Saue vald otsustas sel kevadel muru kõrguse reguleerimisest loobuda ja uue heakorraeeskirja järgi tuleb asulates muru niita neli korda suve jooksul ja maal piisab kahest korrast.

"Meie jaoks on oluline säilitada elurikkus. Niitmine pärsib seda, eriti põuasel ajal. Mitte ainult taimeliigid ei hävi, aga ka putukad ja linnud," rääkis Saue valla keskkonnaspetsialist Birgita Panksepp.

Vald püüab ka ise eeskujuks olla ja ei niida enam müravalle, vaid nende peale tehakse taimedest erinevaid mustreid, et need atraktiivsemad välja näeksid. Panksepp möönab, et inimestel on raske niitmisharjumisest loobuda.

"Meie üleskutse on, et inimesed lõpetaksid ülemäärase niitmise ära," sõnas Panksepp.

Ta lisas, et uus kord ei tähenda, nagu tuleks terve aed lasta rohtuda, aga mõni paik aias võiks jääda niitmata. "Jätke aianurka üks jupikene, mida ei niida, ja üsna ruttu on näha, et sellel jupikesel taimekooslus suureneb, tulevad putukad aeda tagasi ja siis tulevad ka linnud," sõnas ta.

Omavalitsuseti on nõuded muru kõrgusele erinevad. Panksepa sõnul ei ole liigirikkuse seisukohast vahet, kas lubatud muru kõrgus on 10 või 20 sentimeetrit. Ka 20 sentimeetrit jääb väheks, et paljud taimed jõuaksid õitsema hakata ja paljuneda.

Tallinnas kehtis kuni eelmise aastani nõue, et muru ei tohi olla kõrgem kui 15 sentimeetrit. Nüüd püütakse lisaks ka haljasaladel niitmist vähendada.

"Me seda 15 sentimeetrit vabaks lastes mõtlesime ka, et mis juhtub, et siis hakkab võsastuma. Aga mis siis. Üks hetk, kui sellest võsast kasvavad puud, siis on raieluba vaja, aga võsas on lindudel kohta olla," rääkis Tallinna maastikuarhitekt Kristiina Kupper.

Kupperi sõnul on uuringud näidanud, et mida looduslikum on ala, seda enam see vaimu turgutab.

"Niidetud ilus muru peaks pigem olema millegi taustaks ja näiteks sellistes kohtades, kus on tugev kasutuskoormus. Kui me seal laseme niiduks, siis see üks kord on maha tallatud kõrge rohi," selgitas ta.

Aastaid  Eesti kauneimaid kodusid valinud žürii töös osalenud Kupperi sõnul on madala muru ihalus üsna hiline nähtus, mis sai hoo sisse, kui kallid niidukid muutusid taskukohaseks.

"Kui 1998. aastal kohati kombaini katusest kasvasid kased välja ja tunnustust said eelkõige need, kellel oli maja ümbrus natukene niidetud, siis nüüd on Eestimaal ringi sõites näha pilti, kus keset põldu on kellegi kodu ja selle ümber on hektarite viisi niidetud," rääkis ta.

Maastikuarhitekti sõnul on nüüd langetud teise äärmusesse, samas kui praegu on maastikarhitektuuris hoopis trendiks elurikkus.

"See on aja küsimus, kui majaomanikud leiavad, et on väga äge, kui sinna hektari sisse jätta osa murust õitsema ja piisab, kui niita teerajad sisse. Saab teha ägedaid mustreid. See on kunst ja iga aasta saab teha midagi uut," ütles Kupper.

Bioloog Aveliina Helm soovitab koduaias muru niita n-ö punkaristiilis, kus tihedamalt kasutatavaid kohti niidetakse iga nädal, aga mõnda kohta kord kuus, et tavalised murutaimed nagu valge ristik, võilill jõuaksid õitsema minna

"Need samad valged ristikud või käbiheinad meie muru sees, kui nad saavad õitsema minna, võivad toota tervelt 12 grammi nektarit ruutmeetri kohta. See aitab toita päevas 60 kimalast," rääkis bioloog.  

Muide, Inglismaal ollakse kimalaste kõhutäie pärast nii mures, et käimas on kampaania - mais muru ei niida. Bioloogi sõnul loovad tolmeldajad praegu pesa ja vajavad seetõttu palju toitu, samas õite hulk kevade alguses on üsna napp. "Nii on neile võib-olla iga võilill tähtis ja äkki peakski neid võililli selle pilguga vaatama," arvas Helm.