Külli Taro: ehk me siiski ei taha olla tavaline riik, mis käitub tavaliselt

Foto: ERR

Millegipärast on tekkinud suhtumine, et tavapärane riigihaldus tähendab midagi bürokraatlikku ja aeglast. Naljatledes võiks ju öelda, et ametnikud võtavad liiga tõsiselt Vana-Rooma keiser Augustuse lemmikmotot "Kiirusta aeglaselt!", arutleb Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Valitsusasutustele heidetakse ette, et koroonakriisi lahendamisega on tegeletud "nii, nagu tavaliselt", "harilikku vagu pidi" ja "bürokraatide tavapäraste mõttemallidega" (vt nt Eesti Ekspress "Koroonavaktsineerimisest on saanud ülistuslaul Eesti Bürokraatlikule Vabariigile").

Nii jääb mulje justkui tavaline peakski olema see, et riigis koostöö ei toimi, probleemide lahendamine võtab liiga kaua aega, lahendused on poolikud, avalikkusele edastavad sõnumid vastuolulised. Kui sellisena nähaksegi riigi toimimise harilikku standardit, on ootused meie oma riigile tõesti madalad.

Võiks ju arvata, et ajakirjanikud on ehk olukorra kirjeldamisel liialt kriitilised. Professor Marju Lauristin koostas just mahuka ülevaate Eesti inimarengu aruannetest 1995-2020. Ja Maalehele antud intervjuus põrutas ta teravalt, et Eesti ühiskond on mugavusest mandunud, liiga kaua elanud mugavustsoonis ega suuda läbi murda keskpärasuse müürist. Teine poliitikaveteran, endine peaminister Mart Laar ütles eelmisel nädalal ERR-ile midagi sarnast. Et oleme muutunud tavaliseks Lääne-Euroopa riigiks.

Koolivaheajal hoogustunud reisimine tõi suurema tähelepanu olukorrale piiril. Eestisse naastes seisavad inimesed lennujaamas pikas järjekorras, sest piiriületaja ankeetide täitmine ja kontroll on kohmakas.

Paraku on sellelegi ülesandele lähenetud "nii, nagu tavaliselt". Eestisse sisenejad on pidanud ankeete täitma alates tervisekriisi algusest. Aga alles novembris valmis elektrooniline versioon. Ja eelmisest nädalast kehtestati kohustus täita ankeet enne piiriületust.

Kuulutame ennast küll IT-riigiks, kuid elektrooniline piiriületaja ankeet tähendab lihtsalt paberi täitmist internetis. Selline algeline lahendus ei kasuta ühtegi võimalust, mida elektrooniline asjaajamine, andmebaaside ristkasutus või moodsad tehnoloogiad annaksid.

Lisaks pole võimalik kuskile teada anda enne Eestisse sisenemist tehtud negatiivsest koroonatestist. Kuigi just sellist testimist riik sõnades soosib.

Sörgime selleski vallas paljude teiste riikide sabas, kuigi oleme just IT-lahendustes ennast paremaks pidanud. Ometi on piiriületus esimene riigi visiitkaart nii meie enda kodanikele kui ka välismaalastele. Olgu vahemärkusena öeldud, et keeldun nõustumast seisukohaga, et justkui kõik reisijad olekski vastutustundetud inimesed ja neid tulebki kiusata. Nagu inimesi üldiselt, on ka reisijaid väga erinevaid.

Loomulikult on meilgi edulugusid ja kaugeltki kõik pole tehtud "nii, nagu tavaliselt". Just edulugudest rääkides kasutavad ametnikud mõisteid "start-up'ilik lähenemine" ja "disainmõtlemine". Enamasti viidatakse nende sõnadega tegutsemisviisile, kus võetakse asi ette ja lahendatakse kiirelt ära. Koostöös, laialt mõeldes, kasutajakogemust arvestades ja testides.

Miks ei võiks ka tavapärane riigihaldus selline olla? Tegelikult peakski olema. Niinimetatud klassikaline poliitikakujundamise tsükkel ehk poliitikaprobleemide lahendamise viis ei erine oma olemuses sellisest "start-up'ilikust lähenemisest" ja "disainmõtlemisest". Vähemalt seda õpetatakse ülikoolis neile, kes riigiteaduseid või avalikku haldust tudeerinud.

Millegipärast on aga ikka kujunenud välja suhtumine, et tavapärane riigihaldus tähendab midagi bürokraatlikku ja aeglast. Naljatledes võiks ju öelda, et ametnikud võtavad liiga tõsiselt Vana-Rooma keiser Augustuse lemmikmotot "Kiirusta aeglaselt!".

Algne keiserlik mõttetera õhutas vältima uisapäisa tehtud otsuseid. Keskenduma eesmärgile ja leidma head tasakaalu kiirelt ja hoolikalt tegutsemise vahel. Meil aga näib aeglane kiirustamine tähendavat seda, et tänaseid toimetusi saab ikka homse varna lükata. Ja nii juhtubki, et varnad saavad kuhjunud ülesannetest nii täis, et kui lisandub midagi kiireloomulist, siis see enam hunniku otsa ei mahu või varn murdub.

Olen aastaid lugenud ministeeriumide tööplaane. Üsna üksluine lugemine, tuleb tunnistada. Tegevused on aasta-aastalt samad, muutuvad vaid tähtajad. Kuidagi liiga lihtne näib olevat tähtaegadele kvartal, aasta või mitu juurde kirjutada. See ehk ongi see mugavustsoon, mida Marju Lauristin kirjeldas. Halvas mõttes tegutsemine "nii, nagu tavaliselt".

Aga pole ju hilja ette võtta üks suurem kevadpuhastus. Keskenduda olulisele, kohe siin ja praegu. Usun, et me siiski ei taha olla vaid üks tavaline riik, mis käitub tavaliselt. Ootused on suuremad. Sest me oleme olnud mitmes asjas teistest paremad või vähemalt oleme ise uskunud oma edumeelsusesse ja tegutsemisjulgusesse. Üksnes teiste sabas sörkides aga neist mööda ei jõua.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: