Maailmas visatakse igal aastal ära kolmandik toidust ehk 1,3 miljardit tonni ja Euroopa Liidus 88 miljonit tonni. Eestis visatakse aastas ära 99 800 tonni toitu, millest 47 180 tonni on söögikõlbulik. See tähendab, et iga päev läheb äraviskamisele 129 260 kilo korralikku toitu. See omakorda tähendab, et iga päev veetakse prügilasse 15 prügiautod koormatäit söögiks kõlbulikku toitu. Seda on meeletult palju, isegi arvestamata põllumajandust, kus jääb palju toitu maha müümata ja ära söömata põldudele ja ladudesse seisma.

Üks kilo äravisatud toitu toodab 2,5 kilo süsihappegaase. Toidujäätmetest tuleb 8,2 protsenti globaalsest kasvuhoonegaaside heitmest ja seda on kuus korda rohkem kui lennundusest. Kui toidujäätmed moodustaksid riigi, siis oleks tegu Hiina ja USA järel maailma kolmanda süsihappegaasi tootjaga.

Täiesti selge, et me ei saa samamoodi edasi minna ja midagi tuleb ette võtta. Just sellepärast võttis ÜRO kuus aasta tagasi vastu säästva arengu eesmärgid, mille punkt 12.3 näeb ette, et iga riik peab vähendama aastaks 2030 toidujäätmeid poole võrra. Lisaks on EL tulnud välja rohelise kokkuleppega ja strateegiaga Talust Taldrikule. Nendes kokkulepetes ja strateegiates märgitud tegevuste nurgakiviks on toidujäätmete hierarhia.

Selles hierarhia on toodud erinevad võimalused, , mida toiduülejääkidega teha, alates enim eelistatutest. Eelistatumad on: 1) toiduülejääkide tekkimise vältimine, 2) puudust kannatavate inimeste toitmine heategevuse vahendusel, 3) loomade toitmine, 4) kasutamine tööstuses. Kõige vähem eelistatud võimalus on toidu saatmine prügilasse.

Suurem osa toidujäätmetest tekib kodustes majapidamistes. Toidujäätmete mõju keskkonnale suureneb vastavalt sellele, mida kaugemale toit tootmise ja tarbimise ahelas jõuab. Kui toit läheb raisku kodus, siis on juba kulutatud väga palju energiat (näiteks transpordile), pakkematerjale ja tööd selleks, et toit tarbijani jõuaks. Seetõttu tulekski eelkõige õpetada tarbijat vähem toitu kokku ostma, vähem jäätmeid tekitama ja ostma keskkonda vähem koormavat toitu.

Selleks saame üsna palju ette võtta. Kõigepealt saame inimestele teadvustada toiduohutus teemat ja toidule märgitud kuupäevade mõistmist. Paljud inimesed ei tea, et on vahe kirjades "Parim enne" ja "Kõlblik kuni" ning toit visatakse ära, kui kuupäev "Parim enne" on möödunud. Ometi kõlbab see toit süüa ja mõnel juhul isegi aastaid pärast seda kuupäeva.

Kirjaga "Parim enne" garanteerib tootja ainult seda, et märgitud kuupäevani on toidu maitse, värv ja konsistents samasugused kui tootmise ajal. Pärast seda kuupäeva võivad need omadused muutuda, kuid toit ei muutu ebatervislikuks ega kahjulikuks.

Niisiis, miks see toit prügisse visata? Inimesed ei viska ju näiteks oma telefoni ära, kui garantiiaeg mööda saab. Miks nad viskavad siis toidu pärast garantiiaja lõppu ära?

Toidu ümberjagamine

11 aasta jooksul on 15 Eesti Toidupanka päästnud üle kümne miljoni kilo toitu. Tänu sellele tööle on ära hoitud 25 miljoni kilo süsihappegaasi tekkimine. Enamasti annetatakse toitu kauplustes, aga paljud tootjad, importijad, põllumehed, toitlustus- ja transpordiettevõtted annetavad toitu, mida neil pole õnnestunud maha müüa. See on toit, mis vastasel juhul oleks jõudnud prügimäele. Hea söök jõuab nõnda sealt, kus on seda liiga palju, sinna, kus on seda liiga vähe.

Aastate jooksul on Toidupank teinud palju lobitööd, et paremaks muuta toitu puudutavaid maksuküsimusi, seadusandlust ja regulatsioone. Tänu sellele saavad ettevõtted nüüd annetada toitu takistusteta, muretsemata toidu ohutuse pärast ja riskimata sellega, et annetustelt tuleb makse maksta.

Tänu sellele tööle on toidu ümberjagamise keskkond Eestis nüüdseks väga hästi arenenud ja nagu selgus Euroopa Komisjoni eelmise aasta uuringust, Põhja- ja Ida-Euroopa parim.

Toidupangal on 15 000 klienti nädalas, see on 1,2 protsenti Eesti elanikkonnast. Koroonakriisi tõttu suurenes abivajajate hulk eelmisel aastal 139 protsenti. Toitu, mida jagada, tuli kahjuks juurde ainult 32 protsenti.

Eelmisel aastal saatis Toidupank ringlusse 2,47 miljoni kilo toitu, millest 73 protsenti oli päästetud toit. Pool toidust jagati läbi 160 heategevusorganisatsiooni ja pool läbi 60 omavalitsuses.

Maailma vanim toidupank?

Toidupangad tegelevad toidu päästmisega, hea toiduga, mida mingil põhjusel pole õnnestunud müüa ja mis oleks vastasel juhul jõudnud prügimäele. Toidupank kontrollib toidu kvaliteeti, pakendab selle ja jagab inimestele, kes seda vajavad.

Esimene Toidupank loodi Ameerika Ühendriikides Phoenixis Arizona osariigis 1967. aastal. Vähemalt nõnda inimesed arvavad.

Vähesed teavad, et juba 604 aastat varem, 1363. aastal oli Tallinnas oma "toidupank" olemas. Sel aastal loodi Tallinna Suurgildi Lauagild ja see töötas samadel põhimõtetel nagu praegused toidupangad: pakkuda vaestele inimestele toiduabi, päästa toitu prügisse sattumise eest ja luua inimestevahelist solidaarsust. Jõukad ärimehed toetasid seda ettevõtmist annetuste ja testamentidega.

Toitu jagati paar korda nädalas koostöös Pühavaimu kiriku, Oleviste kiriku ja Jaani seegiga. Täpselt nagu praegu annetati toitu linnaturul ja toitu annetasid kauplejad, kellel ei õnnestunud seda maha müüa või kellel oli seda liiga palju.

"Selline kaup ei pruukinud olla söögikõlbmatu, vaid ei vastanud lihtsalt kehtinud standarditele või oli selle müümisel rikutud kauplemise põhimõtteid. Näiteks 1518. aastal jagati Narvast Tallinna saabunud koorem lutsu vaestele, kuna kala ei olnud soolatud". ("Tallinna Ajalugu I, 1561. aastani", Tiina Kala, Toomas Tamla). Põhimõte oligi selles, et ei visatud korralikku toitu ära, kui samal ajal leidus näljaseid inimesi.

Seega pole nõrgematest hoolimises, kodanikualgatuses ja keskkonnast hoolimises mitte midagi uut.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Kaupo Meiel.