidi ning tulemusena väheneb meie seotus ühiskonnana. Siingi pole vist tarvis näidet otsida kaugemalt kui viimase sügise Estonia teemalisest dokumentaalfilmist. 

Võib ju küsida, milleks meile seda sotsiaalset ühtekuuluvust üldse tarvis on? Sotsiaalne ühtekuuluvus näitab kui hästi saavad erinevad ühiskonnagrupid hakkama. Mida suurem on ühtekuuluvus, seda õiglasem ja võrdsem on ühiskond, seda rohkem tunnevad inimesed, et nad on seotud selle riigi ja kultuuriga.

Ehk äraspidiselt seletades: mida vähem on ühiskonnas ühtekuuluvust, seda raskem on meil hoida näiteks eesti keelt ja kultuuri, seda haavatavamad oleme inimestena selles ühiskonnas. 

Pikaleveninud koroonakriis annab hoogu vandenõuteooriatele ja valeinfole ning paneb sotsiaalteadlasi üha murelikumalt vaatama, kuidas see murendab sotsiaalset ühtekuuluvust paljudes riikides. 

Isiklikud traumad

Traumad panevad otsima stabiilsust, seletust, usaldust, tugipunkti. Võtame näiteks ema, kelle lapsel diagnoositakse üks neist uutest sündroomidest, mis osutab arengu- ja tähelepanuhäiretele. Või võtame inimese, kellel diagnoositakse vähk. Või inimese, kes kaotab sissetuleku, kuna tööandjal pole koroonakriisi tõttu kliente. Või inimese, kes ootamatute reisipiirangute tõttu jääb lõksu võõrriiki. 

Kõik need juhtumid panevad inimest küsima, miks see just temaga juhtus? Mida ta valesti tegi? Kes on tegelikult süüdi? 

Sarnaselt ühiskondlikele katastroofidele on ka need juhtumid traumad, isiklikud traumad. Kõigil nendel traumadel ei olegi põhjust või selgitust, pole ka süüdlast. Aga elada oleks palju kergem, kui siiski oleks süüdlane. 

Kas vähkkasvaja tekitasid ebatervislikud eluviisid? Kas lapse arenguhäires on süüdi ema rasedusaegsed vead? Või äkki olid põhjuseks hoopis vaktsiinid, ravimitööstuse salajane eesmärk teha inimesi haigemaks, et panna neid veel rohkem ravimeid tarvitama? Uskuda, et süüdi on vaktsiin – see väikeses pudelis olev vedelik – on palju kergem kui otsida põhjust kui nõela heinakuhjast. 

Inimene, kes valitsuse kehtestatud piirangute tõttu kannatab varaliselt ja kindlasti ka emotsionaalselt, otsib samuti süüdlast ja põhjust. Süüdlasega on lihtne, see on valitsus. Põhjus? Eesmärk kontrollida inimesi, saada neilt kätte nende raha, allutada nad süsteemile. Nii mõeldes ei jää süü ilma peale hulkuma. Iseasi, kas süü ja süüdlane õigesti kokku saavad. 

See võib juhtuda igaühega meist

Vandenõuteooriatel ja enamikul valeinfost on ühine joon: nad pakuvad lihtsaid ja konkreetseid põhjus-tagajärg seoseid, kuid jätavad alati ruumi lisatõlgendusteks, ise juurde mõtlemiseks, ülemõtlemiseks. Kui mõni küsimus jääbki esiotsa justkui vastuseta, siis kindlasti leiab loogilise tuletusega neilegi vandenõuteooriast seletuse. 

Niisamuti pakuvad vandenõuteooriad ja valeinfo inimesele õigustust oma mugavusega seotud valikutele. Näiteks võib käte mitte desinfitseerimist põhjendada sellega, et nii hävivad naha pinnalt ka kasulikud baktereid ja see hoopis suurendab vastuvõtlikust nakkusele.

Või võib sedastada, et inimene ei vähenda vahetut suhtlust, kuna temale üldse viirus ei nakkagi, seda polegi tegelikult olemas. Või võib keelduda vaktsiinist väitega, et saavutab loomuliku immuunsuse põdedes haiguse läbi ning terve inimesena ei põe tema seda haigust kuigi raskelt. 

Kõiki eelkirjeldatud näiteid olen kuulnud päris inimestelt, oma kõrvaga. Kõik need on enamikus ekslikud, ehkki tõlgendatavad korraga nii tõe kui ka valena. 

Mida vanaema teab?

Tänapäeva maailmas, kus kõik on üha enam digitaalne, muutub vahetud suhtlus järjest haruldasemaks. Seegi toob kaasa sotsiaalse ühtekuuluvuse murenemise. See tähendab, et me ei saa enam ühtmoodi aru, mis on tõene, mis väär, et meil on üha vähem rühmasiseseid sidemeid, näiteks perekondlikke, hõimkondlikke, sõpruskondlikke suhteid, mis võimaldavad meil üksteist usaldada. 

Enneolematul digisuhtluse ajal oleks mõistlik õppida hoopis minevikust. Kuidas vahetasid, mõtestasid ja valisid infot inimesed aastasadade eest? Üksteisega suheldes, kuulates neid, kellel oli rohkem teadmisi – külavanemaid, vanavanemaid, aga ka vastupidi, noori, teadmishimulisi ja rändureid. Info sai väärtuse vahetult inimeselt inimesele liikudes. 

Elades ebakindlal ajal ning kogedes ühiskondlikke ja isiklikke traumasid muutume üha vastuvõtlikumaks eksitavale infole. Selleks, et mitte lasta vandenõuteooriatel ja valeinfol end kahjustada, vajame tegelikult vähem digitaalset ja rohkem päris suhtlust. Päris inimestega, päris ajas ja päris ruumis (isegi kui see on veel mõne kuu vältel videopildi vahendusel).

Traumade eest ei ole keegi meist lõpuni kaitstud, kuid saame vähendada nende tagajärgi, kui pöördume tagasi vanamoodsa vahetu suhtluse juurde, kus erinevad põlvkonnad räägivad seda, mida teavad ja mida teada on saanud. 

* Autor eelistas siinses artiklis ingliskeelse termini social cohesion jaoks mõistet sotsiaalne ühtekuuluvus, kuivõrd täpsemale mõistele "sotsiaalne sidusus" tekitas alltähendus sari "Riigimehed", mida mõiste moonutamisest hoolimata tasub kindlasti vaadata.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.