Tõnis Saarts: Eesti ekrestumise vahekokkuvõte

Foto: Priit Mürk/ERR

Selleks, et EKRE saaks uuesti valitsusse, peab ta järgmistel valimistel koguma vähemalt üle 30 protsendi häältest, et panna teisi fakti ette, et nendeta lihtsalt ei saa. Kas seesuguse olukorra tekitamine oli võit? Pigem siiski kaotus, nendib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Uus aasta pole konservatiividele, täpsemalt äärmuskonservatiividele, alanud just kõige positiivsemas võtmes: Trumpi toetajate rünnak Kapitooliumile diskrediteeris konservatiivide püüdlusi rahvusvaheliselt ja Eestis vahetus ootamatult valitsus ja võimutüüri juurest tõrjuti kõrvale EKRE.

Laskumata nimetatud sündmustega seotud detailidesse, huvitab mind hoopis muu küsimus. Millised olid ikkagi konservatiivide saavutused? EKRE toonane aseesimees Martin Helme lubas valimisööl, märtsis 2019, ekrestada Eesti poliitika ja ühiskonna? Kui kaugele sellega, rohkem kui pooleteist aastaga, mil partei võimul oli, jõuti?

Minu hinnangul sobib praegust seisu kõige paremini iseloomustama ütlus: "Võitsime küll lahinguid, kuid kaotasime sõja".

Koalitsioonivalitsustes olemise kirjutamata reeglid

Jah, väidetakse küll, et pooleteise aastaga ei saagi nii laiahaardelist ettevõtmist lõpuni viia. Paraku aga oma radikaalsete toetajate heameeleks vinti üle keerates jäid parteil kasutamata mitmed strateegilised võimalused, mis seda ettevõtmist muidu ehk edendada oleksid võinud.

Selleks, et radikaalne partei suudaks Eesti-taolises ühiskonnas olulist pööret tekitada, peaksid olema täidetud mitmed tingimused. Millised siis?

Alustuseks on muidugi vaja koguda arvestatav ühiskondlik toetusbaas, kuid vähem oluline pole ka liitlaste soetamine eliidi seas. Teisisõnu enda poolele tuleks võita arvestatav osa põhivoolumeediast, ettevõtjatest, kodanikeühiskonnast ja vaimueliidist. Ka teiste parteide esindajad peaksid hakkama kaasa noogutama öeldes, et "hoolimata oma radikaalsusest ajab EKRE ju õiget asja".

Vaadates EKRE avalikku toetust praegu, siis võimuoleku ajal see pigem langes, mitte ei tõusnud. Ka oma toetuspinna laienemine eliidi seas päädis üsna tagasihoidlike tulemustega.

Jah, EKRE saab oma liitlaseks lugeda Isamaad ja kirikuringkondi, kuid kas mõlemad on Eesti ühiskonnas ja poliitikas nii kaaluka positsiooniga, et kallutaksid lähitulevikus kaalukausid otsustavalt EKRE kasuks? Kahtlen selles.

Teiseks peavad radikaalsed erakonnad oma agenda edendamiseks näitama koalitsioonikõlbulikkust. Teisisõnu, tekitama teistes erakondades tunde: "Jah, neil on kohati hullud ideed, aga nendega saab asju ajada küll". Kuigi valitsuspartnerid on sisulise asjaajamise osas EKRE ministreid kohati ka kiitnud, siis laiemas plaanis rikkus partei peaaegu kõiki koalitsioonivalitsustes olemise kirjutamata reegleid.

Need reeglid on:

  1. ära pane oma koalitsioonipartnereid pidevalt väärtusdilemmade ette, nii et ka nende tõsiseltvõetavus on avalikkuse silmis alalõpmata küsimärgi alla – mingil hetkel lööb see bumerangina tagasi;
  2. "Eestil on kombeks üks peaminister korraga" – väiksema partnerina ära hakka end pressima peaministri kingadesse – saa enne ise peaministripartei vääriliseks;
  3. pole kombeks, et mõned valitsuse ministrid õpetavad pidevalt teisi, kuidas need peavad oma haldusalas asju korraldama. Kokkuvõttes, kui koalitsioonis olles kõlab ainult, "mina, mina, mina" ja ülimalt harva "meie", siis pole partei koalitsioonivalitsusteks küps.

Paistab, et kõik parlamendiparteid jälgisid EKRE käitumist koalitsioonis üsna tähelepanelikult ning ma arvan, et pole liialdus öelda, et reaktsioon oli: "Kui valitsusliit Helmetega, siis ainult tagumisel võimalusel".

Teisisõnu, selleks, et EKRE saaks uuesti valitsusse, peab ta järgmistel valimistel koguma vähemalt üle 30 protsendi häältest, et panna teisi fakti ette, et nendeta lihtsalt ei saa. Kas seesuguse olukorra tekitamine oli siis võit? Pigem ikkagi kaotus.

Mis läks edukalt?

Kuid lõpetuseks tuleks rääkida ka sellest, mis Eesti ekrestumise projektiga edukalt läks. Partei suutis väga jõuliselt kehtestada Eesti poliitikas oma tuumikkonflikti (liberaalsus vs konservatiivsus), sundides ka oma konkurente vastavas rütmis tantsima.

Tähelepanuväärne saavutus omaette. Lisaks sellele on EKRE tublisti rikastanud meie poliitilist kõnepruuki. Terminid "süvariik", "kultuurimarksistid", "homototalitaristid" on läinud igapäevakäibesse. Teame ju, et keel mõjutab meelsust ning vastupidi. Samuti jõudis EKRE pooleteise aastaga olulisel määral nihutada seda rajajoont, mida peetakse Eesti poliitikas lubatuks ja lubamatuks.

Ometi suudeti ka nende saavutuse sära oluliselt tuhmistada, kui abielureferendumiga seoses kõigil rinnetel vint taas üle keerati. Sellega nüristas erakond juba eos olulise instrumendi oma agenda edendamiseks järgnevatel aastatel. Sõna "referendum" kutsub nüüd vähemalt paari valimistsükli jooksul Eesti poliitilise eliidi seas esile tõsiseid allergiahooge.

See, et mingis kohas keeratakse vint jälle üle, millega seoses varem saavutatu kaotab oma efekti, on muutunud osaks EKRE käekirjast. Seni, kuni EKRE juhid ei õpi ära tasakaalu hoidmise ja liitlaste leidmise kunsti, ei saa asja ka Eesti ekrestumise projektist.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: