Eelmise aasta kevadel leidsid otsimisloaga detektoristid Lääne-Virumaalt Vinni vallast endise Viru-Jaagupi kihelkonna piirest aarde, milles oli üle 2000 hõbemündi.

Arheoloog ja Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo ütles BNS-ile, et pärast müntide puhastamist ja määramist selgus, et aare koosneb 2064 hõbemündist ja ühest vaskrahast, peamiselt Rootsi mark- ja öörmüntidest ning vähemalt määral ka taalritest. Müntide väärtus vastab 238 Rootsi riigitaalrile.

"See oli toona korralik varandus," ütles Kiudsoo. "238 riigitaalri eest oleks XVIII sajandi alguses saanud osta näiteks 23 head hobust või umbes 120 hästi toidetud siga."

Muinsuskaitseameti arheoloogianõunik Maria Smirnova ütles, et aarde leidsid kaks otsimisloaga detektoristi. "Nad käitusid väga seadusekuulekalt ja andsid leiust kohe teada." Smirnova sõnul on tegemist kogenud detektoristidega, kes ka varem on muinsuskaitseametile suuremaid ja olulisi leide üle andnud.

Leidu ei tee eriliseks mitte ainult selle suurus, vaid ka asjaolu, et lisaks Rootsi müntidele ja Lääne-Euroopa taalrisüsteemis rahadele sisaldab leid ka Eestis löödud münte.

Vinni aardest leiti kokku 93 kohalikku vermingut. Neist 78 on löödud Tallinna rahapajas ja 15 Narva rahapajas. Kiudsoo sõnul on eriti silmapaistvad nimelt viimased, kuna Narvas vermiti münte vaid aastatel 1670-72 ning seetõttu on neid aaretest välja tulnud väga vähe.

"Nende arv - 93 tükki - on tegelikult märkimisväärne. Nimelt katkes nende Tallinna ja Narva rahapaja tegevus juba 17. sajandi kolmanda veerandi lõpuks ning Põhjasõjaks oli neist jäänud käibesse ainult üksikuid," märkis Kiudsoo "Aktuaalsele kaamerale".

Kiudsoo rääkis, et leid on kohaliku raharingluse ja mündivermimise uurimise seisukohast väga oluline. Ta selgitas, et Tallinna ja Narva rahapajades löödud öörmünte on üksikeksemplaridena välja tulnud ka teistest Põhjasõja perioodi aaretest, kuid kohalike vermingute osakaal on neis väike.

"Siiani oli suurim aardeleid, mis muuseumidesse jõudis, 2007. aastal avastatud Kuke aare Saaremaalt. Seal oli alla 1000 mündi," ütles Kiudsoo ERR-ile.

Kuke aarde väärtus vastab 117 riigitaalrile. Tallinnas vermitud münte oli selles aardes üheksa ja Narvas mündituid kõigest neli. Aaretest on Narva münte leitud veel vaid kolmel korral: kaks münti Muhumaalt Nõmmküla aardest, üks Pärnumaalt Leina külast päevavalgele tulnud aardeleiust ning kaks Harjumaalt Kurna aardest. 

Kogu Baltikumist on leitud vaid üks Põhjasõja perioodist pärit aare, mis on väärtuse poolest Vinni aardest suurem. See tuli välja 1963. aastal Lõuna-Lätist Bauska kandist ning vastas umbes 289 riigitaalrile.

Vinni aare on ka suurim Eesti aladelt leitud Põhjasõja perioodist pärit varandus, mis on jõudnud muuseumitesse. Sellest suurem oli 19. sajandi lõpul Kagu-Eestist Räpina veskitammi ehitusel leitud hõbedast traatkopikate aare, mis kaalus umbes 40 kilo. Arvestades toonaste Vene traatkopikate keskmist kaalu, koosnes aare Kiudsoo sõnul hinnanguliselt umbes 200 000 mündist. "Paraku anti Räpina aare peale kiiret ülevaatamist edasi kullasseppadele, kes selle uute hõbeesemete valmistamiseks ümber sulatasid," ütles Kiudsoo ja lisas, et aardeleiust on säilinud kirjeldused.

Smirnova sõnul ei ole Vinni aarde leidjatele leiuautasu veel määratud, ekspertkomisjon arutab leiuautasu suurust lähiajal.

XVII sajandi lõpust ja XVIII sajandi algusest oli Kiudsoo sõnul pärit arvukalt aardeleide. "Varandused jäävad maapõue tavaliselt rasketel ja segastel aegadel ning kõnealune periood oli Eesti ajaloos üks rängemaid," nentis arheoloog. "Kliimamuutused tõid kaasa viljakasvatuseks ebasoodsad ilmad, ikaldused tõid aastatel 1695–1697. aasta kaasa kõige rängema Eestit tabanud näljahäda, mida nimetatakse Suureks näljaks. Lisaks sõjavägede rüüstamisele laastas maad katk ning pärast Põhjasõja lõppu liikusid ringi endistest sõduritest ja talupoegadest koosnevad röövlisalgad," loetles Kiudsoo.

Inimest, kes oma varanduse maapõue peitis, pole mõistagi võimalik kindlaks teha. Kiudsoo sõnul on põhjust oletada, et tegemist võis olla selles piirkonnas töötanud jõuka sepaga. "Ilmselt kaotas aarde peitja sõjategevuse käigus elu, sest muidu oleks ta rahulikemate aegade saabudes oma varanduse välja kaevanud," nentis arheoloog. Aare oli peidetud omaaegse märgala servale. Sealtsamast kulges ka kunagi tähtis talitee. "Rahvapärimuse järgi olid aarde leiukoha lähiümbruse sood ja metsad tollal elanike seas hinnatud pelgupaikadeks," ütles Kiudsoo.

Vinni aarde maapõue sattumise aega on Kiudsoo sõnul nii müntide dateeringute kui ka kaasaegsete kirjelduste põhjal võimalik üsna täpselt paika panna.

Kiudsoo sõnul võib vermimise aja järgi arvata, et aare sattus maapõue omaaegse märgala serval 1703. või 1704. aastal, mil piirkonda rüüstasid Boriss Šeremetjevi väed.

"Nii et arvatavasti on tegemist häda-aardega, mis võeti kaasa sohu, metsa pakku minnes. Aga loomulikult ei võetud seda kaasa soosaarele, sest muidu oleks naaber selle öösel üles kaevanud, vaid selle aarde omanik mattis selle enne pelgupaika jõudmist maha. Ja see, et ta siiani seal maa sees oli, näitab ainult ühte, et see inimene sealt soost elusalt kunagi tagasi ei jõudnud," selgitas Kiudsoo.

Kroonik Christian Kelchi kirjelduste kohaselt sai Viru-Jaagupi kihelkond 1703. aastal sõjakäigu ajal "täiesti ära põletatud". Järgmise aasta suvel, pärast Narva vallutamist aga "valgus vaenlase ratsavägi varasemast veel rohkem üle Alutaguse ja Virumaa laiali, nad läksid suurte ja väikeste jõukudena läbi suurimategi laante, soode ja metsade ja röövisid niikaua, kui neil midagi leida oli", kirjutas Kelch. Kihelkonna elanikud pidid selle rüüstamise tõttu "suurt viletsust kannatama ja palju neist sai tapetud ning tulega ehk muul viisil piinatud".

Kuigi sellest perioodist on pärit arvukalt aardeleide, on Vinni varandus Kiudsoo sõnul alles viies sel sajandil muinsuskaitseametile üle antud Põhjasõja-aegne aare. Neljast varasemast leiust kaks olid väikesed ning peidetud kas härjasarve või brokaatkukrusse. Ülejäänud kahe koostisest säilitatakse muuseumikogudes mõlemast veidi alla tuhande hõbemündi.