Suveaeg on mõnede maakoju suundujate jaoks õuduste aeg. Algab ju lõpmatuna näiv võitlus muttide ning võililledega. Nii mõneski aiaharijate seltskonnas voogavad jõena nii ohjeldamatu hala, aga ka piirideta tigedus teemal mutid ja võililled. Sotsiaalmeedias samuti. Kas ikka peaks?

Uurisin hiljaaegu, mida kõike küll pakuvad kauplused muti- ja võililletõrjeks. Vägev valik, aga hirmu ajab peale. Nimekiri näib kui genotsiidiõpik või koonduslaagri komandandi käsiraamat.

Niisiis nippe ja vahendeid võilillede vastu: mürgitamine spetsiaalse mürgiga, välja kiskumine spetsiaalse abivahendiga, keeva veega põletamine, äädikaveega kastmine, soola haavadele raputamine.

Mutte soovitatakse aga püüda lõksudega, mis omakorda on nii tapvad kui ka ellu jätvad. Lisaks haisukuulid, suitsuküünlad, mitmesugused mürgid ja ka mürkgaas. Vibreeriv peletusvai on selle kõrval käkitegu ja hellitusvahend.

Huvitav, aga kus on kirjas aiapidaja püha kohustus tappa mutte ja võililli? Miks just nemad, mutt ja võilill, on ära teeninud kurjuse ja põlguse. Aga muuseas, mõttemänguna ... kujutlegem, et maailmas oleks korraga võim muttide käes. Huvitav, milliseid abivahendeid soovitaksid mutid kasutada inimeste vastu, kes nende elu läbi aastakümnete on põrguks muutnud?

Õnneks kohtan aina enam inimesi, kes leiavad, et muttidelgi on õigus elule nagu inimestel. Ja miks mitte proovida koostööd: mutt ajab hunniku üles, inimene ajab selle omakorda laiali ja viib huumuserikka mulla hoopis peenrasse.

Uurisin hiljaaegu ühe artikli tarbeks, et millisena näevad inimesed kaunist muru. Üks ägedamaid vastuseid, muuseas, mainis kaunina mutimullahunnikutega muru kui elurikkuse näidist.

Muruteemal oli mul võimalus suhelda ka Eesti ühe suurima murude asjatundja Reet Palusaluga. Arutledes jõudsime selleni, et võililleviha sarnaneb soveetlike hüsteeriatega, mil üks taim, loom või inimene kuulutati propagandistlikult vaenlaseks ja alustati üldrahvalikku võitlust. Tegelikult pole võilill sugugi teisejärguline taim või pererahva lohakusele viitaja, mis õitseda ei tohiks. Ja leidsime jutu lõpuks, et tavalises tarbemurus võiks ka võilillel oma õitsemise lõpuni koht olla.

Ja üks mõttelõng veel. Miks küll kulutada oma kallist aias veedetud aega võitlustele, mis üldjuhul tulemust ei anna? Pigem võtta toimetamise mõtteks ida filosoofia taoism, mis õpetab ju kulgemata kulgemist. Aga püüdkem meie siis tõrjumata tõrjumist. Aega, raha ja närve, kõike on korraga enam.

Ja hingerahu. Kui tõrjud tõrjumata ei tule hukatud või piinatud mutid su unenägudesse kummitama. Ning võid koos lastega lauda laulu muti metroost ilma, et süda sees kuidagi valusasti tuksataks.

Kui aga siiski pead kuidagi tõrjuma, siis Lahemaa rahvuspargi 50. sünnipäeva aastal tasub meenutada just Lahemaal, Palmses sündinud tõrjemeetodit. Nimelt oli mõisa pererahvas seal aastaid hädas olnud mõisa ees oleval muruplatsil möllavate muttidega ja ega võililligi vähe kasvanud.

Aga siis saabusid kuumad kaheksakümnendad ja folkloorifestivalide Viru Säru lõppkontserdid mõisa ees muruplatsil. Ja oh imet: tuhandete jalgade folkloorse müttamise järel oli mutipopulatsioon sealt paukselt pagenud. Ja ega parajama pastlasahistamise järel ka võililledest liialt palju järel olnud. Ning seda meenutatakse Lahemaal senini.

Seega, kui soovite tõesti tõrjuda ja ilma tõrjumata hakkama ei saa, ühendage tõrjumine oma murul rahvakultuuri arendamisega. Koroonakütkeis piinelnud rahvatantsurahvas suisa januneb esinemisvõimaluste järele. Kohtumiseni tantsumurul!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.