Neljapäeval "Terevisoonis" rääkinud Pärt Peterson on üks SYNLB-i, Tartu Ülikooli ja Icosageni uuringu meeskonna liikmetest. 122 vabatahtlikuga tehtud uuring näitas, et kolm kuud pärast Pfizeri teise vaktsiinidoosi saamist langeb viiruse eest kaitset pakkuvate antikehade tase, ent see on siiski kõrgem kui enne teise doosiga vaktsineerimist ja COVID-19 läbipõdenutel. Antikehade langus ei tähenda, et vaktsineeritud ei oleks viiruse eest kaitstud.

"Immunoloogilises mõttes me teame, et kui tekib infektsioon, siis antikehad lähevad hästi kõrgele ja hiljem võivad hakata natuke langema. Kui kaugele nad langevad, on aja küsimus, seda me täpselt veel ei tea. Õigem oleks vaadata seda näiteks kuus või 12 kuud pärast vaktsineerimist, siis saaks jälgida, kas antikehad langevad edasi või jäävad teatud platoole, mis oleks inimese kaitsmiseks täiesti piisav," selgitas Peterson "Terevisioonis".

Antikehade tugevus erinevatel inimestel on üsna sarnane, selles mõttes vaktsineeritud käituvad ühte moodi, märkis teadlane.

"Pärast kolme kuud on vaktsineeritutel antikehad tugevamad kui neil, kes on haiguse läbi põdenud. Ma arvan, et see on väga positiivne uudis. Neil, kes on haiguse läbi põdenud, on antikehade tasemed väga varieeruvad. On neid, kel on see tase kõrgem, on neid, kel on madalam, nad ei liigu nii ühtse grupina kui vaktsineeritud."

Teadlastele on huvitav küsimus, kas läbipõdemisel saavutatud madalamast antikehade tasemest piisab inimese kaitsmiseks. "Ma ise ootaks pigem seda, et antikehad langevad, nad jõuavad mingisugusele platoole ja siis püsivad. See on seotud immuunsüsteemi reaktsiooniga, et mingil hetkel antikehasid tootvad rakud säilitavad oma n-ö populatsiooni või arvu ja toodavad tasasel määral antikehi."

Antikehade tekke puhul tuleb arvestada ka inimeste individuaalsusega, mis omakorda tähendab immuunsüsteemi erinevusi. Näiteks on väga oluline faktor inimese vanus, ka soolised erinevused mängivad rolli, rääkimata kaasuvatest haigustest, mis on seotud kõrgema nakkusriskiga. Nende puhul võib vaktsineerimise efektiivsus olla madalam, ütles Peterson.

Rääkides vaktsiinide efektiivsusest erinevate viirustüvede puhul on määrav see, kui palju viirust tekib organismis, nentis teadlane.

"Kui nakatunud inimeses tekib palju viirust, viirus paljuneb kiiresti, siis see inimene on rohkem nakkusohtlik teistele inimestele. Selles mõttes on uued tüved ohtlikud," sõnas Peterson, lisades, et praegu tundub, et Pfizeri vaktsiin ei ole nii hea Lõuna-Aafrika tüve ja Brasiilia tüve suhtes. Seda, kui tõhusad on praegused vaktsiinid kardetud India tüve suhtes, pole veel teada, kuna uuringuid selle kohta on väga vähe, rõhutas Peterson.

"See, kas vaktsineeritud inimene kannab nakkust edasi, pole must-valge küsimus. Immuunsüsteemis on palju halle toone," jättis teadlane ka selle küsimuse lahtiseks.

"Kui inimene on vaktsineeritud ja tal on väga selge kontakt nakatunuga, siis loomulikult võib temas mingil määral viirus tekkida, hästi lühiajaliselt. Juba see lühike ajaraam on see, kui ta võib seda anda edasi oma lähedastele näiteks. See võimalus on teoreetiliselt olemas, tõenäoliselt mingil määral ka praktiliselt, aga selle mõju nakkuse levikule on oluliselt väiksem, kui see toimuks olukorras, kui inimesed ei oleks vaktsineeritud," selgitas Peterson.

Laste vaktsineerituse pärast Peterson ei muretseks. "Mulle tundub, et lapsed on saanud selle viirusepandeemiaga väga hästi hakkama. Laste immuunsus on väga tugev,  neil on ka teisi immuunsuselemente, mis hakkavad tööle enne, kui antikehad tulevad. Tundub, et need on neil väga tugevad ja toimivad väga hästi."

Sestap tuleks muretseda ikkagi vanemate ja erinevate haigustega inimeste pärast, kes on riskirühmas.