Marko Uibu: alternatiivmeditsiin ja pluralistliku tervisevälja polariseerumine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marko Uibu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Alternatiivsete ravimeetodite spekter on suur ja lai. Paraku pannakse Eestis liigagi tihti nõelravi vaktsiinivastasusega ühte patta ning häbimärgistatakse äärmuslike näidete varal kogu spektrit. Kaasneb polariseerumine, mis toetab teaduslikule meditsiinile vastanduvate hoiakute ja käitumisviiside levikut, kirjutab Marko Uibu algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Tavameditsiin, mis on küll Eesti tervisemaastikul tugevalt domineeriv, on sellest siiski vaid üks osa. Mitmesugused ravimeetodid ja tervisefilosoofiad on pidevalt kõrvuti eksisteerinud ning praegune pluralistlik aeg ei ole siin kindlasti erand.

Kõige sagedamini nimetatakse tavameditsiiniväliseid raviviise alternatiivmeditsiiniks või -raviks. Nii alternatiivmeditsiini määratlus kui ka selle aktsepteerituse määr sõltuvad tugevalt ajaloolis-kultuurilisest kontekstist ja vaatleja perspektiivist.

Mõiste "alternatiivmeditsiin" on konstrueeritud teaduspõhisest meditsiinist lähtuvalt: alternatiivina arstiteadusele hõlmab see kõike, mis ei ole meditsiini standarditele vastavalt tõenduspõhine. Sellise määratlusviisi kohaselt sisalduvad alternatiivravis väga erinevad teraapiad, ideoloogilised platvormid, tooted.

Ingliskeelses kirjanduses ei kasutata niivõrd alternatiivmeditsiini kui täiend- ja alternatiivmeditsiini mõistet (complementary and alternative medicine ehk CAM). Täiendmeditsiinina mõistetakse tihtipeale koos teaduspõhise meditsiiniga kasutatavaid meetodeid, mis pole osa standardravist (näiteks akupunktuur).

Veelgi suuremat lõimumist tähistab integreeritud meditsiini mõiste (integrative medicine), kus näiteks rakendatakse tavameditsiiniväliseid meetodeid arsti pakutavates raviskeemides.

Vaatamata alternatiiv- ja tavameditsiini sagedasele vastandamisele on piirid nende vahel paindlikud ning ka ajas muutuvad. Kui süveneda, siis ka tavameditsiin on mingil määral pluralistlik ja sõltub tugevalt kultuuritraditsioonidest. Hiina või isegi Ameerika "tavameditsiin" ei ole päris sama kui Eestis. Ning ka Eestis sõltub meditsiini olemus teatud määral arsti enda tõekspidamistest.

Eesti suhteliselt konservatiivse ja eksklusiivse tõenduspõhise positsiooni üheks erandiks on näiteks ravimtaimed. Nii väitis rohkem kui kaks kolmandikku eestimaalastest 2002. aasta küsitluses, et on kasutanud arsti soovitusel ravimtaimi. See ei ole siiski teadlik integratiivmeditsiin, vaid illustreerib piiride paindlikkust ning igapäevastes ravivalikutes siltidele mittemõtlemist.

Meie jaoks tavapäraste ravimtaimede, nt pärnaõie, ise korjamine mõjub Lääne-Euroopas või Skandinaavias võõralt ja ohtlikult. Ehkki taimravi (herbal medicine) on ka seal populaarne, määrab selle sarnaselt homöopaatia või muude tavapärasemate alternatiivravi meetoditega üldiselt ikkagi vastav spetsialist.

Viis arusaama alternatiivmeditsiinist

Küsimus alternatiivravi nimetamisest ja määratlemisest ei ole vaid keeleline, vaid kannab tugevaid hoiakuid ning aitab juba nimetamise tasandil alternatiivmeditsiini positsioneerida. Oleme tuvastanud koos Tartu Ülikooli doktorandi Katre Koppeliga tehtavas uurimistöös mitmekülgse uuringumaterjali põhjal viis põhilist seisukohta, kuidas positsioneeritakse tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini.

Esiteks, alternatiivmeditsiini suhtes kriitiline hoiak näeb seda tõsise probleemina: see rikub arsti määratud ravirežiimi, pakub patsiendile valelootusi ning on eri viisidel tervisele ohtlik. Juba alternatiivmeditsiini või -ravi terminit peetakse eksitavaks, sest see ei ole tegelik alternatiiv meditsiinile ega ravile.

Tuuakse välja näiteid, kus haiged on loobunud arsti määratud ravist tõenduspõhjata teraapiate kasuks, mis on lõppenud fataalselt. Tehakse nalja veidrate umbluumeetodite üle. Alternatiivmeditsiini populaarsus tekitab selle positsiooni esindajates kohati ka hämmingut, sest miks peaks keegi eelistama tavameditsiini meeletu teadmistemahu ning kvaliteedikontrolli asemel suvalisi "teraapiaid", mis pole end teaduslikes katsetes õigustanud.

Järgmine, alternatiivmeditsiini suhtes pehmem seisukoht nõustub, et alternatiivsetest meetoditest on abi teatud piiratud juhtudel, näiteks krooniliste haiguste või psühholoogilise toe pakkumisel.

Alternatiivravil võib olla teatud juhtudel mingi toime (nt nõelravi) või vähemalt võib kasutada ära alternatiivse teraapiaga kaasnevat platseeboefekti. Seega ei ole alternatiivravi kasutamine iseenesest probleem, ent see peaks kindlasti toimuma arsti loal ning arsti heakskiiduga meetodeid kasutades.

Täpselt tavameditsiini ja alternatiivmeditsiini vahel paiknev positsioon esindab integratiivset lähenemist, kus patsient või terviseekspert (arst või alternatiivravi terapeut) valib eri meetodite vahel, mis võivad kuuluda mis tahes traditsiooni.

Integratiivmeditsiini puhul on mitmeid mustreid: tavameditsiini ja alternatiivravi spetsialistid võivad teha koostööd; tavameditsiinis töötav arst võib olla läbinud alternatiivravi väljaõppe ning kasutada ka neid meetodeid jne.

Neljas ning juba alternatiivmeditsiini poole kalduv positsioon sarnaneb integratiivmeditsiiniga, ent sisaldab (kas või implitsiitselt) arusaama, et alternatiivmeditsiini üldine ideoloogia läheneb inimesele terviklikumalt ja on seetõttu olulisem inimese tervise hoidja ja valikute suunaja.

Tavameditsiini tugevusi tunnustatakse ning peetakse mõistlikuks neid vajaduse korral ka kasutada, ent selle ulatust peetakse näiteks liiga kitsaks või meetodeid tihti liiga invasiivseks. Eestis esindab seda suunda näiteks Luule Viilma, kes rõhutas läbivalt, et haigused ja nende põhjused on palju sügavamal inimese käitumises ja mõtlemises, kui meditsiin seda tunnistab.

Selle positsiooni alla võib kuuluda ka idee keha kuulamisest, mis aitab otsustada, kas ja kuidas kasutada alternatiiv- või tavameditsiini. Iseloomulik on aga, et keha kuulamise idee ja tehnikad tulenevad alternatiivmeditsiinist.

Viies positsioon jagab tuumarusaama alternatiivmeditsiini üleolekust, ent keskendub tavameditsiini puudustele ning näeb seda korrumpeerunu ja ohtlikuna. Nii nagu esimene positsioon konstrueerib alternatiivmeditsiini homogeense ja probleemse kategooriana, rõhutatakse selle positsiooni puhul kogu meditsiinisüsteemi, sh ravimitööstuse, kasumiihalust ja patsiendist mittehoolimist. Siia kuuluvad ka paljud tervise ja meditsiiniga seonduvad vandenõuteooriad, nagu teadlik vaktsiinidega nakatamine jm.

Üheks selgeimaks ja teravaimaks teemaks ongi tugev hirm ja vastuseis vaktsiinidele. Alternatiivmeditsiinis nähakse tavameditsiinile ohutumat ning tõhusamat alternatiivi.

Sellised positsioonid võivad olla paindlikud ning sõltuda tugevalt situatsioonist. Näiteks võib arst olla patsiendiga suheldes alternatiivravi suhtes aktsepteeriv (positsioon 2), ent oma sotsiaalmeedia seinal vaktsiinidest keeldumist kommenteerides esindada tugevalt esimest ehk väga kriitilist seisukohta.

Äärmustesse kaldumine

Ajaloolis-kultuurilistel ning tervishoiusüsteemi korraldusest tingitud põhjustel ei ole integratiivsematel positsioonidel (2–4) Eestis sama suurt kandepinda kui näiteks Lääne-Euroopas.

Ehkki uskumustes ja ka individuaalses tervisekäitumises on alternatiivsed arusaamad tervisest väga levinud, domineerivad Eestis just avaliku kommunikatsiooni tasandil pigem kriitilised seisukohad.

Alternatiivmeditsiini populaarsus ning nähtavus paneb tegutsema tavameditsiini positsiooni kaitsjad ja rahva tervislike valikute pärast muretsejad. Mitmeid alternatiivmeditsiiniga seotud ja inimesi ohtu seadvaid juhtumeid, nagu MMS-i manustamine, on meedias rohkelt kriitiliselt käsitletud.

Üks ehedaimaid näiteid ennetavast kommunikatsioonist on terviseameti ebaravi kampaania 2019. aastal, mis portreteeris lühikestes videoklippides väga ebarealistlikult ning naeruvääristavalt mitmesuguseid alternatiivseid raviviise. Stereotüüpse naljaheitmise eesmärk oli hoiatada alternatiivravi eest, ent pani ka mõõdukaid alternatiivmeditsiini pooldajaid internetis terviseametit ja üldisemalt tavameditsiini kritiseerima.

Integratiivse ideoloogia või alternatiivmeditsiini eestkõnelejad saavad sõna pehmemates, nn elustiili-, tervise- ja naisteajakirjades ning ka veebikanalites. Internet ning sotsiaalmeedia ongi oluliseks platvormiks, mis võimaldab alternatiivravi poole kalduvaid seisukohti ja infot levitada ning sellistel gruppidel koonduda.

Üha enam ja ka üha probleemsemana esineb süsteemset meditsiinikriitilist hoiakut. Selline trend on nähtav näiteks Facebooki gruppides, nagu "Ettevaatust – meditsiin! Tähelepanu – tõhus ravi!" või "Ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimed". Alternatiivravi väljal on tegutsemas spetsialistid, kes on sügavalt veendunud tavameditsiini ohtlikkuses ja korrumpeerituses ning kes ka esindavad seda seisukohta aktiivselt.

Seega võib näha avalikul kommunikatsiooniväljal võitlust: tavameedias ning ametlikes kanalites raamistatakse alternatiivravi probleemina, meditsiinikriitilised seisukohad levivad ja kinnistuvad aga peamiselt uue meedia mitteformaalsetes gruppides.

Just kaldumine äärmustesse ehk tava- ja alternatiivmeditsiini käsitlemine süsteemi tasandil ("alternatiivmeditsiin" ja "tavameditsiin" kui homogeensed süsteemid) ning tähenduste polariseerumine on eri põhjustel ohtlikud.

Neutraalsema infokanali vajadus

Polariseerunud debatt ja võitlusolukord konstrueerivad muidu väga heterogeenset alternatiivmeditsiini välja homogeensena ning tekitavad solidaarsust selle välja sees. Samuti ei lase see tavameditsiini esindajatel endil esitada põhjendatud kriitikat arstiteaduse ja ravimitööstuse suunal, toites nii meditsiini suhtes kriitilisi ja vaenulikke positsioone.

Alternatiivravi suhtes naeruvääristav või väga kriitiline seisukoht võõrandab inimesi, kel endil või kelle lähedastel-tuttavatel on alternatiivraviga positiivne kogemus. Sildistades selliseid kogemusi rumaluseks ja ohtlikuks, ei haaku see inimeste subjektiivse tajuga. Alternatiivsete vahendite kasutamise või meditsiinisüsteemi kriitikas on palju eri astmeid ja toone.

Polariseerumine toetab teaduslikule meditsiinile vastanduvate hoiakute ja käitumisviiside levikut, põhjustades usalduse vähenemist ja kasvatades tervist ohustavate valikute tõenäosust, näiteks tavameditsiinist loobumist, arstile oma valikutest rääkimata jätmist või teadlikult valeinfo esitamist.

Avalik kommunikatsioon ning inimeste ravivalikud ei ole ka kuigi selges sõltuvuses. Inimesed ei jäta üldiselt arsti või ajaleheloo negatiivse hinnangu tõttu alternatiivseid vahendeid katsetamata. Sellisteks otsusteks on hulk struktuurseid tõukepõhjuseid, muu hulgas näiteks Kadi Lubi kirjeldatud neoliberaalne ootus patsiendile. Oma tervise eest vastutamise surve all oleva inimese valikute naeruvääristamine ei ole hea valik.

Ühiskonnas toimuv fragmenteerumine ja polariseerumine on laiem trend, mida on keeruline peatada. Siiski võiks püüda tavameditsiini poolelt sellele vähemalt mitte hoogu juurde anda. Oleks hea, kui informeerimine ja ka kampaaniad ei kalduks süsteemi tasandile, vaid lähtuksid inimesest.

Kommunikatsioonis võiks vältida patroneerivat üleolekut, olla avatud ja arvestada inimeste erinevate kogemuste ja arusaamadega. Tuleks luua võimalikult neutraalseid kanaleid, kust saaks infot, aga eelkõige ka avatult oma kogemustest ja hirmudest rääkida, näiteks vaktsineerimise teemal neutraalne infoliin ja veebiväljund.

Tunnistades "halle toone" ja aktsepteerides inimeste valikuid (mida väljastpoolt suunata nagunii ei saa), on võimalik aidata inimestel tuvastada ohtlikke valikuid ja vältida meditsiinist võõrandumist.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: