Hüljatud omletimägi, puutumata jäänud grillvorst ja korra ampsatud võileib ühe Eesti loodusspaa tühjas hommikusöögilauas – külastajal on ootamatult kõht täis saanud. Toit lendab ämbrisse. Sadade kilode kaupa küpseid puu- ja juurvilju hulgilao nurgas prügiautot ootamas – mis teha, poed seekord ei tellinud. Kõverad porgandid ja kuiva suve tõttu kärnased kartulid, mis küntakse juba põllul maasse tagasi. Tarbija selliseid ei ostaks. 

Mis meil viga on?

29. septembril tähistatakse rahvusvahelist toidukao ja toidujäätmete teadlikkuse päeva. Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi, et saame kõik aru, et see on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning ka keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Täiuse- ja külluseootus toidab raiskamist

Sellesuvise Arvamusfestivali toiduraiskamise teemalisest paneelist jäi ühe peamise seisukohana kõlama, et tarbija ootus toidu küllusele, värskusele ja välimusele on see, mille pärast kõik (üle) pingutavad.

Leiba-saia toodetakse Eestis nii palju, et seda kipub üle jääma isegi Toidupangal. Toidupäästjad päästavad prügikastist toitu ka kodutute tagant, kes praagivad mangod, avokaadod ja muud eksootilised viljad välja. Samal ajal pole Toidupangal abivajajatele piisavalt värsket kraami pakkuda.

Paljude eestlaste külmikud on nii täis, et riigikantselei juures tegutsev innovatsioonitiim on ühe "innovatiivse meetmena" toiduraiskamise vastu välja pakkunud soovituse joonistada koduse külmkapi riiulile silt "tarbi-mind-kohe!". Tundub naeruväärne? Ei?

Kas peolauda planeerides kannad edasi oma puudust näinud vanaema mustrit: "peaasi, et puudu ei tuleks!" või mõtled kestlikult "hea, kui üle ei jääks!"?

Mis mõte sind tabab, kui avastad kella 21 ajal poodi tomatit ostma minnes, et sinu lemmiktomatid või värske ciabatta on otsas? Parimagi tahtmise juures ei õnnestu poodidel nii kaupa tellida, et ei jääks ei üle ega puudu. Meie otsused, kuhu poodi minna ja mida osta, või kas hoopis väljas süüa, on selleks enamasti liiga spontaansed.

Selle asemel, et "vilets pood" külluslikuma valikuga supermarketi vastu vahetada, on tänuväärt, kui taipame kaupmeest tunnustada selle eest, et pole tellitud ülemäära kaupa, mis muidu jäätmetesse jõuaks.

Prügikasti sisu kui kõnekas heaolu indeks

Ilmselt mõtlete, et miks siis kohe jäätmetesse, meil on ju Toidupank. Kas poleks ebaloogiline, et keegi paneb täiesti normaalse toidu prügikasti? Mingil hetkel ilmusid pildile toidupäästjad, kes poodide taga igapäevaselt riigi ja KOV-i ametnike tegemata järelevalvet teostavad ning kinnitasid, et täpselt nii see just ongi - suurem osa äravisatud toidust ongi täiesti korralik.

Tihti saab suvikõrvitsale saatuslikuks kellegi uudishimulik küünejälg, paprikale või kurgile tema veider kuju ning banaanidele - tavapäraselt  - üksildus! Kui paljud meist on tulnud selle peale, et me ise tarbijatena diskrimineerime üksikud banaane! Normaalsed banaanid käivad ju kobaras. Ja elu näitab, et üksikud käivad prügisse.

SEI uuringu "Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas" (2021) kohaselt suudetakse äraviskamisest päästa mitte enam kui ca 12 protsenti. Suur osa kaupmeestest leiab endiselt, et toit maha kanda ja poe taha prügisse tõsta on lihtsaim lahendus. Nii olemegi olukorras, kus prügikastist vaatab vastu heaolu indeks.

Kas toidu äraviskamine peaks olema keelatud?

Arvamusfestivalil arutati selle üle, mil moel siis kõlblikku toitu süsteemselt prügikasti viskavate kaupmeeste käitumist muuta. Riigi esindajate poolt jäi kõlama, et - riigivalitsemise praeguse moevoolu kohaselt - ennekõike ikka nügides, läbi rääkides, kokku leppides.

Toidupäästjad soovitavad võtta eeskuju hoopis Prantsusmaast, Itaaliast ja Tšehhist, kus on toidu äraviskamine on trahvi ähvardusel keelustatud.

Kui paljud on aga kursis, et alates käesolevast kevadest sätestatakse ka Eesti jäätmeseaduse § 21 täpsustatud jäätmetekke vältimise üldnõuete hulgas järgmist: kauplejal on kohustus rakendada "kõiki sobivaid jäätmetekke vältimise võimalusi", seejuures "võimalikult suures ulatuses" "vähendada toidujäätmete teket ning eelistada toidu annetamist ja muul viisil ümberjaotamist inimestele tarbimiseks" (lg 2 p 6)?

Kohustuse täitmata jätmise eest on võimalik juriidilist isikut ka karistada. Jäätmeseaduse paragrahvi 120 kohaselt on jäätmetekke vältimise nõuete rikkumise eest rahatrahv alates käesolevast kevadest kuni 100 000 eurot. See on juba täiesti arvestatav suurusjärk, et saavutada karistuse üldpreventiivne iseloom ja motiveerida kaupmehi tegema pingutusi toidu annetamiseks või muul viisil ümberjagamiseks ning suunata neid jäätmetekke vältimisel juhinduma jäätmehierarhiast.

Ometi vilistab suur osa kaupmehi isegi jäätmete liigiti kogumise seaduslikule kohustusele. Pole harv juhus, kui tonnine segaolmejäätmete konteiner on triiki täis kastmata jäänud taimi, mulda ja plastikut, kuigi see oleks kerge vaevaga sorditav biojäätmeteks ja pakendiks. Mõne poe juures on tavapärane, et biojäätmete konteiner püsib aastaid tühi ja puhas ning kedagi ei paista huvitavat, miks see nii on.

Osa kaupmeestest on hakanud oma toiduülejääke agaralt plastpakendist vabastama ning biojäätmetesse viskama, kuid eiravad sellega toidujäätmete hierarhia keskset põhimõtet, et esmajoones peaks ülejääke suunama inimtoiduks, siis loomade toiduks, seejärel biogaasi tootmiseks ja alles lõppastmes komposteerimiseks.

Seaduslikel käskudel ja keeldudel on aga mõte üksnes juhul, kui avaliku võimu kandjal on reaalne valmisolek ja ressurss sunnivõimu rakendada ning kohustuste täitmise üle ka järelevalvet teostada.  Ministeerium kurdab, et keskkonnaalaste nõuete rikkumise tõendamine on keerukas ning tõenäoliselt tuleks minna kohtusse vaidlema. Keskkonnaministeerium peaks võtma vastutuse.

Alternatiiviks kallile ja tülikale järelevalvele oleks teha toidu prügisse viskamine lihtsalt märksa kallimaks. Seda, et prügi on liiga odav, on avalikel debattidel möönnud kõik osapooled, samuti keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse asekantsler Kaupo Heinma Arvamusfestivali debatil.

Arvan, et jäätmeveole võiks kehtida riiklik miinimumhind, mis motiveeriks toitu säästma, ringi jagama, tõhusamalt jäätmeid sorteerima ja mille tulemusel võiks säästa miljoneid eurosid, mille saab omakorda suunata Eesti inimeste heaolu ja keskkonna parendamisse.

"Minust üksi ei sõltu midagi?"

Täiesti inimlik on üleküpsenud avokaadod või hallimata läinud juust enda jaoks rahasse arvestada ja endale andestada. Samamoodi arvestatakse kaubanduses tekkivad kaod juba kauba hinna sisse kui paratamatu kulu. Kõigile läheb korda, kui kärbitakse seitse miljonit eurot huviharidusest, samal ajal kui toitu oleme valmis Eestis raiskama 164 miljoni euro väärtuses aastas.

Arvamusfestivalil toiduraiskamise teemalist debatti ette valmistades saime tungiva soovituse siduda toiduraiskamine lahti keskkonnateemast, sest muidu jooksevad kuulajad laiali, inimestel on nii siiber sellest kliimasoojenemise halast.

Olen nõus, et mõne inimese kõrvad lähevad sellest lukku, aga arukad inimesed saavad aru, et lisaks toidu äraviskamise eetilisele ja majanduslikule mõõtmele ei saa üle ega ümber hävitavast keskkonnamõjust, mille toidu kergekäeline äraviskamine kaasa toob.

Kahjuks on see mõju meile enamasti nähtamatu ja seetõttu raskesti hoomatav.  Absoluutne miinimum, mida me teha saame, on ränga hinnaga meieni jõudnud toit lõpuni ja raiskamata ära tarbida.

Meid on planeedil seitse miljardit ja muretseme, kuidas lähikümnendeil lisanduvad suud ära toita. Aga kas kõik on teadvustanud, et juba praegu toodetakse toitu vähemalt kümnele miljardile inimesele? On suhtumise küsimus, kas ühined halaga "Eesti üksi maailma ei muuda" ja "minust üksi ei sõltu midagi" või võtad vastutuse, sest igaühe iga tegu loeb.

Toidupäästjate ootus avalikule võimule

Aasta alguses valmisid ministeeriumide koostöös ka toidupäästmise tegevuskava ning toidujäätmete tekke vältimise kava. Viimane on kahtlemata suur samm, kuid võiks probleemi globaalset tõsidust arvestades siiski oluliselt ambitsioonikam olla.

Näiteks on Euroopa Liit andnud soovituse luua riiklik toidujäätmete tekke vältimise fond, et pakkuda riiklikele algatustele, projektidele ja organisatsioonidele toidujäätmete tekke vältimise tegevustes pidevat rahalist tuge. Eestis on isegi fondi loomise vajaduse analüüsimine planeeritud alles aastaks 2023.

Ometi oleks arukas juba praegu rakendada seda plahvatuslikult kasvanud rohujuuretasandi potentsiaali. Koostöövõrgustiku haldamiseks, kogukondlike organisatsioonide võimekuse ja jätkusuutlikkuse tõstmiseks ning teavitustegevuse vältimatute kulude katteks on aga vaja planeerida ressurssi, mida seni tehtud pole. 

Lepime kokku, et hoiame kokku!

Võib julgelt öelda, et 2021. aasta on olnud teadlikkuse loomises märgiline aasta. Anna Hintsi dokfilm "Homme saabub paradiis", mis avas vaatajale poodide prügikastikaaned, tekitas teadlikkusetormi toiduraiskamise ulatusest ning vallandas doominoefektina arvukalt toidu päästmisele suunatud kogukondlikke algatusi üle Eesti. Tartu Foodsharingu nõul ja jõul avatakse üle Eesti toidujagamiskappe ning esmakordselt on toiduraiskamine saanud arvukate ürituste põhiteemaks.

Et sellest sünniks tõsisem ühiskondlik kokkulepe, mõtteviisi muutus kultuurilisel tasandil, on muu hulgas vaja, et riik ja KOV-id oleksid otsustuskindlad suunanäitajad ning kokkuleppe kokkukutsujad. On tore, et sotsid ja rohelised on probleemi teadvustanud ning toiduraiskamise ennetamise esmakordselt ka kohalike valimiste programmi lisanud.

Pole vahet, mis meid toidu raiskamise vähendamisel motiveerib, kas raiskamise ebamoraalsus, selle rahaline hind või soov lastele elamiskõlbulik planeet pärandada. Oluline on, et igaüks meist teeks endast kõik oleneva, et mõttetut raiskamist vältida. Täiendav töö- ja ajakulu, mis harjumuste muutmisega kaasneb, on investeering meie enda heaolu ja keskkonna säilimisse. Juba heaolutunne, mis meid tabab tehes õiget asja, on seda väärt.