Kuula "Ööülikooli" I Vaino Väljas - elu mõte on unistusi ellu viia
Laupäeva õhtul meenutas "Raadio ööülikooli" saates endine poliitik ja diplomaat Vaino Väljas Eesti jaoks murrangulist 1988. aastat, Okasroosikese suudlemise aastat. Väljas nentis tagasihoidlikult, et tema kogemused ja teened Nicaraguas tagasid head suhted Moskva võimukandjatega, sealhulgas Mihhail Gorbatšoviga. "Elu mõte on unistusi ellu viia," sõnas Väljas, kes ise nimetab end lihtsalt hiidlaseks ja vanaisaks.
"Kaheksa aastat kestnud asumisele saatmine lõppes ootamatult, asusime teele 1988. aasta 3. juunil, poliitbürool oli otsustatud, et Karl Vaino tuleb tagasi kutsuda ja mind soovitada EKP Keskkomitee peasekretäriks," meenutab Vaino oma äralendu Kesk-Ameerikast Nicaraguast, kus ta oli Nõukogude Liidu suursaadikuks.
Moskvas oli lennukil vastas must esinduslimusiin Tšaika. "Teati, et mind ootab kohe Kremlis peasekretär." NSVL-i tüüris Mihhail Gorbatšov, Väljasega samal aastal ja kuul sündinud. "Leerivend," sõnas Väljas, kasutades sama sõna ka Eduard Sevardnadže kohta, kes oli samal ajal võimul Gruusias. "Meie vahel oli noorpõlve sõprus, ei pidanud pöörduma alt üles vaadates."
"Tead, Vaino, eile toimus istung ja seal lepiti kokku....," oli Gorbatšov Väljase sõnul alustanud ja teatanud, et ta saadetakse Eestisse Karl Vaino asemel EKP etteotsa. Gorbatšov ei kutsunud Väljast kunagi isanimepidi, sest teadis - nii pole Eestis kombeks.
"Mu esimene vastus oli, et minult pole keegi küsinud, tema vastas, et nüüd küsin." Väljas teatas Gorbatšovile: "Mihhail Sergejevitš, olen kaheksa aastat olnud ära, ei taha vastutada, olen teeninud ära selle, et saaksin veidikene hinge tagasi tõmmata. Mul Hiiu Kaluris rannapüügi brigadiri koht olemas."
Gorbatšov vastas, et brigadirikoht võib oodata ja juba homme tuleb asuda teele erilennukiga. Gorbatšov, lausus Väljas, palus tal viia koduküla meestele terviseid, küllap nad hakkama saavad. "Ta ei unustanud kunagi Hiiumaa meestele terviseid saata," märkis Väljas, vana hiidlane.
Toonase olukorra iseloomustamiseks tuletas Väljas meelde, et oli Eesti Vabariigi 70. aastapäev, koos vabaduseihaga. "Aasta esimesel poolel taheti kasutada sõjalist jõudu Eesti vastu, teisel poolel võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon. Tulin Nicaragua kodusõjast, mille toetajateks olid vastastikku USA ja NSVL, väike rahvus oli lõhestatud," kõneles Väljas. Ta lausus, et esimene asi oli Eestis vältida pingete eskaleerumist.
Rahvarinne kavandas 17. juunile suure meeleavalduse Tallinna lauluväljakul ehk kaks nädalat enne 19. NLKP Moskvas toimuvat konverentsi. "Tuli mõelda, mismoodi me sinna läheme," tõdes Väljas. Ta tsiteeris erinevaid memuaare tollest ajast, kus teda nimetati Lõuna-Ameerika püssirohu järele lõhnavaks meheks, kes sõnastas Eesti NSV lahkumise Nõukogude Liidust. "Natsionalistlikud jõud võtsid Balti riikides võimu," tsiteeris Väljas oma kaasaegsete meenutusi.
EKP keskkomitee 11. pleenum toimus 9. septembril, kutsutud olid loomeliitude esindused, muinsuskaitse ja roheliste liikumine, Eesti Raadio tegi otseülekande. "Rahva absoluutne enamus näeb väljapääsu kujunenud olukorras ühtemoodi, selleks on Eesti rahva iseseisvus," meenutas Väljas oma sõnavõttu. "Eestlased on siin põhirahvus /.../ Lubamatu on igasugune majandustegevus, mis ahistaks põhirahvuslikke huve. Eesti kodakondsuse sisseseadmine on oluline samm, eesti keel peab olema riigikeel."
Väljas lausus, et Tallinnas käis ja kohtus temaga toona NSVL-i julgeolekukomitee esimees, armeekindral Viktor Tšebrikov, kes ütles: "Võite küll saavutada oma iseseisvuse, kuid kaotada kõik muu."
"Tormihoiatus oli meie antud," tõdes Väljas. Muide, 1988. aasta 1. oktoobril võeti Tšebrikov ametist maha.
Hiidlaste loosung Toompeal: Väljas, vea vanker välja
16. november 1988. Toompeal võttis saadikud vastu rahvahulk, Väljasele jäid muu hulgas silma loosingid "Ikka edasi õigusriigi poole", "Olge vahvad, Rüütel, Väljas, Toome", "Väljas, vea vanker välja". Viimane oli hiidlaste loosung. Väljase sõnul ta teadis, mida see tähendab - kui Hiiumaa soistel heinamaadel vanker uppi lendas, oli asjade kordaajamine ikka suur tegemine, tuli sõita tasa ja targu.
Aga mis sai edasi? "Mul tuli asuda istungjärku juhtima, toimus iseseisvusdeklaratsiooni arutelu, mis oli väga emotsionaalne. Andsime teada tooniga, et see kõik on Moskvaga kokku lepitud," rääkis Väljas. Ta resümeeris: "Poolt 258, vastu üks, erapooletuid viis. Toimusid televisiooni ja raadio otseülekanded. Kell 22.50 läksid saadikud Linnahalli, kus 5000 inimest saadikuid tervitasid, Kaljo Kiisk luges ette suveräänsusdeklaratsiooni, kõlasid isamaalised laulud."
Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise järel helistas Väljas samal õhtul oma sõbrale, Gorbatšovi nõunikule Anatoli Tšernajevile. "Informeerisin teda, öeldes, et võib tulla ränk reaktsioon. Gorbatšov oli siis visiidil Indias, Reutersi korrespondent küsis iseseisvusdeklaratsiooni kohta, Gorbatšov vastas, et see ongi perestroika."
Kõigele sellele järgnes Arnold Rüütli Moskvasse kutsumine, nõudmine, et ülemnõukogu tühistaks iseseisvusdeklaratsiooni jne. Väljas tunnistas, et 1988. aastal oli tal Gorbatšoviga korduvalt neljasilmakohtumisi ja sama aasta märtsis sõlmitud Nicaragua rahulepe, milles tema oli osaline, oli ka Gorbatšovi välispoliitika trump."Meie suhted ei muutunud halvemaks," märkis Väljas, vihjates, et tegi Gorbatšovile ja NSVL-i välispoliitikale suure teene.
Eesti pääses verevalamisest: 1988 oli Okasroosikese suudlemise aasta ja Eesti muutis maailma
"NSVL-i lagunemist ei oodanud keegi, Gorbatšov püüdis muuta süsteemi, aga see läks ülekäte. Algas pisitasa, aga isegi Vene Föderatsioon võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Gorbatšov ei suutnud võita partei vanameelset tiiba ja seepärast hakkas lagunemine, Taga-Kaukaasias ja Moldaavias toimus see väga veriselt," kirjeldas Väljas toona toimunut.
1988. oli kavas, et kõik Baltimaad - Eesti, Läti ja Leedu, võtavad iseseisvusdeklaratsiooni koos vastu, kuid see ei õnnestunud. Väljas: "Nad ei suutnud oma interrindlasi kontrollida. 16. novembril Eestis inimesed julgesid tulla välja, sellest sai taassünnipäev."
Väljas ütles seda aega meenutades pidulikud ja südamlikud kaassõnad mõistu praegustele poliitikutele: "Loodan, et kõik, kes kunagi Toompea lossist või Stenbocki majast alla tulevad, siis nende lahkumine oleks sama meeleolukas, kui minul 16. novembril 1988."
Sel päeval toimunu pani Väljase sõnul aluse suurtele sündmustele. "Algas NSVL-i lagunemine. See oli rahva tahe. Kurb on see, et me ise ei tunne seda, et meie väike riik võis anda globaalpoliitikasse mõju."
Väljas lausus, et Eesti oli toona ainus Nõukogude Liidust pääsenud riik, kus ei toimunud verevalamist. "See oli tõesti ime, tuletame meelde, kui kriitiline oli olukord, kus intrid ründasid Toompead, kui rahvas läks kaitsma teletorni 1991. aastal, kui rahvas tuli Vabaduse väljakule. Oli vapustav, kuidas rahvas käitus."
Miks iseseisvumise ajal ei moodustatud Eestis OMON-i? Siinkohal vastas Väljas väga huvitavalt, kuigi seda on ka varem kaude väidetud: "Rahulepingu sõlmimine Nicaraguas oli see, et mul olid erivolitused, see viis mind kokku kaitseministeeriumi väga kõrgete ametnikega, saime ka kõige kriitilisematel hetkedel informatsiooni. Oli kogemus, kuidas käituda kriisiolukorras. Kaheksa aastat elamist, saades kaasa selle maa kultuuririkkuse ja teine pool: saanud kokku kolme USA riigisekretäriga, kõigi asjadega, mis puudutasid Kesk-Ameerika rahuprotsessi." Ehk Väljasel oli autoriteeti ja infot.
Väljas: inimene erinevalt loomast oskab unistada ja ajaloolist mälu tuleb edasi kanda
Väljas on oma töö Eesti jaoks teinud, kuid jälgib ka praegu toimuvat. "Kaasaja poliitikat jälgides on kummaline, kui räägitakse võimuihast. Küllap see on väärtushinnangute asi, kui on antud võim, siis ei vastuta iseenda eest, vaid paljude inimeste saatuse eest. Kui näed, et vaeslapsel pole elupaika, siis vastutad sina selle eest," kirjeldas Vaino Väljas oma põhimõtet.
Ta ütles, et Eesti laulva revolutsiooni ajal sündimiste arv ja suitsiidide arv vähenes, olgugi, et oli omamoodi traagiline aeg. "Inimesed elasid läbi sellise tundepuhangu külluse, mis jääb kogu eluks. Miks see kõik Eesti rahval õnnestus, selle tegi ära rahvas ise ja tema ajalooline mälu, kuigi olid eestvedajad. Soov - ilmtingimata peab see saama edasi antud järgnevatele põlvkondadele, sest ainult niiviisi säilib rahva psühholoogiline laad ja ajalooline mälu. Muidu me poleks saavutanud oma iseseisvust. Meie erinevus loomariigist on see, inimene oskab unistada. Ja unistus tavaliselt on puhas ja üllas ja kui siis oma elutöös jõuad midagi ellu viia, see ongi elu mõte. Aga hiidlane ütleb: jõuad sa siis kõike teha? Ei jõua."
"1988. oli Okasroosikese suudlemise aasta." Nii ütles Heinz Valk ja Vaino Väljas on selle sõnumiga päri.
Toimetaja: Indrek Kuus