Jaak Aaviksoo: mitte ainult õigusharidusest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Aaviksoo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Tippjuristide avalikus pöördumises väljendatud "sügav mure Eesti õigushariduse hetkeseisu, veel enam aga tuleviku pärast" väärib kindlasti laiemat arutelu kui kitsas erialaringkond, kirjutab Jaak Aaviksoo.

Sarnaste muredega ühinevad ilmselt kõigi erialade esindajad ja mitte ainult Eestis – kõrghariduse muutumisega massihariduseks ja avalike eelarvete kahanemise tingimustes on lõhe ootuste ja tegelikkuse vahel juba aastaid süvenenud. Ja häid lahendusi ei paista.

Kurdetud kvaliteedilanguse (tõsi, pole küll selge, mida selle all tegelikult mõeldakse) peamine põhjus on triviaalne – kui pöördumise kirjutajad ülikoolis õppisid, omandas kõrgharidust iga viies noor, nüüdseks jõuab kõrgkooli kolmest noorest kaks.

Inimeste võimed on aga teatavasti ebaühtlaselt jaotunud. On igati õigustatud küsimus, kas "kõrgharidus igaühele" on mõistlik, ent ilmselt ei ole realistlik püüda ligipääsu kõrgharidusele piirama hakata. Seda isegi mitte sisseastumisnõuete tõstmise kaudu, rääkimata vastuvõtuarvude piiramisest.

Euroopa Liit on seadnud sihiks anda kõrgharidus 40 protsendile noortest, Eesti on selle sihi juba ammu ületanud liginedes 50 protsendi piirile. Heaks tõestuseks sellele, et meil pole kõigile vastavat haridust eeldavat tööd pakkuda on meie palgastatistika: Eesti kõrghariduse palgaboonus on arenenud riikide väiksemaid.

Kõrghariduse küsitavustele viitab ka asjaolu, et enamus Eesti üliõpilasi ongi juba erialasel tööl ja paljude jaoks on diplom vaid "sotsiaalse staatuse kinnitaja".

Lisaks pole kõrghariduse mahu kasvuga üheski riigis käinud kaasas rahastamise võrdväärne kasv, mis loomulikult on mõjunud ülikoolide võimele palgata piisavalt häid õppejõude. Eestis on olukord veelgi kurvem "tasuta kõrghariduse" reformis 1,5 protsendini SKT-st tõusnud rahastamine on tänaseks langenud ühe protsendi tasemele. Oleks naiivne arvata, et see kvaliteedile ei mõjuks.

Siis pole imestada, et erinevad ametkonnad, sarnaselt juristidele, on asunud "lahendusi" otsima.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium asus rahastama IT-erialasid, kultuuriministeerium toetab rahvusteadusi, maaeluministeerium põllumajandus- ja sotsiaalministeerium arstiõpet. Justiitsministeeriumilgi on juba oma kõrgharidusrida eelarves ja selle jagamist korraldab Teaduste Akadeemia. Sest haridusministeeriumil ei jagu raha isegi õpetajate palkadeks!

Pole imestada, et üha häälekamaks muutuvad need, kes näevad lahendusena naasmist omaaegse postsovetliku mudeli juurde – riik rahastagu läbi riigitellimuse vaid talle vajalikke lõpetajaid ja teised maksku õpingute eest ise. Eriti juristid peaksid oskama näha selles ettepanekus vastuolu nii põhiseadusliku õigusega haridusele, riigi ülesannete kui ka hariduse eesmärkidega laiemalt.

Küsitavad on ka pöördumises pakutud kvaliteedikindlustuse põhimõtted.

Riiklikud standardiseeritud õppekavad, riiklikud lõpueksamid, riiklikud piirangud sisseastujatele ja teised riigikesksed instrumendid toimisid edukalt suletud justiitsametite ettevalmistuses Preisi-Saksamaal ja hiljem Nõukogude Liidus, ent on avatud ja autonoomsete ülikoolidega riikides üles ehitatud hoopis teistel alustel ning ülikoolilõpetajate sobivust vastavatesse tippjustiitsametitesse kontrollitakse asjakohastel eksamitel nende ametite endi poolt.

Samuti tundub, et erialases võrdluses on pöördumise murekoht – meie vastaval kutseeksamil pääseb läbi vaid iga teine lõpetaja – pigem hea tulemus. Iga teine ülikoolilõpetaja ei saa ka professoriks, tippkirurgiks või piiskopiks (kui ülikooli ajaloolisele akadeemilisele ülesehitusele mõelda).

Laiemalt akadeemilist arutelu vääriks ka mõte kuulutada õigusteadus rahvusteaduseks.

Alahindamata õiguse tugevat seost (rahvus)riiklusega ja iga juristi kohust tunda Eesti seadust nii normi kui selle rakendamise tasemel, tuleks kindlasti hinnata ka avatud õiguskultuuri ja õigusteadusliku meetodi üldisemaid väärtusi ja vajadust nende pideva mõtestamise järele. Seda eriti olukorras, kus soovitakse kogu õigusõpe koondada ühte ülikooli.

Ka viimane ettepanek vääriks sisulisemat läbimõtlemist – soovitud rahalist võitu siit ei tule, kuid mõistlikum tööjaotus oleks tõepoolest lisaväärtuseks. Välisülikoolide juuralõpetajaid tuleks aga pigem igati tervitada, nii praktilistes ametites kui ka õppejõududena. Teame ju rida näiteid edukatsest tippjuristidest, kelle rahvusvahelisem haridustaust on võimaldanud oluliselt avardada ja edendada meie kohalikku õiguselu.

Lõpetuseks asetaksin pöördumises käsitletu ka laiemasse õigus- ja poliitkultuuri konteksti.

Paljud, seal hulgas ka mõni pöördumisele allakirjutanu, on tundnud muret Eesti levinud kombe pärast asuda ebakohtade ilmnemisel kohe seaduseid ja reegleid muutma. Meie usul seadustesse ja kohtusse (ja keisrisse) on sügavad ajaloolised juured ning sellest tuleneval normikesksel õigusmõtlemisel on palju häid külgi, ent vahel võiks aja maha võtta ja mõelda, miks on asjad nii (halvasti) nagu nad on enne kui seadust muutma asuda.

Inimesed toimetavad eelkõige ikka huvidele ja oludele vastavalt ning ka kõige parem seadus ei suuda vett orust mäele voolama panna. Võib-olla on sellest abi ka õigushariduse muredest jagusaamisel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: