Kuusteist aastat tagasi Kalamajas uude koju kolinud Andres Siplasele jäi prügi välja viies silma 1992. aastal Leedus valmistatud kanalisatsiooniluuk. Silma jäänud kanalisatsiooniluuk ärgitas igapäevaselt ametnikuna töötavat meest teemat uurima ja lähinädalatel näeb trükivalgust tema ülevaade Tallinna, aga ka Kiievi ja Lvovi kanalisatsiooniluukide põnevamatest lugudest.

Üks pealinna unikaalsemaid luuke asub Väike-Patarei ja Suur-Patarei tänava ristis.

"See on tõenäoliselt Tallinna üks vanemaid luuke, mis on kindlasti tehtud enne esimese maailmasõja algust. Nagu siin kirjas on, see on tehtud Borovitši linnas Venemaal kuskil Moskva ja Peterburi vahel," rääkis Siplane.

Tsaari ajal Zavod Novis tehtud luugi väärikast vanusest annab tunnistust tvjordõi znak ehk kõvendusmärk, mida vene keeles ei kasutata sõna lõpus juba enam kui sada aastat.

Tehas kuulus tsaariarmees sõjaväeinseneridena ametis olnud poolakatest vendadele Koljankovskitele. Nende 1891. aastal asutatud tehas oli omal ajal nii tuntud, et selle aktsiatega kaubeldi Brüsseli börsil. Tehase põhitoodang oli keraamilised torud ja 1894. aastal said nad ülevenemaalisel hügieeninäitusel kuldmedali. 1897. aastal põles tehas maha, aga toona oli ehitusbuumi surve nii suur, et see ehitati kiiresti üles.

Nii Zavod Novi kui ka Vana-Kalamaja tänaval asuv Curt Siegeli tehases valmistatud luugid on nö hobusesõbralikud. Siegeli luugi disain on samuti pärit tsaariajast, kuigi luuk ise on valatud 1920ndatel.

"See ei ole lame, vaid kergelt kumer. 19. sajandi lõpus ei osatud veel arvestada, et autod hakkavad olema rasked ja kiiresti liikuma. Pigem imiteeriti luukidega munakiviteed," selgitas Siplane.

Saksamaalt pärit Curt Siegel asutas 1870. aastatel Venemaale mitu tehast, peatehas asus Peterburis, aga neid oli ka Riias, Odessas, Kiievis, Moskvas ja Jekaterinoslavis (Dnepropetrovsk – toim). Peale 1917. aasta revolutsiooni jäi perekonnale alles vaid Tallinna tehas.

Kanalistasiooniluugid oli vaid üks väike osa Siegeli tehaste toodangust. Lisaks tootis ta elektriseadmeid, juhtmeid, müüs Eestis autosid. 1887. aastal rajas Curt Siegel Tallinna telefonivõrgu.

Kohalikud on ajaloolise luugi saatuse pärast mures, sest lähiajal peaks algama tänava laiaulatuslik uuendamine ja elu on näidanud, et just suurte remonttööde ajal vahetatakse ajaloolised luugid hoolimata oma väga heast seisust välja Hiinast ja Indiast toodud masstoodangu vastu.

Siplane on Tallinnas uidates leidnud enam kui sada erinevat luuki ja kõige suurem tõenäosusu on põnevaid luuke leida kas väikestelt tänavatelt või sisehoovidest, kuhu suured remondid pole veel jõudnud. Nii leidis ta alles hiljuti Telliskivi loomelinnakust kunagise kinnise tehase territooriumilt Tallinnast pea 5000 km kaugusele asuvas Sverdlovskis valmistatud luugi.

"Nõukogude ajal allusid asutused erinevatele ministeeridumidele ja ilmselt oli remondi ajal mugavam tuua see üks vajalik luuk Uuralist kohale, kui hakata bürokraatliku ostuprotseduuri kaudu ostma neid siitsamast Tallinnast," pakkus Siplane.

Kui Tallinnas hakati 1920.-1930. aastatel kanalisatsiooni arendama, siis oli pealinna soov, et Tallinna kanalisatsiooniluugid näeksid ühesugused välja. Tellitud 600 luugist on säilinud kümmekond ja need tunneb tänaval käies ära lühendi järgi L.E.O, mis tähendab linna ehitusosakonda.

Luugid valmisid Riiast pärit Karl Graudini tehases. Graudin ostis Tallinna kolides ära Mustamäe ja Paldiski manatee ristmikul asunud Johannes Kulli metallitööstuse ja ennekõike keskendus ta emaileerimistehnoloogiale.

"Tema on see, kes 1930ndatel töötas välja emaileeritud pliidi ehk Pioneer pliidi, mida terve nõukogude aja toodeti," rääkis Siplane.

Kuna Graudin pidas end emaileerimise vallas pioneeriks, siis nimetas ta ka oma tehase 1936. aastal ümber Pioneeriks. Kui teised natsionaliseeritud tehased said pärast 1940. aasta juunipööret uue nime, siis Graudini pandud eestiaegne nimi säilis sel tehasel läbi nõukogude aja. Karl Graudin püüdis enne teist maailmasõda Eestist lahkuda, kuid see tal ei õnnestunud. Ta viidi koonduslaagrisse, kus tal õnnestus ellu jääda.

Luukide tegemine oli omal ajal ränk töö. Sada kilo metalli tuli kuumutada 1500 kraadini ja seejärel valati see pressi vahele.

"Kohe oli vaja külma õhku peale, seetõttu olid suured uksed lahti, aga sellised töötingimused tähendasid, et inimeste tervis ei pidanud sellisele tööle vastu," sõnas Siplane.

Pärast sõda tegid seda tööd ka naised, Ukrainast on teada, et luuke toodeti alaealiste kolooniates.

Kel järgmine kord ise prügi välja viies tekib huvi kodutänava luugi vastu, siis Nõukogude aegseid luuke on lihtne määrata. 1947. aastast pandi Nõukogude  Liidus paika riiklik luukide standard, mida hiljem aeg-ajalt täiendati. Näiteks paarisnumber 61 näitab, et tegu on 1961. aastast pärit mudeli järgi tehtud luugiga, aastanumber 1966 aga näitab luugi valmistamise aastat.

"Täht "L" tähendab, et see on ljohki vene keeles ehk kerge, teda ei tohi panna autoteedele," selgitas Siplane.

Autoteedele sobivaid luuke tähistati kirillitsa tähega "T" - tjažolõi ehk raske.

Paljudel nõukogudeaegsetel luukidel tootja nimi puudub või on peal ainult logo. Aga on ka neid, kus tehase nimi Metallist on eesti keeles, muu teave aga kirillitsas.

Kes aga leiab tänavalt luugi kirillitsas lühendiga NELMZ, siis see tähendab Narva eksperimentaalset valumehhaanika tehast.

"See oli nagu üks nööp, mis õmmeldi Kreenholmi manufaktuuri külge. Manufaktuuri ketrusliinid olid ööpäevaringselt töös ja kippusid lagunema. Keegi pidi neid liine hooldama ja selleks loodigi eraldi ettevõte, mis hakkas ka luuke valama," rääkis Siplane.