ETV saates "Suud puhtaks" arutlesid Eesti ees seisvate väljakutsete ja valikute üle professorid ja aruannete peatoimetajad.

Lauristin rääkis ETV saates "Suud puhtaks", et Eestis on 25 aastaga, mil inimarengu aruandeid on välja antud, asjad paremaks läinud, kuid on ka väga raskeid probleeme, mis püsinud. Lauristini sõnul on üks neist näiteks ääremaastumine.

Lauristini sõnul tõi juba 1996. aasta inimarengu aruanne välja piirkondliku ebavõrdsuse probleemi, samuti võimalikud arengumustrid ja ohud. 2009. aastal oli üks põhjalikumaid peatükke see, kuidas piirkondlikku ebavõrdsust vähendada. Ja nüüd, kaks viimast aruannet keskenduvad taas sellele teemale.

"Kümne aasta tagant on see teema tõusnud peateemaks. Kui me näeme, mis on arenenud, siis on arenenud asjad omasoodu," ütles professor, selgitades, et lihtsalt inimeste elatustase on tõusnud, inimestel on rohkem autosid, et kaugemal tööl käia jne.

Lauristin lisas, et kui Eestis on selles valdkonnas minister, kellel pole isegi oma ministeeriumit, siis tegelikult vajab selline teema paljude valdkondade koostööd.

"Vaatame otsa ja teeme plaani, sihi, kas või poliitilise projektigrupi, mis võtab erinevate ministeeriumite inimesi, omavalitsusi, teadlasi kokku, ja lahendame ära, paneme raja paika. Teadlased on joonistanud seda rada kolm korda," rääkis professor.

Ta lisas, et Eesti poliitiline mehhanism ei soodusta koostööd ei erinevate ministeeriumite ega ka riigi ja muude valdkondade vahel. "Kõik see, millest me räägime igas aruandes, pole leidnud lahendust. Meil pole parlamendis seda kohta, kus arutatakse neid kompleksprobleeme. Pole valitsuse tasemel koostöömehhanismi," ütles ta.

"Aga kui tahame lahendada ääremaastumist, lõimumist, eesti keele ja kultuuri kestlikkuse probleemi, mis on inimarengu aruannetes olnud tähtis, siis see pole võimalik ühe ministeeriumiga ja nelja aastaga, vaid vajaks näiteks seitset-kaheksat aastat erinevate valdkondade spetsialistide sihipärast koostööd. Seda meil ei ole. See on põhiasi," lisas Lauristin.

"See, kuidas kaasata eksperte, huvirühmi otsuste tegemisse, on teistes riikides olemas. Meil puudub praktiliselt mehhanism, mis muudab kohustuslikuks teadlaste seisukohti, isegi riigikontrolli seisukohti arvestada," lisas ta.

Tema sõnul ei julge poliitikud teatud probleeme esile tõsta, kuna kardavad poliitilisi vastuolusid.

Helen Sooväli-Sepping rääkis, et teadlased pakuvad aruandes lahendusi sõlmprobleemide lahendamiseks, aga poliitikud tegelevad pikaajaliste probleemide lahendamise asemel lühiajaliste probleemide või kõigile sobivate lahenduste pakkumisega. "Näiteks katuseraha näol või siis rohepesu näol. Seal on konks, et me peame kogu aeg kriitiliselt analüüsima, milliseid lahendusi meile ühiskonnas pakutakse," ütles ta.

Lauristin lisas, et teadlastel ja poliitikutel on justkui erinev ajaarvamine ehk poliitikud teevad poliitikat piltlikult öeldes kella järgi, kus on vaid minuti- ja sekundiosutid, aga mitte tunniosutid, ning teadus vaatab protsesse, mis on mõõdetavad aastakümnetega.

Mati Heidmets leidis, et inimarengu aruanded on toonud mõtteviisi muutust ja see on oluline lisaväärtus. Tema sõnul on erinevaid teemasid, mille on tõstatanud inimarengu aruanne ja mis on lahenduseni jõudnud. Näiteks on Heidmetsa hinnangul andnud inimarengu aruanne tõuke digipöördeks, elukestva õppe strateegiaks.

"Muidugi on hulk n-ö igavesi teemasid, mis ei leia lahendust, aga arvan, et on olnud mõttesuundi, mis on jõudnud praktiliste tulemusteni," lisas ta.

Sooväli-Sepping tõdes, et poliitikud on küll kutsunud teadlasi osalema aruteludesse, kuid hiljem tehakse siiski omasoodu.

Raivo Vetik tõdes, et enamik inimarengu aruandes tõstatatud teemad on samas ka ideoloogilised, mistõttu on teadlastel neist teemadest rääkida lihtsam kui poliitikutel.