Suureks Vaikijaks nimetatud Vaino Väljas sai 90. Tugev käepigistus ja palju õnne.

Üks soov ka. Palun, ärge vaikige, jutustage oma lugu, rääkige see kas või linti, et järeltulevad põlved teaksid.

Muidugi huvitab Eestit esmalt kõik see, mis viis meid iseseisvuse taastamiseni. 16. novembril 1988 võttis siis veel Nõukogude Eesti ülemnõukogu, parlamendi hale vari, vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mis oli esimene seadusandlik vastuhakk Moskva keskvõimule ja julgustus paljudele, sest näitas, et niisugune vastuhakk on võimalik ja selle eest enam kedagi vangi ei panda.

Ülemnõukogu istungit juhatas siis viis kuud varem Eestisse kohaliku Kommunistliku Partei juhiks toodud Vaino Väljas. Sellel kohal oli ta Eesti kõrgeim võimumees, Nõukogude Liidu kõrgeim kohalik esindaja. Kuid just tema tõstis hääletamisel esimesena käe ja vaatas tõsisel ilmel Toompea lossi saali, kus pidid istuma Nõukogude võimu veendunud toetajad, sest teisitimõtlejad toona ülemnõukogusse ei pääsenud. Ja kui Väljas tõstis käe suveräänsusdeklaratsiooni toetuseks, tõstsid ka teised seal saalis.

Ajaloolane Kaarel Piirimäe arvab, et mõni teine inimene Vaino Väljase asemel käitunuks teistmoodi. Aga kuna Väljas oli Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi usaldusisik ja üsna lähedane sõber, oli tal rohkem voli kui olnuks mõnel teisel. Ta suutis nii mõndagi Gorbatšovile seletada, mida mõni teine poleks suutnud, ja rahustada Moskva võime.

Mida ja kuidas ta seletas? Kuidas ta oma mõtetes tajus siis seda piiri, et kui kaugele võib Eesti minna ilma, et Moskva tooks siin sõjaväe tänavatele? Või Väljase enda sõnadega: kus riskifaktor ei too kaasa fataalseid tagajärgi, mida parandada enam ei saa.

Olulised küsimused, millele ta seni on jätnud vastamata. Sellest ka hüüdnimi Suur Vaikija.

1988. aasta 16. novembril, enne ülemnõukogu istungit, oli Toompeal ka loosung "Väljas, vea vanker välja!". Veerand sajandit hiljem rääkis Väljas sellest läbi mõistujutu oma Hiiumaa lapsepõlvest. Et heinamaadelt, mis olid eemal ja metsa vahel, toodi talvel loomasööta ja kui reele pandi kõrge koorem, tuldi mööda kitsast metsateed, siis pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Kui koorem külili vajus, oli häda suur.

"Sellepärast mõtlesin, et kui nüüd kodukandi rahvas ütleb mulle, et vanker tuleb välja vedada, siis ei ole midagi muud, kui peab ette vaatama, käe koorma külge panema, olema väga tähelepanelik ja arvestama seda, mis su ümbruses toimub." Vaat niisuguse kujundiga seletas Väljas, mida ta 1988. aastal mõtles.

Üleüldse on Eestil olnud õnne ja oskust ära kasutada neid võimalusi, mida ajalugu meile kätte mängis, on ta öelnud.

Eestil on viimase 35 aasta jooksul olnud õnne ka inimestega, kes murdeaegadel otsustasid ja vastutuse võtsid. Iseseisvuse taastamise järel teadlikult avalikust elust kõrvale tõmbunud Vaino Väljas ("Toompeale igavesti ei jääda, sealt tuleb hea tundega alla tulla.") on üks neist. Tema lugu on aga tükike Eesti lugu ja seepärast võiks ta selle ära rääkida. Siis me teaksime ja mõistaksime rohkem.

Veel jõuaks, kui Suur Vaikija tahaks. Ta mäletab tänini väga hästi.