Väljas: Toompeale igavesti ei jääda, sealt tuleb hea tundega alla tulla ({{commentsTotal}})

30 aastat suveräänsusdeklaratsioonist konverents, Vaino Väljas
30 aastat suveräänsusdeklaratsioonist konverents, Vaino Väljas Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Reedese taassünnipäeva järelkaja. Eesti NSV ülemnõukogus suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist juhtinud Eestimaa Kommunistliku Partei juht Vaino Väljas (87) meenutas Vikerraadio saates Uudis+ oma mõtteid ja emotsioone 30 aastat tagasi.

16. novembril 1988, enne Eesti NSV ülemnõukogu erakorralist istungjärku oli Toompea ees rahvakogunemine ja ka loosung "Väljas, vea vanker välja!". Mida see teile ütles?

Esiteks ütles mulle seda, mis on lapsepõlvest meelde jäänud. See on rahvapärane väljend. Heinamaadelt, mis olid eemal ja metsa vahel, toodi talvel loomasööta. Ja kui reele pandi kõrge koorem ja mööda kitsast metsateed tuldi, siis pidi olema äärmiselt ettevaatlik. Kui koorem külili vajus, oli häda suur.

Sellepärast mõtlesin, et kui nüüd kodukandi rahvas ütleb mulle, et vanker tuleb välja vedada, siis ei ole midagi muud, kui peab ette vaatama, käe koorma külge panema, olema väga tähelepanelik ja arvestama seda, mis su ümbruses toimub.

Olete hiljem öelnud, et üritasite laulva revolutsiooni aastatel "fikseerida poliitilise riski piirid, mille ületamine oleks toonud Eestile fataalsed tagajärjed". Millised olid need piirid?

See on veidikene filosoofiline väljend, sest selliseid piire järsult tõmmata – nagu geograafilisele kaardile – ei saa. Aga ma pidasin silmas eelkõige seda, et tulin ju [juunis 1988 Eestisse] Nikaraaguast, kus kodusõda oli väldanud juba üle kümne aasta. See oli ränk, ohvrite rohke ja ma nägin, kuidas väike rahvas võib "tänu" suurriikidele sattuda väga ja väga raskesse olukorda.

Sellepärast, et mitte näha oma kodumaal seda, mida ma Nikaraaguas kolme aasta jooksul nägin, oligi tarvis võtta poliitilisi riske selliselt, et kui me riski piiri ületame, siis võib see kaasa tuua midagi...

Kui toimusid [1988. aasta suvel] rahvarohked üritused, oleks piisanud ainult ühest provokatsioonist, mis oleks võinud viia... Aga rahva tarkus, rahva vaoshoitus oli see, mis need asjad ära hoidis.

Pärast seda, kui olite ülemnõukogus juhatanud suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist ning Eesti seaduste ülimuslikkust, eraomandit ja poliitilisi liikumisi lubanud konstitutsiooniparanduste kehtestamist, jalutasite 16. novembri õhtul kolleegiga Toompealt all-linna, oma korteri poole. Kolleeg mäletab, kuidas te ütlesite: "Raske päev [oli]. Vaatame, mida elu edasi toob." Kuidas tundus, mida see elu võib Eestile edasi tuua?

Kõigepealt, nähtavasti see sõber, kellega sealt alla tulin, jättis mõtte esimese osa ütlemata. Ütlesin jälle vist kerge Hiiumaa huumoriga, ega Toompeale eluks ajaks ei jääda ning sellepärast sooviksin, et igal ühel, kes lõpetab oma töö ja sealt alla tuleb, oleks selline meeleolu nagu minul 16. novembril 1988 Toompealt alla tulles.

Aga kuidas te kujutasite ette, mis saab Eestiga pärast seda päeva?

Loomulikult ütles juba rahva tunnetus, rahva ajalooline mälu, et ta tahab taastada seda, kus Eesti riik on meie oma rahva päralt. Tol ajal oli see võibolla natuke kauge unistus, aga järk järgult me selle poole ju sammusime. Ja olgugi, et see tee näis olevat väga raske, lõppsiht terendas siiski meie rahva ajaloolises mälus.

Teie ei kartnud, et Moskva võib teid kompartei kohaliku juhi kohalt maha võtta või milleski riigivastases süüdi mõista ja isegi vangi panna?

Hiidlase huumoriga pean nüüd ütlema: härra Sildam, ma poleks uskunud, et teie võite nii rumala küsimuse esitada. Mis mul siin karta oli?

16. november on Eestis taassünnipäev. Mis 30 aastat tagasi uuesti sündis?

Jällegi tuleb meelde kodukant ja sealne keelepruuk. Ja siis oli niiviisi, et baptistil, kui ta võeti Jumala lapseks, oli taassünd, teine sünd. Aga see nüüd selleks, väikeseks lapsepõlvemälestuseks.

Kuid "taassünd", lipupäevaks kuulutatud poeetiline väljend leiti rohkem kui kümme aastat iseseisvuse taastanud Eestis. Taassünd on see, mis põhineb ajaloolisel mälul. Inimese ajalooline mälu tahab taastada seda, mis kunagi on olnud. Kuna ma tulin ilmale õndsas Eesti Vabariigis, läksin 1. klassi Leisu koolis samuti Eesti Vabariigi ajal, siis küllap neid lapsepõlve mälupilte meeles pidades tahtsingi seda ja unistasin sellest, õigem on ütelda – mõtlesin sellest, et oleks tore, kui see aeg oleks tagasi.

Toimetaja: Aleksander Krjukov



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: