Toomas Alatalu: Vaino Väljas - eestlane, kes alustas külma sõja lõpetamist

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vaino Väljase pingi avamine 2018. aastal Kärdlas. Autor/allikas: Juhan Hepner/ERR

Vaino Väljase aastakümnete pikkune töö on olnud suur ja mastaapne ja selle kõige märgilisemad kohad asuvad Vaikse ookeani ja Balti mere kallastel. 28. märtsil 90-aastaseks saava Väljase rollist välispoliitikas kirjutab Toomas Alatalu.

23. märtsil toimus vastasutatud Eesti Välispoliitika nõukoja esimene üritus. On omamoodi sümboolne, et täpselt 33 aastat varem, 23. märtsil 1988 sündis Nicaragua väikelinnas Sapoas sealset kodusõda lõpetav rahuleping, mida tuleb pidada külma sõja lõpuaja arvukate sõdimiste (Afganistan, Nicaragua, Salvador, Angola jne) lõpetamise alguseks.

Sellele eelnes küll USA ja NSVL-i kokkulepe keskmaatuumarakettide hävitamiseks, kuid eks miljonitele inimestele olnud rohkem arusaadav kodusõdade lõpetamine ja see algas Sapoa lepinguga. Kahe suurriigi pealinnas kooskõlastatud lepingu mõtte selgitajaks Nicaragua ja naaberriikide juhtidele oli aga eestlane, Nõukogude Liidu toonane suursaadik Nicaraguas Vaino Väljas.

Pöördeid globaalses poliitikas teevad otsustajate erilist usaldust pälvivad mehed. Perestroika ja uue mõtlemisega maailma ajalukku läinud Mihhail Gorbatšovile ja Eduard Ševardnadzele oli usaldusisikuks nende ühisest komsomoliajast tuttav ja Nõukogude Läänest – milleks Balti riigid ka Kremli silmis olid - pärit Vaino Väljas.

Kuna Sapoas kokkulepitu oli esimene ja samal ajal teedrajav järgmiste rahulepingute tarvis, on see sündmus ja kuupäev märgilise tähendusega nii Väljasele kui ka eestlaste panusele suures diplomaatias. 

Väljase vähene mainimine Sapoaga ühenduses tuleneb asjaolust, et tal tuli tegutseda ilma oma vastaspooleta – USA eelmine suursaadik Nicaraguas oli lahkunud 1987. aasta suvel ja uus saabus alles aprillis 1988.

Mõistagi oli USA valitsus igatpidi kohal, ent järgmiste konfliktide lõpetamisest avalikkusele nähtavat kahest (USA-NSVL) juhtimist Sapoas polnud, mis määras Väljase jäämise teisele plaanile. Vahemeesteks olid hoopis Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretär Joao Baena Soares ja Nicaragua kirikupea Miguel Obando y Bravo. Ehk otsesõnu öeldes pigem kaks USA esindajat.

Ometi sündis leping võimulolnud sandinistide valitsuse ja Moskva tingimustel, mis olid kiirelt muutunud säärasteks, et kardinal seisatas pärast allakirjutamist diplomaatide rivis olnud Väljase ette, tegi talle ristimärgi öeldes: "Jumal õnnistagu teid. Minu rahvas ei unusta kunagi, mida te tegite ohvriterikka vennatapusõja lõpetamiseks". Ehk siis lepingute kohapealses peategijas või -mõjutajas polnud kohalolnuil kahtlust.

Mõistmaks, kuivõrd mustvalgelt toona arengumaades asju aeti, lisan siinkohal näite enda tegevusest.

Managua UCA ülikoolis töötades elasin Nicaragua parlamendi lähedal, Nõukogude saatkond asus aga neli kilomeetrit eemal. Sain (pärast Väljase lahkumist kodumaale) sealt aegajalt palve-korralduse minna kiirelt parlamenti, sest sinna olid ilmunud ameeriklased. Toimis lihtne reegel – mõlemad kahest suurest pidi igal pool olema esindatud. Mina kui "tuntud nägu" pidin näitama, et teine suur on samuti kohal.

Kasulik teave, sest 1995. aastal hakkasid ühe saatkonna töötajad pidevalt istuma riigikogus, mis lõppes kiiresti, kui sai sellele, kellele vaja meelde tuletatud "nicaragua reeglit".

1980. aastatel seisid omavahel sõdinud nikaraagualaste, afgaanide, etiooplaste, angoolalaste ja teiste taga kõikjal NSV Liit ja USA. Neist valusamad olid kindlasti sõdimised Nicaraguas ja Afganistanis, sest kes ikka tahab näha vastaspoolt oma külje all või naabruses.

1981. aastal USA presidendiks saanud Ronald Reagan toimetas algusest peale "kurjuse impeeriumi" likvideerimise nimel ning Kuuba, Grenada ja Nicaragua kui kommunistliku ohu allikad Kesk-Ameerikas kõlasid juba tema esimeses aastaläkituses. Kuu varem aga oli NSVL-i juht Leonid Brežnev jõudnud kommunistliku maailmarevolutsiooni eduks kuulutada sündmused Etioopias, Afganistanis ja Nicaraguas. 

Siis läks tegude tegemiseks. Oktoobris 1983 okupeeris USA Grenada, et kukutada selle vasakvalitsus. Muidugi oli see hoiatus 1979. aasta rahvarevolutsiooni teel Nicaraguas võimule tulnud sandinistidele, kelles Kremli vanurid nägid võimalikku juurdekasvu Ida-Euroopa rahvademokraatiatele. Praktikas väljendus see isegi vastastikuse majandusabi nõukogu (sotsialismileeri koostööorgan) ja Nicaragua erilepingus, sõjalises plaanis erutas kõiki kuubalaste ja nõukogulaste kohalolek ning Nicaragua lendurite koolitus MIG-idel lendamiseks.

Etteruttavalt sedagi, et Nicaragua revolutsiooni maine oli padukommunistide hulgas niivõrd kõrge, et punavõimu 70. aastapäeva pidustustel Moskvas novembris 1987 sai 64 väliskõnelejast ainsana vaheaplausi Daniel Ortega (ja mitte Fidel Castro).

Märtsis 1985 tõusis aga nõukogudemaa etteotsa 54-aastane Mihhail Gorbatšov ja läks nii, et esimene välisdelegatsioon n-ö väljast, mille ta vastu võttis, oli 30. aprillil Nicaragua oma. Mõlemalt poolt täisesindused ehk Moskvast siis kogu toonane ladvik. Juulis 1985 alustas Gorbatšov siiski oma kaadripoliitikat ehk perestroikat, tuues välisministri kohale Eduard Ševardnadze.

Novembris toimus Genfis Reagani ja Gorbatšovi esimene kokkusaamine ja arutelu nimistu – tuumarelvastus, Afganistan, Nicaragua – ütles edasise. Märtsis 1986 said poliitibüroosse ja sekretariaati 1962-1986 USA-s suursaadikuks olnud Anatoli Dobrõnin, Aleksandr Jakovlev jt.

Pikalt üksnes USA-s viibinud Dobrõnini ootamatu edutamine võimu tippu oli selge märk, et Gorbatšov tahab parandada suhteid Ameerikaga, millest ju sõltus kõik. Uus lähenemine nõudis ka selleks sobivat meest kohapeal ja nii viidigi Venezuelas suursaadikuks olnud Gorbatšovi eakaaslane Vaino Väljas juunis 1986 – Moskvasse sõitmata ehk päevapealt – üle suursaadikuks Nicaraguasse ja kui ta veel sealt sõitis viima Gorbatšovi läkitust Costa Rica president Oscar Ariasele, kes toimetas vahendajana Kesk-Ameerika  liidrite vahel, siis oli selge, kes esindab Kremli uut poliitikat antud piirkonnas.

Lisaks sedagi, et Venezuela, kus Väljas oli NSVL-i suursaadikuks 1980-1986, oli üks nn. Contadora grupi liige, mis aastast 1983 tegeles rahusobitamisega Kesk-Ameerikas.

Põhimõtteliselt sai Väljase missiooniks sandinistide ladviku suunamine kokkuleppele relvavõitlust pidavate kontratega, kellele tagati "julgeolek koos relvade, naiste-lastega tsoonides". Kõlab tuttavlikult ja nii see ka on, sest täpselt sama on ju viimasel viiel aastal tehtud Süürias.

Väljase tegevuse teine pool oli poliitilise pluralismi tagamine riigis, milles toimuva vastu ilmutasid huvi tuhanded vabatahtlikud ja kümned valitsused. Sündisid kõige erinevamad eksperimendid (lisaks mainitule).

Igal juhul oli vastasleeri mitmekülgsel arvestamisel oma osa sandinistide lüüasaamises 1990. aastal toimunud presidendivalimistel, aga seitseteist aastat hiljem olid nad taas võitjad. Ilmnes, et nemad olid vahepeal toimunust õppinud, vastasleer aga mitte. Daniel Ortega on praegugi Nicaragua president (kelle asepresidendiks on erinevalt kõigist teistest pikaajalistest autokraatidest tema enda naine Rosario Murillo. Nüüd siis üritatakse juba kolmandat aastat selle perekonna režiimi kukutada). 

Väljase aetud suure diplomaatia teine ots asus Afganistanis, kus sõdimise perspektiivitus oli Gorbatšovi meeskonnale ammu selgeks saanud. Kuna ameeriklaste abi piirdus seal vaid vastaspoole relvastamisega, tuli esimesed sammud astuda Moskval ja mõlemas kohas. 8. veebruaril 1988 teatas Nõukogude juhtkond eesseisvast vägede äratoomisest Afganistanist. 

23. märtsil kirjutati alla rahulepingule Sapoas. 14. aprillil aga vormistati Genfis NSVL-i ja USA suursaadikute silme all Afganistani-Pakistani rahuleping, mis avas tee Nõukogude armee lahkumiseks riigist.

See algas 15. mail ja kaks nädalat hiljem jalutas USA president esmakordselt ajaloos Punasel väljakul Moskvas. Ta oli oma tahtmise saavutanud. Oma 31. mai kõne Kremlis lõpetas Ronald Reagan Gorbatšovi poole pöördudes sõnadega "Tänan teid ja jumal õnnistagu teid."

Teine kommunist ja rahvusvaheliste suhete ümberkujundaja oli neid sõnu kuulnud üle kahe kuu varem. Sel hetkel Väljas veel ei teadnud, et tema korraliku jalajälje jätnud karjäär suures diplomaatias saab peatselt ümber. Seda külma sõja lõpetamise mõttes.

Ent tema kaasalöömine Eesti suveräänsusdeklaratsiooni väljatöötamises ja kuulus käetõstmine 16. novembril 1988, tagamaks selle peaaegu üksmeelset vastuvõtmist, oli ju samuti välispoliitika. Kui impeeriumist lahkumise teele asumist silmas pidada, siis oli see ka globaalset poliitikat mõjutav käik.

Vaid vähestel väikerahvaste esindajatel on olnud õnne teha midagi suurt globaalses poliitikas kõigi huvides ja siis lisada sellele ka selgelt suurtegu omaenda rahva huvides. Vaino Väljase aastakümnete pikkune töö on olnud suur ja mastaapne. Selle kõige märgilisemad kohad asuvad Vaikse ookeani ja Balti mere kallastel ning on nii suured, et lained neid ära ei uhu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: