"Pealtnägija": mis põhjustas Eestis kopteribuumi?

Foto: Urmet Kook

Kui kümme aastat tagasi oli Eestis eraomanduses kuus helikopterit, siis nüüd on neid juba 11. Üha rohkem entusiaste, nende hulgas ka üks endine peaminister, läbib kopteripiloodi koolituse, mis maksab ei vähem ega rohkem kui 45 000 eurot. Miks on Eestit tabanud väikestviisi kopteribuum, kaardistab kolmapäevane "Pealtnägija".

"Ma ei tea, kas on see vabast ajast või vabast rahast tulnud, aga eks ta tegelikult ongi niimoodi, et mida rohkem neid on, seda rohkem neid nähakse, seda rohkem tuleb see idee," rääkis piloot ja koolitaja Tõnis Lepp.

"Võib-olla inimesed jõuavad lõpuks sinnamaani, kus võtta midagi erilist ette ja panna mingeid eesmärke ja hinnata oma iseenda aega ja tegemisi," pakkus huviliste lisandumise selgituseks kopteriomanik Raivo Hein.

"Kui veel viis-kuus aastat tagasi tekitas jubedat furoori kuskile kopteriga minna, kasvõi mingisugusele sünnipäevale, kellelegi külla - kõik kogunesid kohe ümber. Siis nüüd on juba niimoodi, et eemalt tehakse suitsu ja davai, tule nüüd võtta õlu ka ja keegi ei viitsi isegi kopterit vaatama tulla. Et see on nagu niivõrd nagu massidesse läinud juba," kirjeldas teine kopteriomanik Erko Kundla.

Kopteripilootide arv on kümne aastaga kasvanud 29 pealt 52 inimeseni. Ühed suuremad kopterientusiastid Eestis on sõbrad ja endised äripartnerid CV Keskuse aegadest - Raivo Hein ja Erko Kundla, viimasel olid varasemast lennukipiloodi paberid, aga koos läksid nad kopterikursustele seitse aastat tagasi.

Suur osa Eesti taevas lendavatest erapilootidest ongi tulnud endise Copterline'i juhi Tõnis Lepa käe alt. Kursus koosneb kuhjade viisi teooriast, vähemalt 45 lennutunnist ja maksab esmapilgul peadpööritavad 45 000 eurot.

Vaieldamatult peab selleks hobiks olema raha. Kasutatud kopteri hinnad algavad alla 100 000 ja hinnalage pole.

Näiteks Raivo Heina neli aastat tagasi soetatud Robinson 44 maksis uuena ligi pool miljonit ja üks lennutund kulutab 300-400 eurot. Lähiajal vahetab ta masina uhkema ja ka kallima vastu välja, aga Saaremaa ja Tallinna kodu vahel aega jagava mehe sõnul tasub see ära.

Erko Kundla ostis Enström 480B tüüpi kopteri, mis uuena maksab 1,2 miljonit eurot, seitse aastat tagasi järelturult ligi 600 000 euroga ja käib sellega koduhoovist Kakumäelt asju ajamas.

Enamik erakoptereid on soetatud ettevõtete nimele, aga nende tagant tulevad välja ka mitmed prominendid. Näiteks on tuntud kopteriomanikud Saaremaal elavad tuulikuärimehed vennad Sõnajalad ja  kaubandusettevõtja Oleg Gross, kelle firmale kuulub koguni kaks masinat, neist üks Eurocopter 130, mis hinnanguliselt väärt kolm miljonit eurot.

Suhteliselt värske liige eksklusiivses klubis on autoärimees Väino Kaldoja, kelle firmale Silberautole kuulub teadaolevalt kõige kallim eraomanduses kopter – umbes seitse miljonit maksev Eurocopter 135.

"Sellest hinnast pool on avioonika, elektroonika, juhtimise automaatika, autopiloodid. See, et seal peal on nahkpingid ja konditsioneer sees, see on nagu täiesti kommiraha selle asja juures. Tegu on nagu ääretult turvalise masinaga, millega Euroopas mägedes Saksamaal, Austrias päästetakse inimesi," selgitas Tõnis Lepp.

Paljud, kes kopterit omavad või nendega lendavad, ei soovi sel teemal avalikult rääkida.

Näiteks "Pealtnägijale" teadaolevalt teeb endale praegu kopteripiloodi pabereid ka ekspeaminister Taavi Rõivas, aga tema teemat kuidagi ei kommenteeri. Mitme inimese sõnul saadab kallist hobi sageli inimeste kadedus.  

Erko Kundla meenutab: "Näiteks ükskord juba aastaid tagasi läksin Tartusse sõbra juurde külla ja maandusin hoovi. Siis tuli puruvihane naaber, luud oli käes ja ütles, et sa ajasid kogu majaesise lehti täis, et ma alles eile riisusin, et tule ja riisu nüüd ära. Siis ma mõtlesin, et noh, tead. Ütlesin talle nii, et mul ei ole parajasti aega, et ma lülitan siin kopterit välja, panen asju kokku, aga näed, naine tuleb, riisub ära."

Samas on kopterientusiastidest kujunenud omamoodi sõpruskond, kes viimastel aastatel kogunenud suvepäevadele Raivo Heina Saaremaa-koju või kes käivad niisama ühistel söömingutel.

"No näiteks Keila-Joa loss - seal me käime lõunat mõnikord söömas, sõpradega ja lausa mitme kopteriga oleme seda teinud. Ja ma ütlen, et ma ei ole elus nii kaua Hiiumaal käinud kui eelmine või üle-eelmine aasta, kus me kõik Hiiumaa rannarestoranid läbi lendasime ja lõunasööki pidasime," rääkis Hein.

Kundla märkis, et lisaks oma tuttavatele-sõpradele on ta aastate jooksul päris palju ka võõraid inimesi erinevatel eesmärkidel lennutanud, näiteks lennupäevadel või muudel puhkudel.

"Alles sekretäril olid pulmad siin laupäeval, siis ma tegin neile pulmaüllatuse. Noh, õigemini temaga oli kokku lepitud, aga tema mees ei teadnud midagi. Nad olid pildistamas ja pidid limusiiniga siis minema peopaika ja me leppisime siis niimoodi kokku, et ma maandun sinna, kus nad pildistavad, siis nad istuvad kopterisse, siis limusiin läheb sinna peopaika, teeb uksed lahti, kedagi ei ole. Ja siis minuti pärast tuleme meie kopteriga ja ta oli väga-väga ülirahul," jutustas Kundla.

Üks asi on staatus, ajavõit või lennukirg, samas kaasneb paarsada kilomeetrit tunnis läbi õhu liikuva masinaga ka suur oht. Tõnis Lepp juhtis 16 aastat tagasi Copterline'i firmat, mille liinilennul juhtus Eesti ohvriterohkeim õnnetus - hukkus 14 inimest. Ainuüksi viimase aasta sees on kopteriõnnetused nõudnud maailmas mitme kuulsuse elu, alates korvpallitäht Kobe Bryantist ja lõpetades Tšehhi rikkaima mehe Petr Kellneriga.

"Kopteriõnnetustes on peamine põhjus ikka inimlik viga, need on vähesed korrad, kui on tehniline viga. Aga kõik toimub ikka kahe kõrva vahel: see, mis õhus teed ja kuidas sa käitud ja millise ilmaga lendad näiteks," selgitas Hein.

Tõnis Lepp lisas: "Igasuguse asjaga on võimalik minna piire kompama ja kopteritega on piiride kompamise puhul õnnetus väga kerge tulema. Paljud asjad on juhtunud ka seepärast, et omanikud on sundinud piloote: peab minema, tuleb minna. Neid näiteid on maailma lennunduses küll ja küll."

Küll aga märgivad piloodid, et kui ennast pidevalt vormis hoida ja sõidukit korrektselt hooldada, on helikopter ohutum kui tõukeratas, aga elamus kaalub mäekõrguselt kõik muu üles.

"Võlu on selles, et tegu on vabadusega, ohtliku asjaga, mõistust ja tarkust, ettevaatlikkust nõudva asjaga, aga väga palju rõõmu pakkuva alaga. Ehk siis kes on lennuhaiged inimesed ja kes on normaalsed inimesed. Normaalsed inimesed ei tee endale lenduri pabereid," sõnas Tõnis Lepp.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: