Elina Kivinukk: tugitoolispordipoliitiku kommentaare spordistrateegiale

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Elina Kivinukk Autor/allikas: Marleen Muhuste (TEDxTallinn)

Erinevate osapoolte ja kogemuste kokkuviimine toob spordivaldkonda muutust ja spordirahval tuleb tunnistada, et on palju teemasid, millega oma jõududega toime ei tulda, kirjutab Elina Kivinukk.

Pika päeva lõpuks loodan jõuda koju ja vaadata voogedastusplatvormilt toredat komöödiat. Olen juba mõttes naljade juures, kui internetiavarustest jõuab minuni viide, et samal päeval on riigikogus toimunud spordipoliitika strateegiadokumendi arutelu.

Olen ilmselt üks väheseid inimesi, kes teeb otsuse, et jälgib pigem spordipoliitika arutelusid kui sketše, kuid spordivaldkonnas töötanuna ja nüüd kaplanina spordile kaasa elades pean oluliseks, et riiklikul tasandil tehtavad targad valikud mõjutaksid igapäevaselt ja igakülgselt nii sportlast, treenerit kui ka teisi sporditegelasi.

Loomulikult keskendub kultuuriminister Anneli Ott 8. aprillil toimunud riigikogu arutelul laste ja noorte liikumisharrastuse tõstmise vajalikkusele. Loomulikult on see oluline teema, laialdased uuringud ja ühiskondlikud arengud kinnitavad seda.

See võib tunduda hea konkreetse teemana, millele spordivaldkonna ministrina keskenduda, kuid mujalt maailmast näeme, et teema on kordades keerulisem. See ei ole ainult spordivaldkonna teema, vaid noorte liikumisharrastuse toetamiseks tuleb vaadata teemat terviklikumalt kaasates ka haridusvaldkonda, tööpoliitikat, tervishoidu, infotehnoloogiat.

Spordis on mitmeid valdkondi, milles läbimurret loob just koostöö erinevate valdkondade vahel. Eestis on selliseks heaks näiteks laste seksuaalse väärkohtlemise teema spordis. Võimalik, et konkreetsem ajend tuli rahvusvahelisest algatusest tähistada selleteemalist päeva. Kuna idee langes soodsale pinnasele, said omalt poolt panustada nii justiitsministeerium kui ka Eesti Olümpiakomitee.

Koolituste korraldajad pidasid teemat oluliseks ja pakkusid spetsialistide abil uusi teadmisi. Ajakirjanikud on küsimust omalt poolt kajastanud ja loomulikult aitavad teemale kaasa konkreetsed ja valusad lood neilt, kes on julgenud oma kogemusega välja tulla.

Selle konkreetse teema näitel võib näha, kuidas just erinevate osapoolte ja kogemuste kokkuviimine toob spordivaldkonda muutust ja spordirahval tuleb tunnistada, et on palju teemasid, millega oma jõududega toime ei tulda. Ja see ei peakski olema eesmärk.

Tänuväärselt ja enda jaoks positiivse üllatusena leidsin, et pärast riigikogu liikmete küsimused olid väga asjakohased ja teravad.

Jälgides ise Eesti spordiuudiseid, selle paremaid ja halvemaid külgi, omades sporditeadlase tausta, töötades spordipsühholoogia valdkonnas ning arendades Eestis spordikaplanaati, on sportlase terviklik heaolu mulle väga oluline ja jätkuvalt olen veendunud, et lisaks rahale ja investeeringutele spordirajatistessse on vajalik panustada spordivaldkonda palju terviklikumalt.

Nii olid mõned küsimused eriti huvipakkuvad ning toon neist väljavõtte koos omapoolse, tugitoolispordipoliitiku kommentaariga.

Naiste roll spordis

Riigikogu liikme küsimus tema enda väite kohaselt "ei ole spordipoliitikas tavapärane" ja puudutab soolist tasakaalu. Heidetakse ette naiste vähesust spordialaliitude juhtorganites, spordi juhtimises laiemalt.

Tõepoolest on kahju, et spordipoliitikas naiste teemat Eestis piisavalt ei hinnata. Miks see on oluline? Üldjoontes on spordipopulatsioonis mehi ja naisi üsna võrdselt, ometi saavad meestealad enamasti rohkem tähelepanu, rohkem raha ja rohkem toetust. Aga selleks, et naised valiksid karjäärina spordivaldkonna, tuleb neile esitada näiteid ja edulugusid, kajastada naiste sporti ning ka iga spordialaliidu tasemel sellele valdkonnale tähelepanu pöörata.

Konkreetsematest valdkondadest on tuua mitmeid häid näiteid. Nii on hea meel näha, et rahvusringhäälingu sporditoimetuses on naised julgelt esindatud, samuti on aeg-ajalt kajastatud lausa persoonilugusid tipptaseme naistreeneritest.

Sotsiaalmeedias on käivitunud kampaania "Eesti naised spordis", mis tänuväärselt kajastab nii spordile pühendunud naiste tööd kui ka mehi, kes naiste rolli toetavad. Need on lootusrikkad muutused.

Kriisi kasutamine spordi huvides

Mitme riigikogu liikme sõnavõtus kõlab üleskutse, et tervisekriisi tuleks heas mõttes ära kasutada. Üks neist toob teravalt välja, et spordipoliitika alusdokument on koostatud 2015. aastal ja on ju selge, et siis olidki ajad teised. Mitmed teemad ei olnud spordivaldkonnas nii teravalt ilmnenud, koroonakriisist rääkimata.

Mõistan, et strateegilised dokumendid ongi pika viitega ja nende muutmine on keeruline. Ometi on vajalik mõelda samm ette – kuidas panna tähele uusi teemasid, mida on esile tõstetud ajakirjanduses või mis on teada rahvusvahelisest praktikast, et need teemad varem või hiljem esile kerkivad.

Nii on puudulikult kajastatud sportlaste vaimse tervise väljakutsed, söömishäirete käsitlemiseks spordis on materjale näpuotsaga. Teisest rahvusest sportlaste diskrimineerimise teema jääb spordipoliitika dokumentidest välja. Üksi jäävad need treenerid ja spordispetsialistid, kes teemadega igapäevaselt kokku puutuvad. Ja peame ootama uut minikriisi, et midagi muutuks.

Räägime pigem probleemidest ja tagajärgedest, aga mitte ennetusest

Üks riigikogu liikmetest pöörab tähelepanu, et loodud ühiskondlikud asutused, mis probleemidega tegelema peaksid, tegelevad eelkõige tagajärgedega.

Tõepoolest, arutelus kõlanud spordipahed nagu dopingu tarvitamine, väärkohtlemine ja vägivald on tulemuseks sellele, et spordis on puudunud igapäevaselt turvaline keskkond, vahel on puudu ka treeneri oskustest, kogukonna võimekusest panustada positiivsesse spordikultuuri, tunnustamiskultuurist.

Tegelikkuses märkab spordis töötav spetsialist, treener, spordipsühholoog, ka spordikaplan, juba ammu enne probleemide tekkimist, et keskkond pole turvaline, ei ole piisavalt toetust ei treenerile, lapsevanemale ega spordikogukonnale laiemalt.

On lootusrikas, et järjest enam saavad sõna erinevad spordikeskkonda toetavad spetsialistid, kes oma teadmistele ja väljaõppele tuginedes võivad anda soovitusi ja loodetavasti neid ka kuulatakse järjest rohkem. Loodetavasti kaasatakse neid kunagi ka spordipoliitika kujundamisesse.

Meenub kommentaar ühelt möödunud spordipoliitika arutelult, millel riigikogu aseesimees viitas tuntud fraasile "terves kehas terve vaim". Ta tugines kadunud Hardi Tiidusele, kes selgitas, et selle lause täpsem tõlge on: "Tuleb teha kõik, et terves kehas oleks terve vaim!". Nii tuleb ka spordipoliitika kujundajatel endalt küsida, kas nad on kõik teinud, et sporditegemise keskkond oleks turvaline, motiveeriv ning terviklikku inimest kujundav.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: