Eestist sai esimene lastehalvatuse ehk poliomüeliidi vaba piirkond maailmas ja seda USA ja Nõukogude Liidu vahelise omalaadse vaktsiinidiplomaatia tõttu. Ameerikas Albert Sabini poolt Ameerikas välja töötatud vaktsiin jõudis 1956. aastal Nõukogude Liitu ja sai esimesed tuleristsed Eestis.

"Mina olen Räpinast pärit, väikene koht, kõik tunnevad kõiki, meil oli ka naabripoisil olnud poliomüeliit ja minu vanemad olid kindlasti väga hirmul," rääkis Tartu Ülikooli professor Irja Lutsar.

Lutsari sõnul olid tema vanemad kõigeks valmis, et teda raske haiguse eest kaitsta. Kuigi elujärg oli kehvapoolne, otsustas pere vaktsiini mustalt turul osta, maksku see, mis maksab. "Vanaema käis mul Petseri turult poliomüeliidi vaktsiini ostmas. Ma olen ise mõelnud, et ei tea, kas see vaktsiin ka sel sees oli, aga igal juhul ma poliomüeliiti ei saanud," märkis Lutsar.

Lastehalvatuse puhanguid oli Eestis ka varasemalt olnud, kuid 1958. aastal haigestus ligi 1000 inimest. Kas kogu Eestit hõlmav vaktsineerimine sai teoks Moskva käsul või Tartu ülikooli professori Ernst Raudami algatusel, pole täna enam võimalik küsida.

Kuid 1959. aastal alustati lastehalvatuse vastast vakstineerimist Albert Sabini poolt välja töötatud elusvaktsiiniga, mille ohutus oli Ameerikas tekitanud küsitavusi.

Ülikooli haiglas jagati toona alles mõne kuu eest ülikooli arstiteaduskonda pääsenud noortele vaktsiini ja leiba ning saadeti nad õhtusel ajal kodudesse inimesi vaktsineerima.

Lastearst Ene Tomberg meenutas, et vaktsiinid anti kätte vanades gaasimaski kottides, ühes kotikeses leivatükid, teises vaktsiin koos pipetiga.

"See oli väga tore, koputasime ukse peale, ütlesime, et me oleme Tartu Ülikoolist, tehti lahkelt lahti, andsime inimesele sellest samast kotikesest võtta tüki leiba, tilgutasime minu meelest kaks tilka vaktsiini peale," rääkis ta.

Tomberg ei mäleta, et keegi oleks toona vaktsiinist keeldunud, haigus oli levinud ja hirm selle ees suur. Vaktsiine peeti siis elupäästjaks.

Tartu ülikooli õppejõu Ken Kallingu sõnul oli vaktsiini eelnevalt Nõukogude Liidus katsetatud, aga lausvaktsineerimist polnud varem tehtud. Tõsi küll, päris korrektselt ka toonaste reeglite järgi asju ei aetud.

"Juba tollel ajal olid mingid reeglid, kellele tohib seda vaktsiini anda ja kellele ei tohi, lastest rääkides näiteks, aga neile asjadele ei pööratud tähelepanu, vaid üritati teha lausvaktsineerimist," rääkis Kalling.

Professor Irja Lutsari hinnangul oli tegu suure eksperimendiga, võeti riske ja õnneks lõppes kõik hästi.  "Aga halba ei läinud need inimesed kindlasti tegema," sõnas ta.

Kogu Eesti vaktsineerimiseks kulus kaks aastat ja 1961. aastal registreeriti Eestis viimane lastehalvatuse juhtum.

Ene Tombergi sõnul oli omaaegsel poliomüeliidipuhangul ka positiivne pool. 1958. aasta lõpuks oli professor Raudami eestvedamisel moodustatud Haapsalu lastesanatoorium lastehalvatuse tõttu invaliidistunud laste raviks. Kaks aastat hiljem loodi neid lapsi silmas pidades Haapsalu sanatoorne kool. "Tänu sellele puhangule Tartus ja selle ümbruses tekkis Tartus närvikliinikus spetsiaalne keskus, millest arenes välja uus haru – anestesioloogia osakond."

Kuigi viimati haigestuti Eestis lastehalvatusse 60 aastat tagasi, vaktsineeritakse lapsi siiani, sest haigus pole maailmast kuhugi kadunud.