10. mail saab 93-aastaseks Eesti riigi ja poliitika üks mastimändidest Arnold Rüütel. Mees, kes laulva revolutsiooni puhkedes tõusis kiiresti võimumeeste teisest reast reaalseks liidriks ja kelle käe all toimunud ettevalmistus- ja mõjutustöö tulemusena oli isegi totalitarismi tingimustes valitud ülemnõukogu valmis toetama Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.

See tähendas avalikku konflikti minekut meid okupeeriva punaimpeeriumi keskvõimu ja perestroika kummardajatega mujal maailmas. 16. novembril 1988 toimunud hääletuse kunstiliseks sümboliks jääb kindlasti kompartei esimese sekretäri Vaino Väljase esimesena tõusnud käsi, mis parteiriigis oli alati märguandeks teha sama.

Sedapuhku oli aeg impeeriumis siiski teine - revolutsiooniline ja pea üksmeelse toetuse taga oli aktiviseerunud mass, kes toonase ülemnõukogu presiidiumi eestvedamisel oli mitu nädalat arutanud Moskva poolt pakutud põhiseadusesse tehtavaid muudatusi. Need lükati tagasi ja pakuti välja omad, seejuures ka suveräänsuse deklaratsioon.

Toimunud arutelu juhiti ka parteikomiteede ja vastloodud Rahvarinde nimel, ent kuna otsuse konkreetne tegija oli ülemnõukogu ja aega oli napilt ning oldi täis otsustavust teha oma otsus enne kui sünnib Moskva oma, siis esmakordselt ENSV ajaloos osutus poliitika tegemise peaareeniks ülemnõukogu ja mitte kompartei keskkomitee.

Arnold Rüütlile endale tähendas see vaibale kutsumist Moskvasse, kus teda üritati, täpsemalt küll kogu Eestit üritati, koguni telekaamerate ees panna kahetsema ja tagasi võtma "valet" otsust, aga ta ei teinud seda, vaid jätkas tehtud õigete otsuste õigustamist.

Tegelikult oli Rüütlil aega n-ö kaitsekõneks valmistuda ja säärastes konfliktides on ajavõit oluline. Nimelt sõitis Mihhail Gorbatšov 18. novembril esindusliku delegatsiooniga Indiasse ja oli mõistagi valmis sealgi perestroikat selgitama, aga juba lennuväljal esitatud teiseks küsimuseks oli: "Mis toimub Eestis?".

Väikese Eesti otsusest oli saanud osa suurest maailmapoliitikast, Indias oli samuti terav seis osariikide ja keskvalitsuse suhetes, toonane liider Rajiv Gandhi oli koos ema, peaminister Indira Gandhiga käinud 1982. aastal Tallinnas ehk siis n-ö kitsas ringis (kaasas oli nagu ikka ka Raissa Maksimovna Gorbatšova) räägiti kindlasti Eestist ja tulemuseks oli tolle aja sensatsioon – alati rääkida armastanud Gorbatšov jättis ära traditsioonilise pressikonverentsi, mida ootas tuhat kogu maailmast kokkusõitnud ajakirjanikku, kohalikest rääkimata.

Gorbatšovil lihtsalt polnud midagi tarka öelda ja seda kinnitas ka 26. novembril toimunud kurikuulus peapesu Kremlis. Vahepeal oli aga Eesti otsus jõudnud kõikjale, leidnud mõistmist ja tänu ka sellele võis Eesti järgnevalt jätta tegemata kõik Moskva tehtud suurejoonelised soovitused ja minna oma teed edasi. Seega jäi Rüütli ja Gorbatšovi duellis seadusi nutikalt kasutav eestlane selgelt peale ja impeeriumi kõikvõimsal juhil jäi üle vaid käsi laiutada.

Eestlaste valitud taktika impeeriumi vastu töötas, isiksustades öeldes oli Rüütel esimene Eestimaa liider, kes osutus võidumeheks suhtluses suurriigist naabriga. Kuna 16. novembri 1988 suveräänsusdeklaratsioon pani aluse ka impeeriumist lahkumisele, oli see ühtaegu taasiseisvumist alustanud Eesti esimene välispoliitiline samm.

Alustada pearindel ja kohe üle kogu ilma kõlava võiduga oli kõva sõna ja tagas pärast olukorra lõplikku selgumist 20. augustil 1991 välisriikide presidentide ja kroonitud peade kohaletuleku Eestisse veel enne, kui demokraatliku riigi struktuurid tööle asusid (oktoobris 1992). Tuldi tunnustust ja imetlust avaldama rahumeelses positsioonisõjas impeeriumimeelseid ja impeeriumit ennast võitnuid.

Suhtlus Boriss Jeltsiniga

Arnold Rüütel suutis liidrina võtta maksimumi ka suhtlemisest Venemaa kahe järgmise juhiga. Rüütli kuulus suhtlus Boriss Jeltsiniga algas veebruaris 1988 Moskvas toimunud kogunemisel pärast teadet Jeltsini väljaarvamisest poliitbüroost.

Nagu tolles ladvikus kombeks, leidis Jeltsin end ühtäkki üksinduses seisvat, kui ligi astus Arnold Fjodorovitš Rüütel (nagu Jeltsin seda mäletab), kes teda lohutas ja soovitas vastupidavust. Nii pandi alus vastastikusele tõmbele "kahe valge varese" (Rüütli hinnang) vahel, kellel oli üks vastane: monstrumi säilitada üritav Gorbatšov.

Arvata on, et just Rüütli algatusel sätiti Balti Nõukogu (Arnold Rüütel, Anatolijs Gorbunovs, Vytautas Landsbergis) istungid 1990. aasta suvel Jurmalasse ajaks, mil seal puhkas Venemaa ülemnõukogu esimeheks valitud Jeltsin ja avanes võimalus teha avaldusi nelja liidri nimel. Ühel jalutuskäigul Riia rannas aga andis Jeltsin Rüütlile lubaduse tulla appi, kui vaja.

Seda ta tegi kahel korral. Esmalt pärast 13. jaanuari traagilisi sündmusi Vilniuses, kui Jeltsin saabus Tallinna ja nurjas sellega alanud pealetungi Baltikumi tasalülitamiseks ja demokraatia lämmatamiseks kogu impeeriumis. Teiseks korraks sai augustiputši järgne seis, kui Rüütel sõitis Moskvasse Eesti ülemnõukogu poolt kuulutatud iseseisvuse taastamisele tunnustust saama.

Tallinnas oli igaks juhuks koostatud ka vastav lühidokument, millele Jeltsin pärast läbilugemist koheselt alla kirjutas. Ehk siis ta usaldas Rüütlit. Nagu teada, vormistati ka Läti Vabariigi tunnustamine Venemaa poolt päev hiljem n-ö eestlastelt laenatud algteksti põhjal.

Kuna NSVL veel püsis, tõi just Venemaa tunnustus Balti riikidele (Leedu sai selle Jeltsinilt kätte veel 1990. aastal) kätte pöörde muu maailma suhtumises impeeriumisse, mis kiirelt tükkideks jagunes.

Arvata on, et Eesti ja Venemaa suhetes, eriti siiani akuutses piirilepingus oleks praegu mõnigi asi teisiti, jäänuks Arnold Rüütel 1992. aastal edasi Kadriorgu. Kordan: meestel oli vastastikune tõmme ja see on suures poliitikas vajalik.

Jeltsin oli piisaval määral improviseeriv poliitik ja tegelikult tegi korra sellele panuse ka president Lennart Meri. Tasub mäletada, et 1992. aasta presidendivalimiskampaanias lootis Meri Eesti-Vene suhetes vahendust "ühelt Euroopa juhtivalt poliitikult", mida aga ei tulnud ja ei saanudki tulla. Kõik sõltus vastaspoolest ja pärast juulilepingute allakirjutamist 1994. aastal kuulutas Jeltsin, et seda tegid "kaks tarka presidenti."

Küllap sellest ja värskelt rahvusvahelistes suhetes toimunust (Rumeenia-Ungari lepe kõigi silme ees Euroopa stabiilsuskonverentsil) inspireeritult lootis Lennart Meri piirilepinguga maha saada veel detsembris 1996 OSCE tippkohtumisel, ent teine tark president jäi lihtsalt sinna tulemata.

Putin ja Aleksius

Kui Jeltsini appitulek Rüütlile ja žest iseseisvuse tunnustamisega toimus ajal, mil too ikkagi ei olnud oma riigis esimene mees, siis Venemaa järgmine president Vladimir Putin tuli samuti esimesena president Rüütli juurde.

Toimus see rahvusvaheliselt pingelises jaanuaris 2005, kui Venemaa pidas oma esimest võidupüha maailmapoliitika kalendris kinnistamise kampaaniat. Vastavad otsused ÜRO-s ja mujal olid tehtud ning peamine oli välismaa liidrite kohaletulek 9. maiks. Surve oli tohutu, aga äsja NATO-sse pääsenud Ida-Euroopa riikide juhtidel jagus julgust sõja alguses ja lõpus tegelikult toimunu eest seista ja sellega tuli muul maailmal arvestada.

Eesti toonases ladvikus räägiti pigem minekust ja võeti üllatusena vastu teade, et Rüütel lähebki Moskvasse, ent 20. jaanuaril. Vastu võtma Vene Õigeusu Kiriku kõrget autasu kirikupealt Aleksiuselt, kes teadupärast sündis ja enne patriarhiks valimist elas Eestis.

Venemaa poliitikas aga maksavad kodukant ja isiklikud suhted vahel kõik. Nii läkski, et kui Kremlit väisanud Venemaa patriarh ja Eesti president ühes ruumis korraks maha istusid, tuli uksest sisse teinegi president ja jutt jätkus kolmekesi. Edu, mis saadab väheseid, ent jätab muutmata ka väheste tõekspidamised.

7. märtsil teatas Rüütel ootamatult, et jätab minemata Venemaa võiduparaadi tribüünile, pidades õigemaks olla sel päeval koos oma sõjas kannatanud rahvaga. Selge vihje soovimatusele osaleda ühekülgsel propagandaüritusel. Rüütliga samasugust seisukohta väljendas samuti Leedu president Valdas Adamkus, mõned nädalad hiljem keeldus minekust Gruusia president Mikael Saakašvili, protestides niimoodi Venemaa sõjabaaside väljaviimise venitamis vastu.

USA president George Bush sai aga hakkama sellega, et kohtus 8. mail Riias kolme Balti presidendiga – kellest kaks ei sõitnud Moskvasse -, vaatas siis järgmisel päeval korraks paraadi ja lendas kohe edasi Tbilisisse, et olla kolmanda Moskvasse mittemineja külaline. Öelgem, et see on õpikunäide suurest poliitikast, mis maksimaalselt arvestas väikeriikide suurt poliitikat.

Järgneva juhataks sisse teatamisega, et vahetult pärast pidustusi Moskvas tasus Venemaa ära suurema osa oma võlast Pariisi klubile. Äsjatoodu aitab selgitada seisu 2010. aasta mais toimunud kogunemist võiduparaadile, millele oli eelnenud Venemaa agressioon Gruusias. Ent käis ju ka Nord Streami gaasijuhtme ehitus ja prantslased olid valmis Venemaale kopterikandjaid Mistrale ehitama.

Külaliste kohtlemise käekiri jäi aga endiseks, kohaletulnutel tuli autribüüne jagada Abhaasia ja Lõuna-Osseetia nukurežiimide juhtidega. 2014. aastal toimunud Krimmi vallutamine ja separatistide pesade loomine Donbassis kinnitasid lõplikult Rüütli-Adamkuse 2005. aasta otsuse õigsust – agressiivset ja oma ainutõe pealesurumise poliitikat ei saa kunagi toetada. Möönduste tegemine selles võib kätte maksta juba järgmisel korral ja osutuda karuteeneks kõigile.

Balti Nõukogu ja Euroopa Liit

Arnold Rüütli välispoliitiliseks teoks saab kindlalt lugeda juba ülal mainitud Balti Nõukogu loomist. Teatavasti oli Balti riikidel vastav koostööorgan olemas ka enne sõda, aga see loodi 1934. aastal Genfis.

Nagu Rüütel on tunnistanud, käis ta selle taastamise idee välja 10. mail 1990 Gorbunovsilt ja Landsbergiselt sünnipäeva õnnitlusi vastu võttes, sest olukord nõudis info vahetust ja ühisaktsioone. 12. mail andis kolmik Tallinnas allkirjad vastavale lepingule ja siis oli Balti Assamblee kui kolme riigi parlamentide ühisesinduse ja Balti Ministrite Nõukogu loomine vaid ajaküsimus.

Lisagem sedagi, et Balti Nõukogu eeskujul sündis 15. veebruaril 1991 Visegradi kolmik, millest nüüdseks on saanud nelik. Poola, Slovaki, Tšehhi ja Ungari riigijuhtide üks esimestest avaldustest oli Moskva jõukasutuse taunimine Balti riikides ja nende iseseisvumise toetamine.

President Rüütli välispoliitilisest tegevuse kõneldes tuleb aga kindlasti rääkida ka tema rollist rahva veenmisel andmaks häält 2003. aasta referendumil Euroopa Liiduga liitumiseks. Mis seal salata, vahepealsetel aastatel oli tekkinud piisavalt probleeme ning jagus kõhklejaid. Sestap oli hädasti vaja autoriteete, kes veensid inimesi, et sünnib õige ja vajalik otsus. President Rüütli sõna kaalukust näitab ka tema kaasamine agiteerimaks Läti maapiirkondade elanikke samas küsimuses.

Võib omamoodi sümboolseks pidada sedagi, et murrangulisel talvel 2013/2014, kui Moskva üritas Euroopa teelt ära pöörata nii Ukrainat kui ka Moldovat, organiseeris endisi riigi- ja valitsusjuhte ühendav Madridi klubi Arnold Rüütli sõidu Moldova autonoomsesse piirkonda Gagauusiasse veenmaks kohalikke Euroopa valiku kasulikkuses.

Tõstan selle fakti tema Kadrioru-järgsest tegevusest ja väisangutest nõunikuna esile seepärast, et Gagauusia on tuline koht praegugi (edasilükatud valimised toimuvad 11. juulil). Mõni aeg pärast Rüütli kaheksa aasta tagust käiku vahetus seal valitsus, eks näis, mis nüüd juhtub.

Selge see, et aeg on teinud oma töö ja pandeemia pannud kriipsu reisimistele. Rüütli huvi maailmas toimuva vastu on aga endine ja temalt kuuleb telefonist Venemaa kohta sedagi, mille peale ise ei tule. Pole ka ime, sest ta oli eriline mees kõigi kolme suurelt mõtleva Venemaa isevalitseja silmis ning temaga arutati ja arvestati. Kui vastasega, kes kaitseb oma väikse maa ja rahva huve.

Igal juhul on Eesti praegune hea enesetunne maailmapoliitikas paljus Arnold Rüütli juhtimisel ja osalusel loodud. Seda sirge seljaga tehes. Teistel ei jää üle muud, kui teha sügav kummardus tehtu eest.