Raivo Vilu tõi ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris "Kaasaegne toidutehnoloogia ja elustiilihaigused" välja, et eestlaste toitumine on tasakaalust väljas, kipume liialdama lihatoodetega ja menüüs võiks olla rohkem kiudaineid sisaldavaid tera- ja köögivilju. Üllatuslikult pakub Vilu selle probleemi lahenduseks aga hakata tarbima kiudainetega rikastatud piimatooteid.

Selline soovitus on küsitav. Teadaolevalt on kuni 30 protsendil Eesti inimestest laktoositalumatus ning kiudaineid peaks saama juurde toiduainetest, mis oodatud kasu asemel kahju ei tooks. Näiteks Ameerika Ühendriikide terviseameti antud toitumissoovitused aastateks 2020-2025 võtsid arvesse, et paljud ameeriklased võivad piimatoodetest saada erinevaid vaevuseid ning neis seisab, et piima asemel võib valida ka taimse piima, sojast valmistatud alternatiivi.

Kui rääkida, kuidas tarbida enam kiudaineid, siis näiteks tassis kaerapiimas sisaldub juba loomulikult kaks grammi kiudaineid.

Lisaks inimeste tervisele on intensiivpõllumajanduse ning piimatootmise varjuküljeks loomadele ning meie loodusele tekitatav kahju. Ka Eesti poolt allkirjastatud Euroopa rohelepe soovitab igaühel teha keskkonnasõbralikumaid valikuid ka poes käies. Vastuoluline on kasutada kliimakriisiga silmitsi seistes meie teadlaste ressursse, et mõelda välja uusi lahendusi keskkonnale kahjulike harjumuste suurendamiseks.

Aastaks 2050 on võtnud Eesti sihiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990. aasta tasemega ligi 80 protsenti. Tartu ülikooli juures käivitatud kestlikke ja õiglasi süsteeme otsiv projekt Suur Siire annab samuti soovituse, et tuleb vähendada toetusi lahendustele, millest väljumine on mõistlik ning samuti lisab, et tegeleda tuleb kindlasti ka valitseva süsteemi nõrgenemise tagajärgedega. Riiklikult toetatud lehmapiimatootmine on vastuolus seatud kliimaeesmärkidega, ükskõik, kui "roheliselt" seda ka ei proovitaks teha.

On üsna selge, et suure keskkonnajalajäljega ja pidevalt madala hinnaga kimpus olevale lehmapiima tootmisele tuleb lõpetada järk-järgult toetuste maksmine ning leida lahendused loodusele vähemkoormavate alternatiivide tootmiseks.

Samale probleemile viitas oma  kommentaaris ka Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ja lisaks tõi välja, et lehmapiima madalast kokkuostuhinnast kaotab piimatootja kõige enam, tarbija seda marginaalset hinnavõitu peaaegu ei tunne.

Mure piima liiga madalate kokkuostuhindade pärast on olnud aastatepikkune ja see on tinginud olukorra, kus põllumeestel pole olnud võimalik koguda vahendeid vajalike investeeringute tegemiseks, et muuta oma ettevõtmine kasumlikuks ja keskkonnasõbralikuks.

Kas on näha, et piimahind hakkaks tõusma? Vaadates joogipiima tarbimise ühtlaselt langevat trendi Euroopas ja Ameerikas ning eeldades, et lähiaastatel ei mõelda välja Eestis toodetud piimast innovaatilisi ekspordiartikleid, siis julgen arvata, et pigem ei, samuti oleks mõistlik lõpetada sellekohase lootuse andmine meie piimatootjatele.

Siinkohal võib suunanäitajana vaadata taas Ameerika poole, kus langustrendis oleva piimahinna ja -tarbimisega pankroti äärele jõudnud farmerid on edukalt oma ettevõtmise muutnud taimse piima tootmiseks. See aitab ka tagada, et piimandussektoris kogenud inimesed ei kaota tööd vaid saavad suure tõenäosusega hakata tegema suurema lisandväärtusega kõrgemapalgalist tööd, mille tulemusel ei teki ka praegusel tasemel keskkonnakahjusid.

Turu-uuringute firma Nielsen järgi müüdi 2019. aastal Eesti jaekettides 67 miljonit liitrit lehmapiima ja 1,69 miljonit liitrit taimseid piimasid. Arenenud turgudel võiks olla taimse piima tarbimine sellest isegi 15 protsenti - 10 miljonit liitrit.

Me oleme veel kaugel sellest, et taimsed piimad võiks asendada lehmapiima, kuid kliimaeesmärke silmas pidades, loomade eetilise kohtlemise nimel, aga ka inimeste endi tervise huvides me võiksime asuda selles suunas teele.