Urmas Viilma: neliteist peatust ristiteel

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Urmas Viilma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Jeesuse ristitee (via dolorosa) ühendab neljateist Pühakirjas ja kristlikus pärimuses kirjeldatud sündmust Jeesuse kohtumõistmisest kuni hauda asetamiseni tema viimasel elupäeval. Urmas Viilma kirjutab neist sündmustest ja nende tähendusest tänapäeval. Kaks aastatuhandet on möödunud, kuid inimene on jäänud samaks, nendib Viilma.

Kristlikus maailmas, sealhulgas Eestis, kus suur reede on riigipüha, meenutatakse Jeesuse ristiteed ristikäikudel või ristitee palvustel. Ristitee palvuse juured ulatuvad varakeskaegsete liturgiliste protsessioonideni katedraalides ja linnatänavatel, kus on ette nähtud neliteist peatust mediteerimiseks ja palvetamiseks.

Sümboolselt kõnnitakse üheskoos risti kandva Jeesuse järel Kolgatale. Ristiteel loetakse varem kirja pandud mõtisklusi või kirjutatakse need igal aastal uued, sest Jeesuse ristisurm omab tähendust igal ajastul ja igale uuele põlvkonnale.

I Jeesuse surmamõistmine

Kui Jeesus seisis Suurkohtu ees, ei kuulatud teda üle selleks, et tema isikus, tegutsemise motiivides ja põhjustes selgust saada. Vaja oli sõnasabast kinni võtta, et Jeesus süüdi mõista. Tõeks ja õiguseks osutus juba ette langetatud surmaotsus. Võimukandjatest Pontius Pilaatuse ja kuningas Heroodese jaoks oli ühe tühise külaprohveti saatuse üle otsustamine kõigest meeleolukas ajaviide või tülikas formaalsus, mis tuli lõpule viia.

Ühismeedias ja kommentaariumis kohtame tänapäeva kohtumõistjaid: igast sõnast kinni haarajaid, ligimese oleku, sõnade ja tegude üle naerjaid ja pilkajaid, sülje pritsijaid ja kivide loopijaid. Jõu ja näilise kaitse annab anonüümsus. See teeb kergeks nii teise kui ka enda väärtuste ja väärikuse jalge alla trampimise.

Soov jääda anonüümseks viis Jeesuse ustava jüngri Peetruse oma õpetaja salgamiseni. Seda tehes salgas Peetrus maha ja põlgas ära ka iseenda. Millal olen mina otsinud just anonüümsusest turvalist pelgupaika oma alatustele?

II Jeesus tõstab risti oma õlgadele

Jumala Poeg – inimeseks saanud Jumal ise – sammub suure rahvahulga saatel ristipuu õlgadel oma hukkamise paiga poole kõrvus kaikumas süüdistajate hüüded: "Hukka ta ära! "Löö risti, löö ta risti!"

Aegade alguses, inimese loomise järel oma loomingule hinnangut andes tõdes Jumal: "See on väga hea!" Mida võis risti turjale tõstnud ja hukkamispaiga poole sammuv Jumala Poeg mõelda, kui ta oli looduse krooniks saanud inimeste eest, nende soovil ja süüdistuste saatel minemas hukkamisele? Kas Looja tõdes rahulolevalt: "Väga hea!"?

See võib tunduda kummaline, kuid Jumal ütleb endiselt meie peale vaadates "Väga hea!" Armastava Isana on ta ka mõistev Isa. Ka meie suudame üksteist heaks kiita, hukkamõistmise asemel mõista, üksteiselt andeks paluda ja üksteisele andeks anda, kui pisut enam pingutame.

Lõpuks oleme ju ühise loometöö viljad, Jumala lapsed. Oleme omavahel vennad ja õed. Selle teadmise eest ei põgene ka siis, kui räägime erinevat keelt, jagame vastandlikku maailmavaadet, usume Jumala olemasolu või teame surmkindlalt, et Jumal on vaid nõrkade inimeste või teistega manipuleerida soovijate väljamõeldis. Lõpuks, me oleme üks inimkond, üks rahvas. Kas ka sama Jumala perekond?

III Jeesus kukub

Vana Testamendi prohvet Jesaja ennustas kord ette Jumala Sulase, ennastohverdava Messia saabumist, kui ta kirjutas: "Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud, nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud." Õhtusöömaajal andis Jeesus oma jüngritele mõista, et tema ongi see Jumala Sulane, tapale viidav tall. Sellel teel tapale Kolgata mäel ohvritall kukub...

Kui isegi Jeesus kukkus, ei pea meiegi heituma takistustest oma teedel, mis meid komistama ja kukkuma panevad. Kas Jeesus aidati uuesti jalule? Pidi ta ennast püsti ajama ise – ilma kõrvalise abita?

Jeesus kõneles kord loo halastajast samaarlasest, kes röövitud ja läbipekstud võõra eest hoolt kandis. Igaüks on oma elus kord maaslamaja, kord halastaja samaariamees; kord töötu, kord tööandja; kord rikas, kord vaene; kord valitseja, kord valitsetav; kord võitja, kord kaotaja.

Kõikidel juhtudel vajame üksteist ligimesena. Meie olevik ja tulevik sõltuvad ligimesele käe ulatamisest või ligimese abikäe vastuvõtmisest. Kas sirutad käe välja?

IV Jeesus kohtab oma ema

Näeme Maarjat tasase ja vaikse naisena järgnemas Jeesusele oma Pojale. Maarja järgnemine Jeesusele erineb sellest, kuidas teised jüngrid oma õpetajat järgisid. Maarja seirab Jeesust kui ema, kes teab, et tema poeg on eriline. Nii eriline, et ka Maarjat ennast saavad õndsaks kiitma kõik sugupõlved.

Maarja ise tegi, milleks Jumal ta oli välja valinud, usaldades Jeesust isegi nähes teda kõndimas Kolgata teel vastu oma ristisurmale. Maarja jäi oma Poja kõrvale, kui kõik Jeesuse sõbrad ja õpilasedki olid hirmu tõttu laiali jooksnud.

Küllap teame lapsevanematena, mida tähendab oma lapsel silma peal hoidmine ka siis, kui vahetult oma lapse kõrval või juures ei viibi. Jälgime eemalt, kuidas laps mängib, jookseb, hullab või ka rahulikult oma toimetusi teeb.

On hetki, mil teeme seda rahuliku ja rahuloleva südamega. Teinekord aga mure ja ärevusega südames. Mida suuremaks laps sirgub, seda enam hakkame jälgima oma lapse käekäiku distantsilt, enamasti nõnda, et laps ise ei pane seda tähelegi.

Ka täiskasvanud lapsed jäävad oma vanematele lasteks. Isegi siis, kui nad on juba ise vanemad või vanavanemad. Lõpuks peame mõistma, et me ei kuulu üksteisele – isegi lapsed oma vanematele – igal meist on käia oma tee, mille Jumala juhistest lähtuvalt, või neid eirates, jalge alla võtame. Pisarad ja hingevalu, mida sellega valmistame oma lähedastele, sealhulgas vanematele või lastele, on osa eluteest ning kuulub selle juurde.

Mida saame aga alati teha – kanda oma lähedasi ja kergendada nende elu ja kantavat risti nende eest palvetades. Mitu hetke oled võtnud, et oma armsate eest palvetada?

V Siimon Küreenest sunnitakse risti kandma

Küreene Siimon, kes oli paasapühadeks maalt Jeruusalemma tulnud, ei olnud kuigi innukas armetu kurjategija risti oma selga võtma. Mis oli temal asja võõra, kes küllap oli oma saatuse ise ära teeninud, koorma kandmisega? Tal ei jäänud siiski muud üle. Võimukandjad tõstsid risti Siimonale selga, sest piitsutatud ja veritsev Jeesus ei suutnud ise seda enam vedada.

"Igaüks peab ise oma risti kandma!" Kaunis ideaal. Kui seda suudaksime, oleks meie ise ja maailm, milles elame, täiuslikud. Ei ole saladus, et vajame alati oma risti kandmisel abi – lähedaste, sõprade, tuttavate abi.

Ei ole harvad needki hetked, mil võõras meie koormale õla alla paneb. Kui vaid oskame seda märgata – iga lahket sõna, pilku, naeratust; iga heatahtlikku vastutulekut ja teenet, millele ei oodata vastust; iga toetavat ja julgustavat sõna; iga heatahtlikku ja rõõmutoovat tagasipeegeldust.

Võttes kanda oma ristile lisaks ka ligimese oma, saab ligimesearmastus tõelisuseks. Hetkedel, mil minu mure saab kellegagi jagatud mureks selgub, et ligimeseks ei ole meie jaoks saanud enam lihtsad inimesed, vaid lausa inglid. Tunned füüsiliselt, et endalegi on selga kasvamas tiivad, mis nii enda kui ka teiste koormat kergendavad.

Olla Jumala poolt saadetud kellegi teise koormat kandma, tähendab teha Jumala enda tööd. Kas ütlen Jumalale ei?

VI Veronika ulatab Jeesusele higirätiku

Kolgata teeäärne oli palistatud seal viibivate inimestega, kes olid tulnud juutide paasapühadeks Jeruusalemma. Seal oli jõukaid ja puudust kannatajaid, kohalikke ja kaugemalt maakondadest tulnuid, palverändureid ja kaupmehi, noori ja vanu, naisi ja mehi, perekondi, paare, üksikuid ja leski.

Parastajad pilkasid oma riste vedavaid kurjategijaid. Kaasatundjaid nutsid ja haletsesid. Suur osa rahvast võttis seda kui templilinna juurde loomulikult kuuluvat melu. Löödi Jeruusalemmas ju risti aeg-ajalt ikka mõni röövel või mõrtsukas.

Üks julgem naine, kes ei peljanud pilkajaid ega võimukandjaid, kuivatas Jeesuse palgelt veresegust higi. Kas see aitas Jeesust? Kas kergendas turjale suruvat ristikoormat? See oli hoolimise ja armastuse puudutus, mille leevendavat mõju on raske kirjeldada. Julgust astuda rivist välja, mõtelda teisiti kui mass, astuda vastu karjamentaliteedile, seda tuleb harva ette.

Palju on peamisele arvamusvoolule kaasa- ja vahelehõikujaid, takkakiitajaid ja hooandjaid, eriti siis, kui oma omad samast kõlakojast ning meelsusgrupist pealt vaatavad, kaasa innustavad ja aplodeerivad. Harva tegutseb keegi lihtsalt südame ajel, minnes vastuollu pea- või moevoolu toimimismustritega.

Teinekord võib aga just mõni julgustav märkus, naeratus või sõbralik käeviibe anda jõudu takistatud teekonna jätkamiseks või raske vaimse või füüsilise koorma kandmiseks. Mõni tähelepanelikkusest ja hoolivusest tõukuv julge sekkumine hoiab ära uue vägivalla- ja ülekohtuteo, olgu pimeneval tänavanurgal või ka petlikult turvalise kodukatuse all.

Ühe õrna viipe või žestiga võib minema pühkida raske koorma ja takistada kuritegu. Millal viimati julgesin pühkida mure ja valu oma ligimese palgelt?

VII Jeesus kukub teist korda

Jeesuse palvetas Ketsemani aias: "Isa, ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!" Küllap oleme kõik vahel hüüdnud taeva poole, hinges kibe küsimus: "Miks ometi!".

Mida pidi Jeesus vahetult pärast põlvedelt tõusmist tundma? Millise pilguga tervitas Juudas Iskariotti, kes tuli teda reeturisuudlusega ära andma? Mida tundis, kui lähim jünger Peetrus teda kolm korda enne kukelaulu maha salgas?

Altvedamised kõige lähemate poolt võtavad jõu eluga edasi minna. Kui seda meenutada järgneb komistamine ja kukkumine... Ei taha enam tõusta... Aga Jeesuse armastus oli tugevam kui reetmine. Reedetu ja mahasalatu tõusis taas jalule ja tegi järgmise sammu.

Kas Jumal ongi ülekohtune? Kas reetmine ja salgamine, pettused ja kavalus, vale ja laim võivad tõesti mahtuda Jumala tahte alla? Kui pilgeni peab olema täidetud Jumala karikas, enne kui viimane piisk selle ületab, et oma õiglase väega sekkuda?

Inimesed võivad reeta, tõde salata, ülekohut ja vägivalda vaikides heaks kiita. Minagi olen inimene, kes seda suudab ja oskab. Kuid see ei ole Jumala nõu ja plaan, et tohiksin selle tema süüks panna. Tema aga arvestab sellega, et inimesed teevad pattu. Vabast tahtest. Nii enese kui Jumala vastu.

Oma karikas tuleb juua tühjaks meil kõigil. Samal kombel kui tuleb meil kanda lõpuni oma rist. Me jõuame seda tänu Jeesusele, kes kandis raskeima koorma ja kibedama osa karikast meie eest. Ta oli valmis ennast allutama Isa tahtele. Isegi teades, et kukub ja tõuseb seda tehes korduvalt. Ka mina suudan tõusta, kui olen silmili porri paisatud. Kas aitan ka teised jalust löödud jalule?

VIII Jeesus lohutab nutvaid naisi

Evangelistid kirjutavad pisarais inimestest. Naini lesest, kelle ainus poeg oli surnud, Jairuse perekonnast, kes oli kaotanud haiguse ja surma läbi peretütre, õdedest Martast ja Maarjast, kes olid matnud oma venna Laatsaruse. Kõik pöördusid oma leina ja murega Jeesuse poole. Nad ei olnud seda tehes lõpuni kindlad, kas isegi temal on väge surma üle. Jeesus aitas neid imeliselt. Leinapisaratest said üllatust täis rõõmupisarad.

Kolgata teel nutavad Jeruusalemma naised Jeesuse pärast. Ka Jeesusele pole pisarad tundmatud. Talle pole võõras miski inimlik. Ta nuttis kord Jeruusalemma pärast, teisal oma sõbra Laatsaruse haual, kuid mitte kunagi enda pärast.

Olles teel hukkamisele lohutab ta naisi: "Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast." See, et Jeesus nuttis, muudab tema kannatused reaalseks. Olgugi et ta oli Jumala Poeg, koges ta kõike inimesena, ka valu, kannatusi, ülekohut ja pilget. Jumala Poeg kannatas nagu iga inimlaps. Enda pärast nutvatele naistele tuletab ta meelde nende tulevikku, kuhu peavad oma silmad ja mure suunama – lastele ja järeltulevatele põlvkondadele.

Olevik mõjutab meie tulevikku. Tänane otsustamatus ja vastutuse edasilükkamine iseenda, oma laste, oma maa ja rahva, looduse ja keskkonna küsimustes külvab tulevikku pisaraid.

Nutust üksi ei piisa. Võime kurta ja nutta, kuidas meie maa rahvastik väheneb, kodune keel kängub, inimkond kasvades keskkonda lämmatab, terved rahvad muutuva kliima eest mujale rändavad ja ebavõrdsuse, vägivalla ja puuduse eest paremasse tulevikku põgenevad, naised ja lapsed, sekka üksikud mehedki, koduse karmuse ja vägisi võtmise eest turvalist elu ja varju otsivad.

Kõik see vajab muutuste sünnitamiseks ühist tegutsemist, ühiskondlikke kokkuleppeid, julgeid otsuseid, koosmeelt ja üle kõige usku, lootust, armastust. Kui usku ja lootust on küllaga, kas jagub mul teiste jaoks pisutki armastust?

IX Jeesus kukub kolmandat korda

Olles teadlik, et üks lähedastest ta reedab ja teine ta maha salgab, võtab Jeesus oma vangistamise eelõhtul vee ja rätiku ning peseb oma jüngrite jalgu. "Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud", lausub Jeesus. Tõeliselt suured on need, kes on valmis üksteist teenima.

Veel enne seda oli Jeesus õhtusöömaajal õnnistanud ja murdnud leiba, võrreldes seda oma risti löödava ihuga. Ta oli õnnistanud karikas olevat veini, võrreldes seda iseenda ristil valatava verega. Põlvest põlve edasi antud tarkuse kohaselt muutub leib toiduks alles hetkel, mil leiba murtakse.

Kui Jeesus kolmandat korda ristiteel kukub, võib tunduda, et see ongi nüüd see murdumise hetk. Ei! Jeesust ei murta veel. Ta ei ole veel valmis. Ta ajab end jalule.

Veendumuste, tõe ja põhimõtete eest on läbi ajaloo surmatud tuhandeid märtreid. Oma usu-, mõtte-, arvamus-, väärtus- ja muude isikuvabaduste eest kannatavate ja surevate inimeste arv näitab maailmas kasvutrendi.

Naised, mehed ja lapsedki seisavad kõige selle eest, mis moodustab olemusliku osa nende südametunnistusest, nende identiteedist ja inimeseksolemisest. Seadusesse kätketud mõtte- ja meelsuskontroll võib saada tsiviliseeritud ühiskonna uueks normaalsuseks, millega surutakse põlvili teisitimõtlejaid ja -ütlejaid.

Ühe korra, teise korra... Kolmandagi! Kuniks turi paindub ja meel murdub lõplikult. Jeesus ajas aga ennast pärast kolmandatki kukkumist sirgeks ja kõndis kindla sammuga edasi ristil saavutatud igavese võidu ja vabaduse poole. Kas olen ise teiste painutaja või püütakse painutada mind?

X Jeesuselt võetakse riided

Sajandeid enne, kui Jeesuse ristile naelutanud Rooma sõdurid risti all veel hinge vaakuva ohvri räbaldunud riiete üle mõnitavalt liisku heitsid, kirjutas Psalmist prohvetlikult: "Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast."

Verise ja higise riidenartsu Jeesuse seljast kiskuja ja selle endale saanud sõdur ei võitnud muud kui ühe naudinguhetke. Tõeliselt mõnu pakkusid talle kui käsualusele need ainukordsed minutid, mida täitis jõuetu ja alastikistud ristilöödu alandamine.

Väikeseid isehakanud füürereid ja naopoleone tunneb iga ajastu. Selliseid leiab iga rahva hulgast, vanusest, soost, haridusest või ainelisest toimetulekust sõltumata. Võimalust kellelegi kohta kätte näidata, oma võimu ja üleolekut demonstreerida, kasutavad enamasti need, kellel tavapäraselt selline meelevald seaduse või korra kohaselt puudub.

Kõige suurem ja õiglasem on tegelikult perepea, ülemus või valitseja, kes ei kasuta oma füüsilist jõudu või autoriteedi võimu, vaid jumalikku päritolu tarkust – olla armuline. Karistada on alati kergem kui halastada. Jätta kasutamata võimalus teha etteheiteid, kutsuda korrale või määrata karistus, kasvõi õigustatult, eeldab suurt südant ja ligimesearmastust. Kui suur on minu süda?

XI Jeesus lüüakse risti

"Täna oled sa koos minuga paradiisis", ütleb Jeesus surmamõistetud ja maailma poolt ära põlatud kurjategijale viimased lootusrikkad sõnad.

Maailmas kardetakse surma, kuid mõnikord ka oodatakse. Vaevatud ja kannatav inimene igatseb olla Jumala juures, sest seal on väga palju parem. Isegi inimene, kes ei tunne Jumalat, usub leidvat surma kaudu lõplikku leevenduse valule ja haigustele. Iga elust ja valust väsinu loodab leida surmas rahu.

Kas mees ristil tõesti uskus, et Jeesus võib talle paradiisi värava avada? Ta oli ju kurjategija! Kas keegi meist väärib kunagi laulma Jumalale kolmekordset kiitust: Püha! Püha! Püha! pärast seda, kui hõiskasime Jumala Pojale näpuga näidates: Löö risti! Löö risti! Löö ta risti! Kui palju kordi oleme Jumalas kahelnud – tema headuses, tema õigluses, tema halastuses ja armastuses?

Kas pole me pigem Jumalat süüdistanud kõiges, mis vähegi meie elu või tuju on rikkunud? Ta on vastutav sandis ilmas, madalas palgas ja vales valitsuses; igas õnnetusjuhtumis, katastroofis ja kataklüsmis; igas haiguses, valusööstus ja epideemias; igas sassi läinud suhtepuntras, tüliküsimuses ja õnnetus armastuses.

Jeesus võttis kõik need patud enda kanda – lasi ennast reeta, vangistada, surma mõista, mõnitada, piitsutada, ning lõpuks, igasse kätte ja jalga löödud naeltega risti külge puua. Vaadake kõik! Seal ta nüüd on – kogu maailma pattude lunastaja – Püha! Püha! Püha! Millist laulu laulan mina Jumala Pojale?

XII Jeesus sureb ristil

Apostel Peetrus ütles nelipühal peetud kõnes, et Jumal on Jeesuse üles äratanud, päästes ta surmavaludest. Meie ei tea, millised on surmavalud, sest me ei tea, mis tunne on olla surnud.

Kõik, mida teame surmast põhineb usul või teooriatel. Oleme kuulnud mõnedest surmalähedastest kogemustest, kuid keegi ei saa jagada meiega vahetult oma lõplikku surmakogemust. Teadmiste põhiselt saame midagi surma kohta üksteisega jagada alles pärast surma.

Paremal juhul võime aimata, kumb valu on hullem, kas see, mida tunneb ihu või see, mida tunneb hing. Teame ka seda, et surm ristipuul ei olnud isegi Jeesuse jaoks näitemäng. See oli jõuluööl inimlapsena sündinud Jumala Poja piinavalt valus elu lõpp.

Me ei suuda sageli mõista oma või lähedaste kannatusi. Meil on peaaegu võimatu leppida ka surma paratamatusega. Pisut lohutab siiski teadmine, et kõik, kes on elanud enne meid on surma üle elanud. Sama saatus tabab ka meie kaasaegseid ja tulevasi põlvkondi aegade lõpuni. Me oleme üks inimkond, rahvas ja pere jagades elu, aega ja maailma. Me oleme aga ka üks pere, jagades surma, ajatust ning igavikku.

Nagu ajas, ei jäta Looja oma loodut omapäi ka igavikus. Jumala Poja surm ristil kinnitab meile, et surma kaudu avaneb meile taevas, kuhu ei ole võimalik jõuda inimmõistuse või -kätega valmistatud õhuteid pidi.

"Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama", annab Jeesus meile teada, mis ootab meid ees pärast surma. Kas olen valmis kolima ühel hetkel taevasesse elauasemesse?

XIII Jeesus võetakse ristilt

Jeesuse elutu keha võetakse ristilt. Joosep Arimaatiast ja Jeesust järginud naised hoolitsevad verise ja väeti surnukeha eest. Nad mähivad Jeesuse puhtasse linasse ja asetavad ootevalmilt kaljuhauda. Ristipuu jääb tühjana kõrguma Kolgata künkale Jeruusalemma linna kohal. Meenutama paika, kus inimene täitis oma kauase unistuse – tappa Jumal.

Inimene on sageli ihanud surmata Jumalat, kes sekkub inimese ellu, rikub ta plaanid ja unistused, keelab, käsib ja määrab, seab paika piirid ning eeldab, et inimene veel selle kõige eest teda tänab ja teenib. Et kogu elu on Jumala armastuse väljendusena tasuta kingitus, see verejanulisele inimesele ei meenu.

Kaks aastatuhandet on möödunud, kuid inimene on jäänud samaks. Ta oleks tänagi valmis hüüdma: "Löö risti! Löö risti! Löö risti!" Kuidas sa aga tapad seda, kes on juba kord tapetud ja surnud? Jumal ei sure enam! Kõige imetlusväärsem on seegi, et isegi inimene ei sure enam igavesti.

Näeme Kolgata ristile sarnaseid ristipuid igal kalmistul, neid on tuhandeid. Need on ristipuud, mis kõrguvad inimeste hauakääbaste kohal. Tühi rist ei kõnele täna Jumala surmast, vaid kannatuste lõppemisest, haiguste, murede ja surma võitmisest. Ristimärk on võidumärk!

Igas hauas, millele on asetatud rist, on puhkama seatud ajaliku tee lõpetanud inimese ihu, kelle hing saab pärast ülestõusmist vabaks oma tee jätkamiseks igavikus. Seda paika nimetavad kristlased Jumala riigiks. Kuhu tahan minna pärast surma mina – hauda või igavesse ellu?

XIV Jeesus pannakse hauda

Jeesuse ihu asetati hauda, et ta võiks käia läbi kõige sügavamast põrguhauast ja kuulutada sealgi sõnumit tühjaks jäänud ristipuust. Mis saab enam hullemat juhtuda sellele, kes on kord ülestõusmise usus surnud?

Kristuses surnut uus surm enam ei ähvarda. See lohutab kõiki, kes oleme pannud oma lähedased haudadesse puhkama. Lohutab ka siis, kui mõtleme enda ajalikule silmapiirile, mis ulatub surmani. Me ju teame, et ajaliku silmapiiri taga avaneb aga uus ajatu ja igavese maailm.

Raske on neil, kel puudub usk tühjaks jäänud risti ja haua evangeeliumisse. Nad ei suuda näha lootust ajalikule elule järgnevas igaveses elus. Suur saab olema nende üllatus, kui kord silmad surmahetkel sulgevad ja siis taas oma vaimulikud silmad igavikus avavad.

Mõistlikud on need, kes ennast selleks ette valmistavad, sest igavik võib tähendada nii igavesti kestvat õndsust kui ka igavesti kestvat kannatust. Sel hetkel pole aga enam kellegagi kaubelda.

Suure Reede kõige süngemad hetked on tegelikult armastuse ja lootuse hetked, mis kõnekalt tõestavad, et surm ei ole kunagi lahendus, mille peale ehitada oma viimane lootus. Eriti ei anna surma kiirendamine võimlaust kahetsemiseks, andeks andmiseks ja palumiseks.

Puudu jääb ajast isegi sõnadeks, millega pöördus Jeesuse poole kurjategija: "Jeesus, mõtle minu peale, kui sa tuled oma kuningriiki!" Ega ma arva ometi, et mina saan oma saatust muuta veel hetkel, kui olen juba üle surmaläve astunud?

Ülestõusmishommik

Peetrus oli arvestanud, et nad on oma Õpetajaga koos kuniks surm nad lahutab. Mõistmine, et Jeesuse ülesanne ei lõpe surmaga, sai jüngritele selgeks alles siis, kui nad olid kohtunud ülestõusnud Kristusega isiklikult.

Kohtumine Ülestõusnuga põhjustab alati suured muutused inimeste elus. Apostel Paulus pöördus Damaskuse teel kristlaste tagakiusajast Kristuse innukaks tunnistajaks. Selliseid muutuseid tunneb ajalugu arvukalt.

Kirikukauged inimesed räägivad ju enesestmõistetavalt usklikest kui ärapööranutest. Inimene, keda Jumal puudutab, pöördubki ära, pöördub ära senisest elust, et ehitada oma edasine elu uuele vundamendile. Alusele, mis toetub ülestõusmisusu ja kristlike väärtuste nurgakivile.

Pöördumise eest ei ole keegi "kaitstud". Jumala Vaimu puudutus muutub reaalsuseks sellele, kes seda kogeb. Teised peavad seda hetke ära pööramiseks, narruseks või rumaluseks, kuniks neidki puudutatakse ning nad näevad vaimulike silmadega valgust, millesarnast pole nad varem elus kunagi näinud. See Valgus kumab avatud hauasuust!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: