Enn Tupp: SKP vähenemine ei vähenda sõjalisi ohte

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Enn Tupp Autor/allikas: Erakogu

Meie sisemajanduse koguprodukti (SKP) riigikaitseosak peab olema vähemalt 2,8-3 protsenti, kirjutab Eesti Eruohvitseride Kogu juhatuse esimees Enn Tupp.

Eesti riigikaitsjatele ei ole jaanikuu ainult Vabadussõja võidu tähistamise kuu, vaid on samas mälestuskuu meie ohvitserkonna suurimast alandusest, kui 1940. aastal veeti tapalavale ja Põhja-Siberi surmalaagritesse tuhandeid Eesti ohvitsere. Me ei saa neilt enam küsida, millist valikut nad 1939. aasta sügisel oleksid eelistanud, aga me saame küsida ikka ja taas endilt, mida õpetab ajalugu!?

Tahtmata aforismide või olgu siis Koguja tarkuste varamusse kuuluvat kaanonit, et ajaloost ei õpita, tänases tegelikkuses tunnistada, siis meie järgmise aasta (2022) kaitse-eelarve menetlemist jälgides kaotab tahtmatus kehtivuse.

Kuulates enamuse tegevteenistusest lahkunud ohvitseride arvamusi, saame tõdeda, et kui riigi kaitse-eelarvet määravad poliitilised otsused aastati kõiguvad, siis kannatab riigi heidutuse ja otsese kaitsmise efektiivsus kogusummas ning kaitseväe võimekus muudetakse võrreldavaks liulaskmisega ameerika mägedel.

Riigi kaitse-eelarve suuruse määrajaks on riigikogu valitsev koalitsioon, kus mõistetakse küll hästi formaal-loogilist tõde, et väheneva SKP puhul vähenevad proportsionaalselt kõik eelarve artiklid, aga ei mõisteta, et see on vaid kuiv aritmeetika.

Iseseisva riigi eksistentsi ähvardavad ohud ei allu aritmeetikale ning kui riiki saaks valitseda vaid lihtlabase aritmeetika alusel, siis saaks "surematu" Lenini ütlust korrates ka köögitüdruk riigi juhtimisega hakkama.

Niisiis jõudsime tõsiasjani, et maksumaksja-valija esitatud küsimusele, milline peaks olema kaitse-eelarve optimaalne suurus, vastavad poliitikud, et see on just nii suur kui meie otsustame.

Mille järgi poliitikud otsustavad? Hea küsimus, nagu lamedaks kulunud stereotüübina kõigepealt tavatsetakse vastata, aga just siin peaksid otsustavat osa mängima ajaloolised kogemused, sest kaitsevägi ei saa anda poliitikute poolt nõutavale ohuvõrrandile vastust – üksikute võime(kus)te kogusummat ei ole võimalik matemaatiliselt väljendada. Olgu näitena kasvõi see, et puudub mõõdupuu ühiskonnas valitsevatele meelsustele, mille hulgas kaitsetahe peaks esirinnas püsima – kaitsetahe, mis ei sõltu ainuüksi hinnangust kodaniku isiklikule heaolule vaid suuresti ka riigi kui ühtse terviku otsustest eelarvekulude jaotamisel.

Mitte kaugest ajaloost tuntuna väljendab tulemusliku kaitse-eelarve nõuet piltlikult ja värvikalt müüt Iisraeli riigi loomisajast. Mõni aeg pärast juudiriigi väljakuulutamist 1948. aastal, küsiti riigi esimese peaministri Ben Gurioni käest, kui suured peaksid riigieelarves olema kaitsekulutused, mille peale kõnesolev andis lühida, kuid tolleaegset Iisraeli riigi olukorda arvestades ammendava vastuse: "90 protsenti, ülejäänuga katsuge hakkama saada!"

Müüt müüdiks, aga 14. mail 1948 loodud Iisraeli riigis oli siis 650 tuhat elanikku ning viie Araabia riigi sõjaväed, koos miljoni palestiinlasega, olid valmis seda kohe põrmustama.

Milleks niisugune näide, küsivad eelarve kärpimise pooldajad. Meie seljataga on ju NATO, aga Iisraelil tollal USA otsest kavakindlat toetust polnud ning meid ei ähvarda viie Araabia riigi sõjaväed?

Ei ähvarda küll, aga me oleme NATO eesliinil ja meie naaber Venemaa on alates 2002. aastast oma kaitsekulutusi tõstnud isegi suurema intensiivsusega, kui seda tegi Hitleri Saksamaa aastatel 1933–1940 ning lisaks on meie naaber oma huvide realiseerimisel tegutsenud mitte ainult suuremat sõjalist jõudu omava survediplomaatiaga mõnede oma piiririikide vastu, vaid ka otseselt või kaudselt relvajõudu kasutanud.

Iisraelile korraks tagasi vaadates ongi seesinane üks väheseid näiteid, kus kulutused ei ole vajadusist väiksemaks osutunud ja tegelikkuses püsib tõotatud maale taasloodud riik, tänu mitmele üksteise järgnenud edukale sõjale, mida on peetud moodsate relvade ja terase mõistuse kaasabil ning Iisraelil on "Raudkuppel" (kippat barzel). Mis Iisraelil veel on? Kohustuslikule väljaõppeajale järgneb küllalt pikk teenistusaeg, mis asendab osaliselt mobilisatsiooni ja veel on Iisraelil tahe ja usk iseendasse!

Kuidas selleni on jõutud? Me võime nentida seda 90 protsendi nõuet kui müüti, aga suure osa läinud sajandi teisest poolest püsisid Juudiriigi kaitsekulutused 25 protsendi piirides SKP-st ning tänaseks üles ehitatud riigikaitsega on protsent langenud viieni. Tänastel andmeil moodustavad Iisraeli kaitsekulutused kogu maailma kaitsekulutuste kogusummast 1,5 protsenti.

Meid usutakse siis, kui me kõigepealt ise end aitame ja NATO liikmena saame anda eeskuju neile riikidele, milliste ühiskonnad organisatsiooni geopoliitilises sügavuses kujunenud mugavustsoonis oma kaitsekulusid pigem kärbivad. NATO võimsus, vaatamata asjaolule, et peale Ühendriikide on organisatsioonis veel tuumarelva omavaid liikmesriike, toetub ikkagi peamiselt nimetatu üldisele sõjalisele võimsusele. Jutud Euroopa ühisarmeest, mida mitmed poliitikud tähelepanuvajaduses igavledes aeg-ajalt "õhtujutuna" üles võtavad, ei vääri siinses essees üleüldse äramärkimist.

Kaasaegse Euroopa demokraatiates, aga eriti Põhjamaades oli suudetud juba kümneid aastaid kaitse-eelarved erakondade iga-aastasest eelarvevaidlusest välja viia sõlmides pikaajalise (7–10 aastat) riigikaitse arendamise lepingu. Meil ei ole suudetud selleni jõuda, ehkki erakondade suhtluses on sellest juttu olnud juba arvatavasti vähemalt veerand sajandit. Lisaks on osa liikmeid ja NATO-ga lähedasi kaitsepoliitilisi suhteid omavaid riike, käepärasema näitena Rootsi, suutnud väljuda läinud sajandi lõpu ja käesoleva esimese kümnendi kaitsealasest letargiast.

Praegu kujunenud olukorra paremaks mõistmiseks peaks iga ärgas tavakodanik, tõsimeelse valijana, võtma korraks aja maha ja lugema läbi kolm, ERR-i arvamustes viimasel paaril kuul, avaldatud artiklit – järjekorras: Peeter Espak: "Eesti eest! Ise alla andes"; Vello Loema: "mis oleks kui..." ja Neeme Väli: "Karikakramäng kaitsevõimega", aga samuti ka Martin Hurda artiklit "NATO vajab uut tulevikuvisiooni", 14. juuni Postimehest.

Meie riigikaitse arendamist on kogu selle ajaloo jooksul seiranud teatud umbusalduse allhoovus, mille ajaloolised juured peituvad eba-talupojatarkuses, mis sõltumata ajastust, väetab riigikaitsepõllul üht skepsiselaadi umbrohtu à la: "Mis nüüd mina, mis nüüd meie ... suure Idanaabri vastu", see tähendab kahtlust selles, et me oma riiki suudaksime ise relvajõul kaitsta. Sedalaadi tarkuste võimendumine oli arusaadav 1918. aastal ja tollal saadi sellest üle peamiselt kahe teguri – liitlased ja omakasu rakendumisel – kuid jätame Vabadussõja, kus ei puudunud ärksate tudengite ja koolipoiste omakasupüüdmatu isamaa-armastus, praegu rahule.

Ajalugu ei kordu kunagi detailides, küll aga põhimõtetes ja seepärast otsigem edasist märkimisväärset ebateadlikust 1936-39-aastate Eesti riigi kaitsevõime arendamisel ja korraldamisel, millist tegevust sobiks kõige paremini üldistama sõnapaar "neutraliteedi kammitsad" ehk siis olukord, mis võimaldas suuri sõnu, kuid samas leigelt tegutsedes ja vaesusega põhjendades õigustada iseseisvuse vastuhakuta loovutamist.

Muuhulgas toetas neutraliteedi mugavustsooni kapseldumist ka Tartu rahulepingu põhipassaaž – "lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust kogu selle mõiste täiuses de jure loobudes igaveseks ajaks kõigist suverääniõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip, kes oli vaieldamatult üks Eesti parimaid riikidevaheliste lepingute asjatundjaid, kujundas arusaamise, et kui sõjalise jõu kasutamist ähvardavale baaside lepingu ultimaatumile samasuguse jõuga vastata, siis kaotab Tartu rahuleping kehtivuse ja temaga nõustusid ka mitmed teised välispoliitika helged pead!

Siit koorub pahakiuslik küsimus, miks me pärast Tartu rahulepingut, milles meile niisuguse turvakink tehti, riigi kaitsmise peale üleüldse raha raiskasime!? Või täna sama kiuslikkusega, miks me pärast imekombel NATO-sse pääsemist, kus meid diplomaatilise viisakuse piirides niigi tublideks kiidetakse üleüldse pingutama peame. Laseme lähihilise "kolhoositalupojatarkuse" järgi edasi – küll šefid tulevad ja aitavad!

Neutraliteet oli palderjaniks poliitilise eliidi allhoovusele, mis pidi kanduma üle kaitseväe juhatajale ja nii valdaski Laidoneri juba 1937. aastal veendumus, et "meie ümbrus on rahvusvahelisest seisukohast vaadates üks rahulikemaid paiku maailmas". Muidugi, kui ta võrdles Balti kanti samaaegse Hispaania või Etioopiaga, siis oli tal õigus, muus osas pidi niisugune võrdlus küll lühinägelik olema või sisaldama kinnissoovi näha olukorda rahulikuna.

Ei saa väita, et tollane Eesti diplomaatiline korpus oleks nõrk olnud, küll aga päris kindlasti ülekoormatud ja alamehitatud, olgu kasvõi ühe näitena diplomaatiline tühimik Washingtonis, kus saatkond suleti juba 1930-ndate algul. Kogu tänapäeval kättesaadava tolleaegse infovaramu läbihekseldamisel võib eeldada, et diplomaatilise korpuse enamus polnud Selteri või Laidoneriga sama meelt. Vaatamata 1939. aasta septembrifinaali põhjendavatele väitekirjadele jääb õhku ikkagi mitmeid küsimusi, kas välisministeeriumis valitsesid erimeelsused, kui jaa, siis millel need põhinesid? Kas kaitseväe peastaap ajas välisministeeriumist erinevat välispoliitikat ning viimaks, kas vasakpoolse eliidi poliitiline kaksikmoraal tuli üllatusena?

Hjalmar Mäe oma ideoloogilises moraalsuses ei ole päris kindlasti õigeim ütleja, aga tema iseloomustus 1939. aasta sügisestele sündmustele on väärt ära märkida: "Me ei andnud mitte hõbekandikul ära oma iseseisvust vaid see libises meil käest, sest sisepoliitiline mõtlemisviis ei kindlustanud meie iseseisvust."

Olen Hjalmar Mäega 90 protsenti päri. Mäe arvatud mõtlemisviis oli ja on olulisem kui isegi Patriot raketid või Apache ründehelikopterid, mida vist kord, kah müüdi alusel, 52 aastat hiljem, Arnold Rüütel olevat meile ameeriklaste käest kingituseks küsinud, aga siis 1937. aastal ühendas rahvast allveelaevade ostmise sihtkapital ning selle, rahva ühendamise ja isamaalise tegevuse lõpptulemusena, sai punalaevastik 1940. aastal kahe tolleaegse tehnoloogia tippu kuuluva allveelaeva omanikuks.

Kas sedalaadi sõjaeelsel mõtlemisviisil oli vahet Johannes Varese omaga, keda tema autasusid meenutades, saab poliitilises kohanemisvõimes pakkuda Guinessi raamatu vääriliseks: Püha Anna ja Püha Stanislavi orden, Vabaduse rist ja Lenini orden!

1980-ndate lõpul, iseseisvuse taastamise poliitiliste eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud patsifistlik mõtteviis oli tol ajal paratamatus. Lisan siia mitte küll sobivaima näitena, aga iseloomustamiseks siiski, et ega ilmaaegu ei olnud 11. aprillil 1990, kümme päeva pärast vabalt valitud Ülemnõukogu kokkutulekut, esimeseks riigikaitsealaseks aktiks Eesti poiste Nõukogude armee sundteenistusest vabastamine.

Patsifismi esiletõus ilmnes külma sõja lõppu vääristavate tähelepanuväärsete sündmuste tulemusena: Berliini müüri langemine ja Lahesõda ja NL-i "aurustumine". Arvestades, et geopoliitika teadjamees Fukuyama võttis oma 1990-ndate alguse ennustuses "tuhande-aastase rahuriigi" tõdemuse omaks, siis mis keskmisest eestlasest rääkida. Fukuyama järgi tähistas sajandi lõpp ühtlasi ka ajaloo (sõdade) lõppu või teisisõnu "tuhande-aastase rahuriigi" saabumist. Ohustavad mured olid kadunud, "kurjuse impeerium" oli langenud ning asunud Läänele arusaadava heasoovliku demokraatia teele. Vastupidisest mõtlejast – Samuel Huntingtonist ("Tsivilisatsioonide kokkupõrge", Foreign Affairs, 1993) eriti ei hoolitud.

Otsides rahva hulgast veel tänagi laialt levinud mõttelaadile ning ajaloo väärmõistmisele head näidet, sobiks selleks tükike vaidlusest Laidoneri mälestusmonumendi rajamise puhul kümme aastat tagasi. Ülo Vaarik, GULAG-i "patsiendi" nr. i-456 poeg kirjutas Sakalas – tsiteerin sõna-sõnalt: "Kuulsin televisioonist, kuidas kunstnik, kena noor linnainimene, oma ideed põhjendas, veidi kiitiski. Kõrva hakkas ja meelde jäi: "Vorošilov ise kinkis ju Laidonerile ratsahobuse!", terve eesti rahvas kuulis seda. Mõnele jäi ehk meeldegi. See on ju peaaegu sama hea kui Stalin ise oleks hobuse kinkinud!"

Niisiis... ohh-jah! Sõnad sulasivad suhu... ! See noor inimene, kes tol ajal kümme aastat tagasi, võis olla 30-ne ringis, peaks olema võimeline meie ajalugu küllaldase peensusega jagama.

Tosin aastat tagasi kirjutasin Postimehes (18. märts 2008) "ussisõnadest", mida poliitikud kahe protsendini jõudmise nõude puhul unustanud olid ja mis viimaks teosammul ja suuresõnaliselt saavutatuna tundusid justkui erakondadevaheline sõnatu leping pikemaks ajaks, aga ei, kas näete saatan saatis tänavu veelkordse kärpimise.

Teame, et meie riigi vastutada ning "toita-katta" on hulk paratamatuid valdkondi, alates kultuurist ja haridusest ning lisades tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, aga nagu võrdsemate hulgas on veel võrdsemaid, nii on meil paratamatute hulgas üks kõige paratamatum ja see on riigikaitse.

Et üks politoloogidele hästi tuttav tegija Mark N. Hagopian on kontraeliidi võimuletuleku teooriat valitseva eliidi pehastumise puhul oma kunagises raamatus väljendusrikkalt käsitlenud, siis oli selle parimaks näiteks tänavune jaanuar, kus Trumpi valitsemise lõpulained panid kõikuma vähemalt 150-aastase stabiilsuse kantsina püsinud Ameerika Ühendriikide "komandosilla", siis praeguse ajaloolise ja lähiminevikku tõdeva osa lõpetamiseks sobiks viimane lõik Hardo Pajula kõnest Paides 22. mail: "Mida me tohime loota? Me tohime ja peame lootma, et lõpuks ikka kõik kuidagi laabub. Kui see aga peaks tõesti nii minema, siis juhtub see viisil, millest kellelgi ei ole praegu vähimatki aimu. Ja see on veelkord kinnituseks sellele, et me peame suutma omavahel rääkida ja mitte minestama juba enne seda, kui teine poole suu lahti teeb. Nagu tihti on kujunenud meie kahetsusväärseks kombeks."

Mis teha, et ajalugu ei korduks?

Äsja lahkus üks pikaajalise pangakogemusega ja väidetavalt kõrgeima palgaga riigiametnik haridus- ja noorteameti eesotsast. Pärast aastaid kestnud rasket pangatööd on võimalik, et ta mõistiski noortele õpetada, kuhu investeerida või kuidas teha lihtsalt raha, aga kas ta mõistis seda, kust tuleme, kuhu läheme ja kuidas teel püsime!? Kas me ise teame? Ja kui teame, siis kas tahame! Meil on aeg küsida seda kõigepealt endilt. Nii nagu sõjaeelse Eestis eliidis oli palju sõnapatrioote, aga vähe teopatrioote, nagu näitena tollased Pitka, Kuperjanov, Irv jmt. Teopatriootide vaegus on täna arvatavasti veelgi suurem.

Veel enam või vähemalt samaväärselt kui keskmaa õhutõrjet, rannakaitset ja põhjalikku riigikaitse üldkava, vajame vähemalt viiendast klassist alates isamaalise kasvatuse ja riigiõpetuse programmi kõigis koolides, vajame sellepärast, et me ei kasvataks neid, kelle imetlussubjektiks saavad Vorošilovi või Stalini kingitud hobused, aga selleks vajavad meie poliitikud kõigepealt arusaamist. Arusaamist, et meie SKT riigikaitseosak peab olema vähemalt 2,8-3 protsenti.

Raha ei ole maailmast kadunud ja meil on kaks võimalust, kas võtta võlgu või tõsta makse. Vastasel juhul nagu ütles Joosep Toots folkloorses Ülesoo talus, vireleme ehk halame oma kaitsetahte puudumisest ja soiume relvastuse nõrkusest edasi.

On viimane aeg muutuda oma otsustes riigimehelikult enesekindlaks ja kõikvõimalikest valimistest kaugemale vaatavamaks, mis ka see enesekindlus meile maksma ei läheks!

Toimetaja: ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: