Viimastel nädalatel on hoogustunud arutelu õigushariduse üle. Mitu tööandjate esindajat on väljendanud muret õigusõppe tuleviku pärast ning teinud ettepanekuid õigushariduse kvaliteedi edendamiseks. Ülikoolide ja tööandjate omavahelistes debattides ei ole iseenesest midagi ebatavalist: õigusteadlased mõtestavad ja kritiseerivad õiguspraktikute tegevust ning tööandjatelt saadav tagasiside on ülikoolide õppekavade arendamise protsessi tavapärane osa. Seetõttu on ka praegune diskussioon õigushariduse erinevate tahkude üle igati tervitatav.

Tuleb aga tähele panna, et taoliste debattide reeglid sõltuvad debati pidamise keskkonnast. Eriala-ajakirjade veergudel toimuv teaduslik diskussioon eeldab, et kõik väited on põhistatud ning enne aruteluküsimuses seisukoha võtmist on välja toodud kõik poolt- ja vastuargumendid, nii positiivsed kui negatiivsed aspektid. Seepärast tuleb rõhutada, et tööandjate poolt vahetult enne ülikoolide vastuvõtuperioodi käivitatud diskussioon ei ole mõeldud õigusteaduse õppekavade populaarsuse kahandamiseks, vaid õigushariduses arendamist väärivate aspektide väljatoomiseks.

Terviklikuma (sh ka õppekavade tugevusi kajastava) ülevaate õigushariduse seisust annab veidi enam kui aasta tagasi SA Kutsekoda poolt läbi viidud uuring.[1] Selle kohaselt tuleks ülikoolidel mõnevõrra vähendada vastuvõttu õigusteaduse õppesse. Samuti tuuakse uuringus välja, et klassikalistes õigusametites töötamiseks on Eestis kõige paremad väljavaated Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetajatel, mis võrreldes teiste õigusõpet pakkuvate ülikoolidega annab tudengitele erialaseks tööks vajalikud baasteadmised, laiema silmaringi, parema analüüsi ja tõlgendusoskuse ning laiapõhjalised õigusteadmised. Seda väidet toetab ka statistika, mille kohaselt on kohtunike, prokuröride ja advokaatide hulgas Tartu Ülikooli lõpetajaid enam kui 90 protsenti ning näiteks advokaadiametisse saanute hulgas (alates 2019. aasta algusest) neli Tallinna Ülikooli, kolm Tallinna Tehnikaülikooli ja 87 Tartu Ülikooli lõpetanut (vt ka Ants Nõmper: juristide ummikusse jõudnud õpetamise päästaks osaliselt tasuline kõrgharidus – Äripäev, 17.06.2021).

Õiguspraktikud on õigushariduse ümberkorraldamiseks teinud hulga erinevaid ettepanekuid, mis väärivad edasist arutelu. Samas on ettepanekute hulgas ka selliseid, mis näivad küsitavad, näiteks ettepanek jääda juristide ettevalmistamisel üksnes päevaõppe vormi juurde ja loobuda sessioonõppest. See seisukoht näib olevat kantud uskumusest, et sessioonõppe tudengite õppetöö koormus ei ole akadeemilise hariduse omandamiseks piisavalt suur (vt Ivo Pilving, "Õigusteaduse diplomite andmine säästurežiimil tuleb keelata", PM 08.06.2021).

Sessioonõpe (mida sõltuvalt kõrgkoolist nimetatakse ka kaugõppeks, tsükliõppeks, avatud ülikooli õppeks vms) kujutab endast sellist õppevormi, mille puhul on suur rõhk õppija iseseisval tööl ning auditoorsete kohtumiste maht on päevaõppega võrreldes väiksem. Tegemist on eeskätt töötavale õppijale mõeldud paindliku õppevormiga, mis võimaldab ühitada töötamist ja õppimist.

Tööandjate muret sessioonõppe kvaliteedi pärast võiks vähendada teadmine, et Tartu Ülikooli õigusteaduskonna sessioonõppes on nominaalne õppeaeg nii bakalaureuse- kui magistriastmes aasta võrra pikem kui päevaõppes – see tähendab, et õppija koormus on jagatud pikema perioodi peale, et ta saaks igale õppeainele pühendada kokkuvõttes sama palju aega kui päevaõppe tudengid. Aastaid nii päevaõppe kui sessioonõppe üliõpilasi õpetanuna võime täie kindlusega väita, et kõikide tudengite pühendumus ja õpimotivatsioon on võrdselt kõrge. 

Ka ei tasu õppekvaliteeti puudutavaid järeldusi teha üksnes auditoorse töö mahu alusel – oskuslik õppejõud suudab õppeaine üles ehitada selliselt, et õppija omandab vajalikud teadmised ja oskused ka väljaspool tavapärast auditooriumi õppides. Sessioonõppes antava õigushariduse kvaliteeti näitab see, et sessioonõppe vormis õppinu võib saada kohtunikuks (sh ka kõrgeimas kohtuastmes), justiitsministriks, ministeeriumi kantsleriks või asekantsleriks, õigusteadlaseks, advokaadiks, notariks, prokuröriks – kõiki neid ameteid on pidanud või peavad Tartu Ülikooli õigusteaduskonna sessioonõppe lõpetanud.

Sessioonõpe on ka oluline elukestva õppe idee realiseerimisel. Eesti on väike riik vähese elanike arvuga, mistõttu ei ole mõistlik võtta inimestelt ära karjääripöörde tegemise võimalust. Enamik tööandjaid võtab hea meelega tööle juristi, kes enne õigusteaduse õppimist on jõudnud omandada ka mõne muu eriala.

Üheks tööandjate poolt väljendatud mureks on see, et üliõpilased soovivad õppimise kõrvalt töötada ning seetõttu võivad päevaõppes õppimise asemel eelistada sessioonõppe vormi. Tartu Ülikooli tudengite näitel saab öelda, et magistriõppesse jõudmise ajaks töötab enamik üliõpilasi ning sageli tehakse juba lihtsamat erialast tööd – üliõpilasi on tööl advokaadibüroodes, kohtutes (sh riigikohtus), prokuratuuris ja mujalgi. Meie arvates ei maksaks õppimist ja erialast tööd teineteisele vastandada; stuudiumi ajal praktiliste kogemuste saamine rikastab õpinguid ning tagab tudengile ülikooli lõpetamise ajaks parema stardipositsiooni tööturul. Seetõttu ei saa oodata, et ülikool kuidagi keelaks või piiraks tudengite töötamist; teisalt ei tasu ka arvata, et töötavale õppijale õppeainete läbimisel esitatavad nõuded oleks mingilgi moel madalamad mittetöötavale tudengile esitatavatest nõuetest.

Nõustuda tuleb seisukohaga, et üksnes või valdavalt praktikute najal ei ole võimalik tagada akadeemilise mõõtmega õppetööd. Praktikutest ekspertidel on keeruline leida põhitöö kõrvalt aega enese täiendamiseks kaasaegsete õpetamismeetodite alal või üliõpilastele õigeaegse ja põhjaliku tagasiside andmiseks, seetõttu on äärmiselt oluline, et ülikoolis oleks piisaval arvul koosseisulisi õppejõudusid – teadlasi, kelle jaoks õpetamine ja sellega seotud teaduse tegemine on põhitöö. Tööandjate rahulolematus õigushariduse kvaliteediga viitab sellele, et üksnes ülikoolitööle pühenduvate õppejõudude arv on langenud alla kriitilise piiri.

Eraldi tuleb rõhutada teadustöö tähtsust, mis annab õpetamisele akadeemilise kaalu; see on nn humboldtlik ideaal õpetamise ja teadusliku uurimistöö kooslusest. Lisaks tudengitele ootavad õigusteadlaste sisendit ka praktikud – näiteks soovitakse rohkem õigusteaduslikku kriitikat kohtuotsuste suhtes (vt nt Andrus Karnau intervjuu Ivo Pilvinguga, PM 26.06.2021). Kohtusüsteemis töötaval õppejõul on sellist kriitikat aga keeruline teha.

Tööandjad on mitmete kitsaskohtade lahendamiseks teinud ülikoolidele ettepaneku leida õppekvaliteedi tõstmiseks täiendavaid vahendeid. Seda ongi hakatud tasapisi tegema, eeskätt eraraha kaasamise ehk tasulise õppe laiendamise läbi. See omakorda tekitab arusaadavalt meelehärmi õppijates. Seetõttu tuleb tunnustada kõiki neid, kes (taas kord!) juhivad tähelepanu kõrghariduse probleemide juurpõhjusele ehk kroonilisele alarahastamisele ning praeguse finantseerimismudeli jätkusuutmatusele ja pakuvad sealjuures välja ka võimalikke lahendusi (vt Ants Nõmper, "Juristide ummikusse jõudnud õpetamise päästaks osaliselt tasuline kõrgharidus" – Äripäev 16.06.2021; Raul Eamets, "Õigushariduse tulevikust, aga mitte ainult" – PM 22.06.2021).

Jääb üle loota, et need ettepanekud leiavad vähemalt sama palju kõlapinda kui etteheited kõrghariduse kvaliteedile ning et neist võrsuv arutelu aitab jõuda otsusteni, mis kõrghariduse alarahastamise probleemi nii õigusteaduse kui ka muude valdkondade jaoks lõpuks ometi lahendaks.