Peeter Olesk: lugupidamisest õiguse kui mõistmise vastu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Olesk Autor/allikas: Lauri Kulpsoo

Jutud juristikoolituse koondamisest on sama eluvõõrad nagu jutud pasunakooride koondamisest. Mida tsentreeritum on haritud juristide ettevalmistus, seda enam peibutab see mõtlema diktaatorlikult, kirjutab Peeter Olesk.

67 aastat pole isegi Dante järgi kuigi pikk eluiga. Läinud on aga nii, et selle aja sees olen ma lähemalt puutunud kokku umbes viie põlvkonnaga, kellel on olnud väga erinev juura-alase hariduse ja tegevuse kogemus.

Sõjaeelsetest juristidest tundsin ma vahetult Margot Viirman-Kanemäge, Olli Oleskit ja Rutt-Agnia Eliaserit. Sõjajärgsete juristide hulgas olid teistest tuttavamad professor Ilmar Rebane ja Aino-Eevi Lukas ning professor Heino Siigur. Pagulusest teadsin ma lähemalt Elmar Andersoni, Aino Lepik von Wireni ja Anna Talvet. Iseseisvuse taastamine tõi ligemale Eerik-Juhan Truuvälja ning riigikohtunikud professorid Herbert Lindmäe, Erik Kergandbergi ja Jüri Põllu.

Praegustest juristiharidusega riigiametnikest tunnen ma inimestena ning tööalaselt paari-kolme. Kui ma siin võtan sõna tulevaste juristide hariduse kohta, siis mitte kuulu põhjal, vaid teades, mida korralik jurist minu arvates peaks oskama ja millal tal midagi tuleks juurde õppida.

Vanad juristid olid saanud põhjaliku ettevalmistuse rooma õiguses. Ladina keeles tundis ennast teistest vabamana võib-olla professor Elmar Ilus ainsana, ent vähemasti ühes punktis mõtlesid nad kõik enam-vähem ühtemoodi. See oli arusaam, et riik kui iseseisvuse vorm on oma päritolult tsiviilõiguslik asi, samal ajal kui mistahes kuritegu on põhimõtteliselt kriminaalne.

Sellisest antinoomiast tuleneb väga palju igasuguseid üksikasju, millest kokku moodustub õiguslik kultuur. Kas see on proportsioneeritud õigesti või mitte, selle üle võib vaielda, aga kui riiki on vaja õiguslikult, siis igaüks, kes arvab, et riiki peaks avalikes (või ka isiklikes) asjades olema võimalikult vähe, rõhub üksnes riigi ja maailmamajanduse suhetele, justkui oleksid need ainsad omataolised.

Ei ole, kuna minu veendumust mööda ei saa õigusemõistmine ja kohtupidamine toimuda riigist võõrandatuna (kelle kasuks?).

Rooma õiguses leidub pikk rida osi, mis jäävadki oma aega. Niisugune oli näiteks protsessi ehk menetluskäigu õigus, samuti delegatsiooniõigus ehk õigus delegeerida otsustamine ühelt juriidiliselt isikult teisele. Samas on asjade kulg toonud esile täiesti uusi valdkondi.

Tänapäevaselt vaatekohalt on selliseks näiteks meediaõigus kahes jaos, nii meelsus- kui ka sõnavabaduses. Võime siia lisada õiguse intellektuaalsele omandile, ehkki seda üldiselt nimetatakse teisiti, nimelt intellektuaalse omandi kaitseks. Veel tuleb võtta juurde rahvusvaheline õigus hübriidsõjas ja küberkaitses.

Paraku olid vana kooli juristid nõrgavõitu üldajaloos, iseäranis selles osas, mis jääb varasesse keskaega. Islami õigust ja õiguskorraldust Briti saartel ei õpetatud neile üldse. Miski ei pane mind arvama, et olukord lähituleviku juristide harimisel on nendes peatükkides paranenud. Räägid säärase juristiembrüoniga õiguskorralduse alustest, kuid mõistad väga ruttu, et sind kuulab mitte heas mõttes fundamentalist, vaid kõigest pankrotihalduri käskjala kohusetäitja, paljasjalgne jooksupoiss.

Juba pikemat aega kurvastab mind tõsiasi, et meie päevade Eestis on õigusemõistmise põhjenduslik pool võrdlemisi nõrk ja peamiselt advokatuuri liikmete pärusmaa. Kohtuprotsess ise võib olla kinnine, aga selle tagajärg kinnine olla ei saa. Kuna Eesti Vabariigis on surmamõistmine kui kohtulik lahend välistatud, siis ainuüksi juba seeläbi on Eesti ühiskond pigemini halastav kui karistav.

Olgu, jään vähemusse. Ent miks ma ei võiks teada kaaskodanikust või Eesti Vabariigi kodakondsuse taotleja või alalise elaniku kohta teada kõike, mis kas suurendab minu turvatunnet või vastupidi, vähendab seda?

Kui ma oma teadmisi kuritarvitan või hangin need ebaseaduslikul viisil, siis, jah, rikun ma seadust ning see juba halastust ette ei näe. Kui ma aga välistan kuritarvituse juba ette, siis miks ma peaksin kaotama enda kui sünnijärgse kodaniku ühe privileegi, täpsemalt õiguse olla teadlik oma kaaskodanike olukorrast?

Mida ma selle eest vastu saan kui üksikisiku ja riigi vahelise lepingu esimene osapool? Millises Eesti Vabariigi õigushariduse keskuses seda õpetatakse ja kui suures mahus? Ning kui tihti vajavad Eesti juristid ses suhtes järelõpet, ole sa siis tippadvokaat või ekspert advokaadibüroos või omaaegses tähenduses "juriskonsult"?

Võtame näiteks eestkosteõiguse, mis ei allu ammu enam, rohkem kui 70. aasta eest, vaeslastekohtu-korraldusele. Eestkosteõigus omakorda sisaldab peale muu ka delegatsiooniõigust, mis võib olla äärmiselt dünaamiline.

Kust saab lihtsurelik kodanik teada, mis on delegatsiooniõiguses muutunud ja kas jurist, kelle poole ta ses asjas pöördub, on üldse pädev sellekohastele küsimustele vastama? Kuna isiklik, aga ühtlasi ka asjatundlik advokaat on väga suur väljaminek, ei maksa siis ka imestada, kui nõu annab kas nurgaadvokaat või naabrieit. Mida on selline lahendus õigupoolest väärt? Mahakandmist!

Nurgaadvokaat tunnistab ainult tugevama õigust ja naabrieit ei oska tinagi valada. Kumbki ei tunne ju põrmugi juuraalaseid oskussõnu.

Seetõttu tundub mulle, et jutud juristikoolituse koondamisest on sama eluvõõrad nagu jutud pasunakooride koondamisest. Mida tsentreeritum on haritud juristide ettevalmistus, seda enam peibutab see mõtlema diktaatorlikult. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: