Kunsti iseloomustab ideede ja arenguteede paljusus vaatamata sellele, et kunstitarvete poest müüakse kõigile samu tooteid. Sündivat loomingut kujundavad looja visioon koos looja oskuste ja teadmistega ning see kokteil on omakorda üle kallatud juhusega.

Sama olukord näib toimivat ka arstide igapäevatöös. Juhuslikkus arstide töös pole nii ilmne, kui tegemist on väga konkreetsete olukordadega, millel on selge põhjus ja ühene soovitud tulemus. Näiteks murdunud luu, mis tuleb fikseerida ja lasta loodusel see uuesti kokku kasvatada. Või bakteriaalne põletik, mille kõrvaldamiseks tuleb lihtsalt teatud arv päevi sobilikku antibiootikumi süüa.

Aga kuidas on olukord haigustega, kus arsti sekkumise tulemus ei ole sugugi kindel? Näiteks vähihaiguste puhul?

Pahaloomulise kasvajaga on keha ühes rakus asjad viltu läinud ning pärast lugematut paljunemistsüklit on haigus inimesele piisavalt märku andnud, et haige on pidanud murega arsti uksele koputama.

Algab töö selle nimel, et haigus kehast välja lõigata või, kui patsient liigalt hilja kohale jõudis, siis vähemalt võimalikult pikaks ajaks kontrolli alla saada. Arst, kui kunstnik kunagi, teeb olemasoleva info pealt ravimite ja teiste arsenalis olevate tööriistadega pintslitõmbeid patsiendi paranemise suunas. Kuid see ei ole soolo.

Loodus joonistab koos arstiga lõuendile omad mõtted juurde. Kui loodusel on sündivast pildist hoopis teine arusaam, võib patsiendi tulevik kujuneda ootamatult erinevaks sellest, mis algselt arstikabinetis planeeritud sai. Inimene ei tervene. Arst tegi küll parima, aga kuna me kõike veel ei mõista, jäi eesmärk saavutamata.

Kui poleks teadmatust, oleks vaid teadus - selge põhjuse, sekkumise ja tagajärje seos, kus kõrvalekaldeid soovitud tulemuste osas sisuliselt poleks. Kõik saaksid terveks. Või vähemalt sureksid tervena ehk teisisõnu elaksid täisväärtuslikku ning haigustest takistamata elu hetkeni, mil see lihtsalt läbi saab.

Teaduse osa arstimises on viimaste aastakümnetega määratult kasvanud. Seda jagub nii kaheteistkümneks kooliaastaks kui ka kuueks põhiõppe aastaks arstiteaduskonnast ja siis veel tegelikult kogu karjääriks.

Me teame palju ja oskame palju, kuid siiani on meie teadmistes veel väga suured lüngad ja arengus on endiselt väga palju juhust. Sama juhust, mis maalid erinevatel lõuenditel erinevaks muudab.

Olgu näiteks kasvõi miljoneid elusid päästnud penitsilliin, mille avastamine oli tööõnnetus. Või Viagra (sildenafiil), mida tegelikult arendati ravimaks kõrget vererõhku ja teatud südamehaigust, kuni selgus, et meestel ootamatult avaldunud ravimi kõrvalmõjul on suurem väärtus kui algsel eesmärgil.

Aga olgu. Me polnud nii targad, et ise juba ette öelda, milline molekul milliseid muresid lahendab, kuid tegelikult on siin veel üks sügav probleem - isegi kui oleme ära õppinud, et juhuslikult avastatud molekul töötab, ei mõista me täpselt, et miks ja kuidas ta töötab.

Teisisõnu, oskame loodusele vahele segada ja tellida talt meile soovitud tulemust, kuid me ei mõista, et kuidas ta seda ikkagi teeb. Või miks järgmisel patsiendil, kes näiliselt esimesega võrdne on, oodatud tulemus mitte üksnes ei puudu, vaid ta saab hoopis rasked kõrvalmõjud, mis jälle esimesel puudusid.

Selliseks näiteks on pseudoefedriin, mis eraldati esimest korda juba 19. sajandi lõpus ja mida kasutatakse praegugi laialdaselt nohu ja ninakinnisust leevendavates spreides. See looduslik aine on kasutust leidnud juba aastakümneid ja veel mitmete teistegi hädade korral, kuid siiani ei mõisteta selle toimemehhanismi tagamaid.

Tegelikult võib lisaks näitena tuua ka enamiku vähiravimitest, mida määratakse paljudele, kuid toimivad kahjuks vähestele. Miks täpselt? Ei tea.

Teises äärmuses on inimeste liigne enesekindlus. Taoliseks ajalooliseks tõsiasjaks on teiste hulgas kuulsamana talidomiid. Seda kasutatakse teatud raskete haiguste puhul senigi, kuid 1957. aastal tuli see apteeki müügile kui iiveldust vähendav vahend rasedatele naistele. Alles nelja aastaga selgus, et tuhandetesse ulatunud rasked kaasasündinud puuded või surnult sünnid olid otseselt seotud selle ravimi kõrvaltoimetega.

Talidomiidile tehti enne müügile lubamist küll kõik tol hetkel vajalikud uuringud, kuid taoline sügav möödalask muutis seejärel ravimite müügieelse kontrolli märgatavalt rangemaks ja põhjalikumaks.

Seega tegelikult me ei mõista lõpuni inimkeha olemust ja viisi, kuidas ja miks ravimid kehale mõju võivad avaldada. Et selles sügavamas ja keerukamas kihis selgust luua, on vaja saada meistriks. Ja mitte niisama, vaid meistriks rakkude sees üksikute molekulide tasemel, teadmaks täpselt, kuidas rakuaparaat töötab ja mida me ravimiga sekkumisega saavutame ja miks see kõikides ühtemoodi ei toimi.

Rakk, nagu on ühes oma publikatsioonis sõnastanud akadeemik Valdur Saks, ei ole vett täis kott, mille sisse on korralikult läbi loksutades segatud rasvu, valke ja toitaineid, vaid ütlemata keerukas arhitektuuriime.

Rakku täidab viskoosne vedelik, milles asuvad mitmed üksteisest eraldatud kambrid ning kogu raku sisemus on pungil miljarditest keemilistest reaktsioonidest. Seega ei piisa vaid raku eemalt vaatlemisest, vaid tuleb mõista ka rakusisest kambrite süsteemi ja nende omavahelisi askeldusi.

Lisaks tuleb osata pilt ka laiemaks teha ja mõista kogu kontserti, mida keha üksikud rakud ja organid omavahel mängivad. Kõige selle mõistmisest on tänapäeva teadus aga veel vähemalt aastakümnete kui mitte sadade kaugusel. Pealegi kehtib siin tõsiasi, et hetkest, kui teadlane on midagi uut avastanud, läheb veel aastaid aega, enne kui arst selle oma argitöös kasutusele saab võtta. Ja seepärast peabki arstimine seniks jääma suuresti loovaks kunstiks. Eriti just keerukate haiguste puhul.

Kunstis on teadupärast neid, kes loomingut teostavad keskpäraselt ja normi piires ja siis on suurkujud, need, kellest teadjad räägivad ja kelle poole alt üles vaadatakse. Sama loogika paneb ka vähidiagnoosi saanuid küsima teist arvamust järgmise arsti käest või järgmisest haiglast. Või küsitakse välismaa haiglast, sest seal tundub alati kõik parem olema.

Teine arvamus aitab mõista, kas olukord on tõesti nii hull, kas see diagnoos on ikka õige ja kas soovitatud raviviisid on kohased. Teise arvamuse küsimine juba eeldab, et kõik arstid ei saa ühtmoodi haigusest aru ja ei vali identseid raviviise. Ja see on laias laastus ka oodatav, eriti keeruliste juhtude puhul, kus teadmatus ongi väga suur.

Patsienti paneb teist arvamust otsima ühest küljest inimlik segadus, kuid teisalt ka teadmatus, kas arstid on ikka kõik vajaliku tema haiguse mõistmise jaoks teinud. Ja võib-olla ei olegi, sest haiglas ei kasutata kaasaegseid diagnostikavahendeid või ei saa kõik patsiendid täit analüüsipaketti, sest patsiente on nii palju ja analüüse on tehniliselt tüütu teha ja nii jäävadki mitmed haiged sellest kõrvale.

Alternatiivina, kuigi väheefektiivne, saab keemiaravi patsiendile määrata ka ilma põhjalikumaid analüüse tegemata. Siinkohal ei ole küsimus arsti viitsimises, kompetentsuses või inimlikkuses, vaid ebaoptimaalselt toimivas laiemas süsteemis.

Eelnev toetab tõdemust, et arstimine on kunst, milles teadmiste puudumise tõttu puuduvad selged lahendusteed ja seepärast tuleb neid teid alles igal korral uuesti luua. Mõnikord läheb hästi, mõnikord kehvemini. Nagu loominguga ikka.

Patsiendid ootavad enamasti suuniseid arstilt ning ei mõtle aktiivselt oma ravi puudutavates küsimustes kaasa. See on hoopis teine jutt. Arstid on seeläbi sagedasti olukorras, kus nende otsuse aluseks saavad olla kõhutunne ja erinevad halvasti komplekteeritavad vihjed. Ja mitte faktid.

Nende niidiotste kokkusidumiseks ongi vaja loovat pilku, julgust piiratud info tingimustes otsustada ning sisemist veendumust, et just see valitud tee on patsiendile parim. Selge ja süvitsi mõistetud teaduseni on siit veel pikk maa.

Praegused arstid ning ilmselt veel kümned lõpetavad arstiteaduse lennud ei pea selle pärast muretsema, et nende töö muutuks liialt masinlikuks, faktidest pungil elututeks protseduurideks või et arvutid nende töö lihtsalt üle võtaks - vajadust looduse ilmingute üle otsustamiseks ja seeläbi loovust jääb veel pikaks tarvis.