Peapiiskop Viilma pühadejutluses: surnust ülestõusmine on uus reaalsus

Foto: ERR

Pühapäeval peeti ülestõusmispühade jumalateenistus Saku Toomase kirikus. "Igavene reaalsus ei ole viirused, muud haigused ega surm, mida ajalikus elus kogeme. Meil tuleb ennast harjutada teadmisega, et kõigele sellele järgneb ülestõusmine ja elu, mis muudab reaalsuseks igaviku," ütles peapiiskop Urmas Viilma ülestõusmispüha jutluses.

Ülestõusmispühade jumalateenistusel Saku Toomase kirikus teenisid peapiiskop Urmas Viilma, Lääne-Harju praostkonna paost Jüri Vallsalu ja Saku Toomase koguduse õpetaja Magne Molster.


Surnust ülestõusmine on uus reaalsus
EELK peapiiskop Urmas Viilma ülestõusmispüha jutlus Saku Toomase kirikus

Aga kui hingamispäev oli möödas ja hakkas juba koitma nädala esimese päeva hommikul, tulid Maarja Magdaleena ja teine Maarja hauda vaatama. Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi. Aga hirmust tema ees värisesid valvurid ja kukkusid maha nagu surnud. Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: "Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas! Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist! Ja vaata, ta läheb teie eele Galileasse, seal te saate teda näha. Vaata, ma olen seda teile öelnud." Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele. (Mt 28:1-8)

Kui sageli oleme astunud sisse kalmistu väravatest, möödunud kümnetest ja kümnetest haudadest, et jõuda rahupaika, kuhu on maetud meie lähedased – eelnevad põlvkonnad ühes oma lootuste ja unistustega?

Maarja ja Maarja Magdaleena eeskujul käime oma lähedaste haudu vaatamas. Enamasti eemaldame hauaplatsile kukkunud oksaraod, kuivanud lehed ja närtsinud lilled, süütame küünla või mitu, ning seisatame vaikseks hetkeks. Kui haudadel käime, on paljudel südames ja huulil palve ning meeles ja mõtteis rõõmsad või nukrad mälestused oma armsatest, kes puhkavad selles rahupaigas. See rahu tundub nii lõplik ja jäädav...

Me ei ole ilmselt kunagi suundunud surnuaeda ootuse või kartusega, et kohtame lähedase haual kedagi, kes tervitab meid sõnumiga: "Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tulge, vaadake paika, kus ta magas!" (Mt 28:6). Just nii juhtus nädala esimese päeva varahommikul Maarja ja Maarja Magdaleenaga, kui nad läksid Jeesuse hauda vaatama.

Nad olid kaduvate inimestena harjunud ja leppinud surma kõigutamatu karmusega ega osanud võtta tõsiselt Jeesuse sõnu, et Ta peab kolmandal päeval surnuist üles äratatama. Ükskõik kui veenvalt need sõnad Jeesuse suust ka kõlasid. Naised teadsid, et surmaga ei anna kaubelda. Siiski ootas kahte Maarjat Jeesuse haual uus reaalsus. Olukord oli oma ootamatuses nii ehmatav, et valges rõivas ingel pidi neid rahustama sõnumiga: "Teie ärge kartke!" (Mt 28:5).

Mis pälvis aga naiste külaskäigu puhul Jeesuse hauale erilist tähelepanu oli haua avanemine nende silme all. Matteus kirjutab: "Ja ennäe, sündis suur maavärisemine, sest Issanda ingel, laskudes taevast, tuli ja veeretas kivi kõrvale ja istus selle peale. Aga ta nägu oli nagu välk ja ta rõivad valged nagu lumi." (Mt 28:2-3) Kuigi kogu sündmus oli ennenägematu ja -kuulmatu (Kes see ikka on varem näinud inglit taevast alla tulemas ja hauasuu eest kivi ära veeretamas?), ei astunud hauast kedagi välja.

Maarjale ja Maarja Magdaleenale võis meenuda, kuidas Jeesus oli kord hõiganud hauast välja oma hea sõbra Laatsaruse, kes oli surnud olnud juba neli päeva. Evangelist Johannes kirjeldab toimunut, kuidas Jeesus hõikas valju häälega: ""Laatsarus, tule välja!" Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik." (Jh 11:43-44)

Nädala esimese päeva hommikul, kui hakkas koitma ja naised olid hauale jõudnud, ei näinud nad kedagi hauast väljumas. Laatsarusega toimunud ime ei kordunud. Toimus hoopis teistsugune ime. Maa hakkas värisema ja taevast laskus Issanda ingel, kes veeretas ära kivi haua suu eest. Visuaalselt veel vaatemängulisemaks muutus kõik, kui ingel pärast kivi ära veeretamist sellele istus ja naistele lausus: ""Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles." (Mt 28:5).

Jeesus tõusis surnust üles ja lahkus suletud hauast enne, kui ingel ja naised saabusid. Jeesuse surnust ülestõusmine ei olnud tagasi ellu naasmine hauakoopast välja astudes, vaid ülestõusmine uude – surmajärgsesse igavesse ellu.

Jeesuse hauda ei olnud vaja inglil avada selleks, et Jeesus saaks välja tulla, vaid selleks, et teised saaksid sisse astudes veenduda, et haud on tõepoolest tühi. Just seda kutsus ingel naisi tegema: "Tulge, vaadake paika, kus ta magas!" (Mt 28:5). Tühi haud muutus naiste arusaama sellest, milline võiks olla tegelikult elu ja surma reaalsus.

Oleme viimase aasta kestel olnud sunnitud leppima koroonaviirusest tingitud ebareaalse olukorraga. Meile on korduvalt öeldud, et peame harjuma selle viirusega elama. Täpselt nii, nagu olid Jeesuse hauda vaatama tulnud naised harjutanud ennast elama surmaga kui reaalsusega, mille eest keegi ei suuda põgeneda. Meie ümber on praegugi palju samasuguse veendumusega inimesi, kes arvavad, et surm võtab kõik ja pärast surma ei järgne midagi.

Raske on neil, kel puudub usk tühjaks jäänud risti ja avatud haua evangeeliumisse. Nad ei suuda näha lootust ajalikule elule järgnevas igaveses elus. Suur saab olema nende inimeste üllatus, kelle silmad kord surmahetkel ajalikus maailmas sulguvad, et igavikus Jumala palge ees avada vaimulikud silmad.

Mõistlikud on need, kes ennast selleks kohtumiseks ette valmistavad, sest igavik võib tähendada nii igavesti kestvat õndsust kui ka igavesti kestvat kannatust. Issandat palgest palgesse nähes pole aga enam võimalik igavese elu või igavese kannatuse küsimuses kaubelda.

Oma lähedaste haudu kalmistule vaatama minnes näeme seal Kolgata ristile sarnaseid ristipuid. Neid on surnuaedades sadu ja tuhandeid. Tühjad ristid ei kõnele meile enam Jeesuse ristisurmast, vaid kannatuste lõppemisest, haiguste, murede ja surma võitmisest.

Ristimärk on võidumärk! Igas hauas, millele on asetatud rist, on puhkama seatud ajaliku tee lõpetanud kristlase ihu, kelle hing saab pärast ülestõusmist vabaks surma kammitsaist, et jätkata eluteed igavikus.

Seda paika, kuhu hing läheb, nimetavad kristlased Jumala riigiks. Jeesuse surma kaudu avaneb ühel päeva ka meile taevas, kuhu ei ole võimalik jõuda inimmõistuse või -kätega valmistatud õhuteid pidi. ""Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama" (Jh 14:2), annab Jeesus meile teada, mis ootab meid ees.

Ülestõusmise sõnum pöörab arusaama reaalsusest ja ebareaalsusest ümber. Pöörab õigetpidi! Loomise alguses oli reaalsuseks igavene elu, mille inimene keelatud vilja süües ja Jumala keelust üle astudes muutis kättesaamatuks unistuseks. Uueks reaalsuseks sai pattulangemise järel hoopis surelikkus.

Jeesuses Kristuses inimeseks sündides parandas Jumal ise esimeste sõnakuulmatute inimeste poolt aegade alguses tehtud vea ning taastas loomisjärgse seisukorra. Vabaduse surmast ja kannatustest.

Jumal esindabki vabadust. Jeesuse ülestõusmine on kindel tunnistus selle vabaduse taas saavutamisest inimkonna tarvis. Jeesuse ülestõusmist ei takistanud ei looduslikud ega inimlikud takistused – ei kivine hauakoobas ega mehine valvesalk. Loodu ei saa iial seada piire Loojale. Ajalik surm ei saa olla takistuseks igavesele elule.

Jeesuse Kristuse ülestõusmise uskujatele – kõigile kristlastele – koitis ülestõusmisega uus hommik. Sellega kaasnes kindel usk – kõik haigused, kannatused ja isegi surm on maiste ning ajalike nähtustena kaduvad ja mööduvad. Igavene reaalsus ei ole viirused, muud haigused ega surm, mida ajalikus elus kogeme. Meil tuleb ennast harjutada teadmisega, et kõigele sellele järgneb ülestõusmine ja elu, mis muudab reaalsuseks igaviku.

Et uskuda Kristuse ja kõigi Tema järgijate ülestõusmist, peame lõpetama Jumalale ja tema armastusele piiride seadmise. Meil tuleb usaldada Ülestõusnut, kes saab nihutada meie vaimuliku silmapiiri kaugemale aja ja kaduviku rajast.

Jeesuse järgimine, oma elu seadmine Tema sõnade ja õpetuse kohaselt, ning isiklik usk ülestõusnud Jeesusesse kui Issandasse tähendab astumist hauakoopa lõplikuna tunduvast lootusetusest lootusrikka elustava ülestõusmisvalguse kätte. See on loomulik elukeskkond, uus reaalsus igaveseks ajaks kõigile Kristuse verega lunastatutele ja surmast ellu astunutele.

Seda tõde uuest reaalsusest käskis ingel kuulutada hauda vaatama tulnud naistel ka kõigile Jeesuse jüngritele: "Ja minge kiiresti, öelge tema jüngritele, et ta on üles äratatud surnuist!" (Mt 28:7).

Sõnumit Jeesuse Kristuse ülestõusmisest kuulutavad tema jüngrid – naised ja mehed – tänini. Me oleme seda teinud ka juba pühapäeva varahommikul, kui üksteist rõõmsalt tervitasime: "Kristus on üles tõusnud! Tõesti, Ta on üles tõusnud! Halleluuja!". 

Toimetaja: Merili Nael, Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: