Kadrioru pargi haldusjuht Viktor Kungla ütles, et mutid on pargi jaoks peaaegu iga-aastane probleem. "Aasta-kaks oli neid vähem, ja talve ka ei olnud, maapind oli külmunud ja mutt oli kaugemal maa all. Mutt elab urus kuni meetri sügavusel, on tal see oma kamber või pesa  ja sealt ta käib söögireide tegemas. Ega mutt ju talvel ei maga," rääkis Kungla.

Mutt on pehmelt öeldes õgard, kes võib süüa korraga rohkem kui ta ise kaalub. Putukate ja vihmausside püüdmiseks kaevab mutt maapinna lähedusse käike, kuhu toit sisse pudeneb.

"Tal on kõvad käpad ja ta liigub väga kiiresti. Kui ta tunneb, et kusagil ligidal on söömalaud või söök, on ta tunni aja jooksul võimeline kaevama seitse meetrit tunnelit,  ööpäeva jooksul on mutt võimeline kaevama kuni 30 meetrit," rääkis Kungla.

Käikudest väljakühveldatud mullast kerkivadki maapinnale tüütud hunnikud.  Ühe muti toitumisala võib ulatuda 2000 ruutmeetrini.

"Et me kindlaks saaksime teha, kus mutt liigub, peame kõik need hunnikud tasandama. Siis näeb, kus esimene hunnik hakkab  tõusma ja saame tema teekonna teada ja vajadusel kinni püüda," kirjeldas Kungla püüdmisprotsessi.

Kadrioru pargis lastakse muttidel üldiselt rahus toimetada, kuni nad ei tiku Jaapani aeda, Roosiaeda või lillepeenarde ümbrusse. Ülestuhnitud alad silutakse aeg-ajalt ära, et vaatepilt kenam oleks ja muruplatsid mättasse ei kasvaks.

"Mina püüdsin kinni 2015 esimese muti. See oli Jaapani aias.  Mutti võib hirmutada, peletada ja kõike muud, aga ta tuleb alati tagasi, kui seal, kus ta pesitses, on hea söögimaa. Temast saab lahti ainult siis, kui püüad ta kinni ja hävitad ära," rääkis Kungla.

Mutt armastab rahu ja vaikust ning hoiab eemale mürarikastest paikadest. Nii kolisid Kadrioru mutid näiteks Jaapani aeda siis, kui naaberkrundile kerkisid uued elumajad.