Külli Taro: omavalitsuse õigused-kohustused hargmaisuse ajastul ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Kui tänavatelt jääb lumi koristamata, ei teki küsimust, milline omavalitsus või kinnistu omanik on ülesanded täitmata jätnud. Palju keerulisem on omavalitsuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramine siis, kui hoolitseda tuleb liikuvate inimeste, mitte paigal seisva kinnisvara või territooriumi eest, nendib Vikerraadio päevakommentaaris Külli Taro.

Lisaks lumerohkele talvele on saabunud ka koolide küpsuskatsete hooaeg. Lastele kooli leidmine tuletab meelde, millist tähtsust omab rahvastikuregistrisse märgitud elukoht. Elukoha järgi laekub omavalitsusele üksikisiku tulumaks, samuti on elanike arvuga seotud omavalitsuse saadav muu tulu riigieelarvest. Ja registrijärgsele elanikule on omavalitsus kohustatud avalikke teenuseid pakkuma, sealhulgas lapsele koolikohta.

2019. aastal tehtud otsuses täpsustas riigikohus, et omavalitsus peab teenuseid pakkuma üksnes neile elanikele, kes ka tegelikult selles vallas või linnas elavad, sest seadusest tuleneb inimesele kohustus tagada registris elukoha andmete õigsus. Kohus leidis, et nii on ka inimesel suurem motivatsioon kanda registrisse õige elukoha aadress. Sama põhimõtet on kohtud edaspidi kinnitanud ka koolikohtade jaotamise küsimustes. Aga selgeid reegleid, kuidas inimeste tegelikku elukohta kindlaks määrata, pole seadusandja ega kohtud sõnastanud.

Ametlikke elukohti saab olla ainult üks. Kuigi nüüdseks on loodud võimalus kanda rahvastikuregistrisse ka lisa-aadress, ei kaasne sellega maksuraha liikumist ega kohustusi lisaelukoha omavalitsusele. Sisulist tähendust omas lisa-aadress küll eriolukorras, kui see andis loa saartele pääsemiseks.

Kohtupraktika lähtub eelkõige neist juhtumitest, kui inimesed pole riigile õigeid andmeid esitanud. Mida teha aga siis, kui elukohti ongi mitu? Millised on siis õiged andmed? Kas inimene võib lõksu jääda kahe omavalitsuse vahele, kui mõlemad leiavad, et tegelik elukoht on mujal? Kas inimesest lähtudes on ikka õiglane, et omavalitsused annavad tihti eeliseid neile, kes kauem nende territooriumil elanud? Või lausa seovad soodustuse saamise teatud kuupäevaks tehtud rahvastikuregistri kandega? Häda neile, kes hiljem sellesse valda või linna kolivad.

Eelmisel aastal ilmunud Eesti inimarengu aruandes tõid teadlased välja, et tänapäevast eluviisi iseloomustab mitmepaiksus ja hargmaisus. Arvukalt elanikke omab kahte kodu. Üha enam tegutsetakse üheaegselt mitmes omavalitsuses, lausa mitmes riigis.

Pandeemia tõttu senisest veel enam levinud kaugtöö ja distantsõpe löövad pildi tavapärasest elukorraldusest tõeliselt sassi. Kui töö ja õppetegevus on kolinud valdavalt veebi, siis pole vahet, kas istud arvuti taga Lustiveres, Mustamäel või Kaplinnas.

Praegused kohalike omavalitsuste kohustuste jagunemise ja rahastamise põhimõtted lähtuvad suuresti ajast, mil inimesed olid palju paiksemad. Elamine, töö ja laste koolitee kulges konkreetses asukohas. Suurema tõenäosusega oli pere kogu elukaare jooksul seotud peamiselt ühe paikkonnaga. Tööealiste maksutulu aitas omavalitsusel hoolitseda sama pere laste ja vanurite eest.

Millisest omavalitsusest peaks olema õigus küsida avalikke teenuseid ja kuidas jagada maksutulu uues olukorras? Mitmes asukohas tegutsemine eeldab senisest paindlikumat halduskorraldust.

Korduvalt on välja pakutud idee, et tuleks luua võimalus registreerida mitu alalist elukohta. Suunata nii ka oma maksutulu mitmesse omavalitsusse. Omavalitsuste ja ministeeriumi vastus on olnud mõistlikult praktiline. Mitme elukoha registreerimisel tuleb otsustada tulu ja kohustuste jagunemine erinevate omavalitsuste vahel. Ja lahendada küsimus sellest, kus saab elanik teostada oma demokraatlikku valimisõigust.

Haldusterritoriaalse reformi järgses Eestis pööratakse üha enam tähelepanu avalike teenuste detsentraliseerimisele, räägitakse omavalitsuste eelarvelisest ja korralduslikust autonoomiast. Ent mida enam halduskorraldust detsentraliseerida, seda tähtsamad on omavalitsuste piirid. See jälle ei lähe kokku mitmepaiksuse ja hargmaisuse trendidega. Kui inimeste elu on piirideta, tuleb vaadata, et halduskorraldus kunstlikult neid piire joonistama ei hakkaks. Koostöö omavalitsuse vahel on kahtlemata oluline, kuid seegi pole võluvits. Koostöö saab toimida ainult siis, kui see on mõlemale poolele kasulik.

Kokkuvõttes on keskne küsimus selles, kas teha selline halduskorraldus, mida administreerida oleks lihtne või leida lahendus, mis lähtuks inimeste vajadustest. Eestil on siingi võimalus olla teenäitaja, pakkuda maailmale innovaatilist eeskuju.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: