Riigi tasandil nähakse muutuse vajadust. Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Kaire Eriku sõnul tähendab AI levik kõrgkoolide jaoks uusi kohustusi.

"Tehisintellekti kiire areng tähendab, et ka kõrgkoolid peavad vastavalt kohanema nii õppekavade sisu, õpetamismeetodite kui ka akadeemilise eetika küsimustes. Riik ootab, et kõrgkoolid neid muutusi aktiivselt arvestavad ja integreerivad oma õppetöösse," lausus Erik.

TI-hüppe õpilasprogrammi koordinaator ja Tartu Ülikooli turvalise tehisaru algatuse juht Helis Luks leiab, et ülikoolidel on vaja luua raamistik, mille alusel AI-poliitikat edasi arendada.

"Ainuke viis, kuidas seda teha, on kirjeldada seda väga laiapõhjaliselt ehk peame seadma kindlad raamid, mis ongi aegumatud erinevates olukordades. Aga see areng, millega me aja jooksul neid teadmisi arendame ja edasi anname, peab toimuma pidevalt," ütles Luks.

Sarnasel seisukohal on ka Tallinna Tehnikaülikooli AI projektijuht Julija Mõnnakmäe, kelle sõnul on ülikoolide AI-poliitika eesmärk kaasata õpilasi AI-d mõistlikult kasutama.

"Meie eesmärk ei ole õpetada tudengeid tehisaru vältima, vaid seda teadlikult kasutama. Tehisaru võib olla väga hea õppimise tööriist, kuid see ei tohiks asendada õppija enda mõtlemist ja sisulist panust. Seda põhimõtet järgime ka kirjalike tööde ja lõputööde puhul," rääkis Mõnnakmäe.

Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk omakorda leiab, et üliõpilased mõistavad ise AI mõju oma teadmistele üsna hästi.

"Enamik üliõpilasi soovib siiski ennast arendada, mitte vaid hindeid saada. Paljud üliõpilased on ise loobunud tehisaru kasutamisest, kui näevad, et see ei toeta nende mõtlemisoskust," ütles Valk ja lisas, et tähtis on, et üliõpilane mõistaks, kui ta mõne koduse töö puhul kasutab tehisaru liiga palju, toob see talle endale hiljem kahju.

Suurem rõhk probleemilahendusele

Eesti Maaülikooli õppeosakonna juhataja Ina Järve sõnul toob AI levik ülikoolides kaasa ka suuremaid muutusi õppekorralduses.

"See tähendab suuremat rõhku ülesannetele, kus õppija peab teadmisi rakendama, probleeme lahendama, oma valikuid põhjendama, tulemusi analüüsima ja nende üle kriitiliselt arutlema. Vajadusel suureneb suulise hindamise, arutelude, praktiliste ülesannete ning õppeprotsessi käigus valmivate tööde osakaal. Nii saab hinnata mitte ainult valmis lõpptulemust, vaid ka õppija mõtlemis- ja tööprotsessi," selgitas Järve.

Samas rõhutas ta, et traditsioonilised õppetegevused seetõttu kaduma ei hakka.

"See ei tähenda, et esseed või kodutööd kaotaksid oma väärtuse. Pigem tuleb üle vaadata nende eesmärk ja ülesehitus ning küsida, mida me konkreetse ülesandega tegelikult hinnata tahame," lisas Järve.

Vanade õppemeetodite tagasitulek võib aga tekitada ka uusi probleeme, hoiatab Tallinna Ülikooli üliõpilaskonna juhatuse esimees Karmen Klaassen.

"Suuliste eksamite osakaalu suurendamise risk on see, et paratamatult on inimestel erinevad isiksused, mis tähendab, et mõned suudavad suuliselt kergemini eksameid sooritada, mõned aga kogevad veelgi suuremat stressi ja ärevust kui kirjaliku eksami puhul," lausus Klaassen.

Samas toob ta välja ka viise, kuidas tudengeid paremini AI-poliitika loomisel kaasata.

"Tallinna Ülikool on võtnud suuna, et õppejõud lepivad iga semestri alguses koos üliõpilastega kokku, milleks ja kuidas võib konkreetses aines tehisintellekti kasutada. Pean seda heaks lähenemiseks, sest tehisintellekti kasutamise võimalused ja riskid sõltuvad väga palju õppeainest ning ühised kokkulepped aitavad vältida hilisemaid arusaamatusi," sõnas Klaassen.

Tallinna Ülikooli tudengil Margaret Roostil on AI-ga vastuolulised suhted.

"Muidugi on see koolitööde juures kasulik abimees, näiteks Google NotebookLM aitab pikkades teadustekstides selgust luua, kui silme eest on juba kirjuks läinud, ja ChatGPT aitab näiteks koodikirjutamise õppimisega. Aga mind kui üliõpilast tüütab see, et ülikoolides on AI pealesurumine normiks muutunud," rääkis Roost.

"Ma saan aru, et AI on ministeeriumi poolt justkui koolidele peale surutud, et õpetataks välja noori, kes oleksid tulevikus AI-pädevad, aga see, kui palju on erinevaid loenguid AI kasutamisest, ja see, kui palju AI sisu meie loengutesse jõuab, väsitab ja kurvastab mind küll," lisas Roost.

Eri nõuded tekitavad segadust

Helis Luks toob välja veel ühe probleemi — nõuete erinevuse õppeasutuste sees.

"On olukord, kus sotsiaalteaduste valdkonnas toetavad õppejõud AI kasutust ning ütlevad, et ilma selleta sa tulevikus hakkama ei saa ja sa peadki seda kasutama. Samas kui mõnes humanitaarvaldkonnas ütlevad õppejõud, et AI-d ei tohi kasutada, kuna see on kahjulik sinu aju arengule ja näitab, et sa tegelikult iseendaga hakkama ei saa. Paratamatult tekib tudengil küsimus, milline õppejõud siis õigust räägib ja keda kuulama peaks," sõnas Luks.

Valk peab sellist olukorda paratamatuks.

"Eri ainetes võivad tehisintellekti kasutamise piirid põhjendatult erineda, kuid üliõpilasele peab olema arusaadav, mida konkreetses ülesandes teha võib ja miks selline juhis on antud.

Et õppejõud seda kõike tudengitele paremini edasi suudaksid anda, pakub ülikool tuge mitmel tasandil.

"Pakume õppejõududele juhendmaterjale, kogemusseminare ja veebipõhiseid koolitusi ning alates 2026. aasta algusest tegutsevad ülikooli üksustes tehisarusaadikud, kes toetavad programmijuhte ja õppejõude tehisaru lõimimisel õppetöösse," ütles Valk.

Tehisaru ei asenda lõplikult inimlikke teadmisi

Kõigist muutustest hoolimata ei kao Eesti Maaülikooli õppeosakonna juhataja Ina Järve hinnangul kõrghariduse roll tehisaru ajastul kuhugi — see lihtsalt muutub.

"Tehisaru ei vähenda meie hinnangul akadeemilise hariduse väärtust, kuid muudab mõnevõrra seda, milles see väärtus seisneb. Kui informatsiooni leidmine, teksti koostamine või esmase analüüsi tegemine muutub tehnoloogia abil järjest lihtsamaks, muutuvad veel olulisemaks sügavad erialateadmised, kriitiline mõtlemine, allikakriitika, probleemilahendusoskus ning võime hinnata, kas saadud tulemus on teaduslikult põhjendatud ja tegelikkuses rakendatav," selgitas Järve.

Mõnnakmäe on omalt poolt veendunud, et AI-revolutsioon on tulnud, et jääda.

"Tehisaru ei ole meie jaoks eraldiseisev tehnoloogiaprojekt, vaid muutus, mis puudutab kogu ülikooli. Seejuures lähtume põhimõttest, et tehnoloogia peab teenima inimest ja ühiskonda, mitte vastupidi," ütles Mõnnakmäe.