Oleks on paha poiss, nii räägitakse. Praeguse teadmise tasemel võib kokku kirjutada, mida tahes. Tagantjärele tarkus on ju ülim tarkus. Me ei tea, mis täpselt toimus kellegi peas, kui ta otsustas midagi. Me võime oletada ning arutada, mis oleks siis, kui otsus tulnuks teistsugune.

Rahvaste ja riikide saatust määravaid otsuseid oleme siin maal saanud tunda nii mäletatavatel aegadel kui ka palju aastasadu enne neid. Me ei pööra aega tagasi ega tee olnut olematuks. Võõrad väed, võõrad valitsejad ja ka oma kunagise värskelt võrsunud riigi otsustajad on oma töö teinud ning ammu kadunud, paljud ka igavikku. Nagu ka kõik teised ammused otsustajad ja tegijad.

Kaitsevägi oli aastaid vaeslapse osas

Kui kaitseväe taasloomise ajal oleks valitsenud ükskõiksus, mis siis olnuks? Kunagised Mikud-Mannid võinukski jääda konnatiigi äärde mängima, kui poleks tulnud kaitseväge taaslooma mehed-naised, makstes oma võlga neile, kes Vabadussõjas lõid Eesti Kaitseväe.

Mis oleks juhtunud, kui asjalood oleksid olnud teisiti? Igamees ei julgenud relva kätte võtta. Omast käest tean, et need sihid, mis koos teiste õhuväelastega ligi 30 aastat tagasi said seatud, töötavad praeguseni ning iga sent läks asja ette. Ja seda ka teistes valdkondades. Meie teod on need, mis jäävad püsima.

Vigu tehti ka tollal, kaitseväe taasloomise algul ning riigi kui terviku kaitsmise nimel. Kuid paistab, et nüüd ollakse vigade tekitamisel veelgi edukamad, selle asemel et neist õppida. 1990. aastatel oli riigis omajagu valetamist ja varastamist, tapmist ja tagaajamist jms.

Palju auru läks sellega võitlemiseks, nii et kaitsevägi oli aastaid vaeslapse osas, ehkki alustas nullist. Nii või teisiti, riik tervikuna pidi mõistma, et kes ei kaitse end ise, seda ei aita ka teised. Kus iganes see oht ka poleks. Kaitsevägi arenes kasinuse tingimustes ja sellel olid ka positiivsed mõjud mõtteviisile. Kuid kaitse-eelarve suurenedes tuleb hoolikalt jälgida, et kunagi omandatud raha hoolika kasutamise kogemus ei kaoks kuhugi.

Ratsionaalsus otsustes on vajalik. Kuid seesama ratsionaalsus peab arvestama muuhulgas inimestega, keda see või teine otsus mõjutab.

Võib tuua näiteid ka kaitseministeeriumist, mida ma omal ajal teadsin end tundvat. Kui kaitseministeeriumi taasloomise järgselt kerkis teema tsiviiljuhtimise vallas, siis ega see pole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Kardan, et seal on unustatud vajaliku tasakaalu põhimõte.

Siinkohal võib selgituseks sobida ka kaitseväe orkestri näide ja selle mõju moraalile või siis hingele inimese südames. Et seda viimast mõista, tuleb ise kogeda kaitseväeteenistust, kuid mitte ainult lühiajalise kohustusliku teenistuse vältel.

Ega ilmaasjata ei pea Soome kaitseministeeriumi kantsler olema kogemustega värskelt erru läinud kõrgem ohvitser. Eesti kaitseministeeriumis millegipärast ei jää pidama ei noorem- ega vanemohvitserid, rääkimata kõrgematest ohvitseridest.

Selge, et ministeeriumi-siseselt on ametnikel vaja üles kasvada. Sellest hoolimata nimetaksin seda broilerluseks, mõnikord heas mõttes. Kuid erasektorist võetud inimesed, kes on õppinud toime tulema omal käel, rikastaksid ministeeriumi tsiviilpoolt ja selline kooslus oleks juba tõhusam. Tsiviiljuhtimine ei võrdu broileritest ametnike tegevusega.

Traditsioonid, ühte sammu käimine, au kõrgel hoidmine: need ja ka teised tegurid toetavad kaitsetahet ja toovad riigikaitsesse järgnevaid põlvkondi. See arusaam tuleb ainult vormis ja relv käes riiki teenides, mitte kontoripinki nühkides.

Me ei saa ega tohi panna võrdusmärki siseministri ja politsei vahel, esimese töövaldkond on hoopiski laiem. Ka kaitseminister pole sõjamees. Kuid minister ei tohi olla võhik, kui ta võtab endale vastutuse juhtida talle ettenähtud valdkonda.

Igaüks niisugust poliitilise juhtimise ja alluva jõustruktuuri suhtes tsiviiljuhtimise oskust ei valda. Tuleks mõelda ka sellele, kes tegutseb valimiste tsüklis ja kes peab tegema pikaajalisi plaane ning sellest lähtuma. Ministrite "eluiga" ametipostil on siiski meie kogemuse järgi paar aastat, kui sedagi.

Kuid probleemid ei peitu ainult ühes ministeeriumis või asutuses eraldi võetuna. Valitsus on sellisena seaduse alusel loodud nagu ta on ning selle varjus tegutsevad ministeeriumid kui vürstiriigikesed. Nii on olnud juba aastakümneid. Lisaks veel erakondlik maik juures. Mitte kuidagi pole näha, et sellise süsteemi puhul me võiksime oodata riigimeeste ja riiginaiste esiletulekut.

Seesama orkestri näide. Riigile on vaja teenust, mitte ainult kaitseväele. Seetõttu tuleb kasvõi eelarve koostamisel ja kinnitamisel Toompeal selgeks teha, mis on lisaks ministeeriumi vahetule ülesandele riigile ettenähtud rida.

Türgis on väidetavalt maailma vanim sõjaväeorkester. Vaatamata kõigile vapustustele selles riigis ja mujal jätkab orkester oma traditsioone ning Türgi armee võimsuses pole kahtlust. Meie suutsime kaitseväe taasloomisel saada endale maailmatasemel orkestri ja hoida seda.

Kunagi ammu mängisin kooliorkestris teist trompetit ning juhtus, et mõnikord tuli ka esimese trompeti rolli astuda. Seda enam ei ma kujuta ette, et harrastajad võiksid asendada professionaalset orkestrit. Me ju ei taha, et pidulikel sündmustel või lahingusse minnes kõlaks muusika sarnaselt kokkuklopsitud pundi matusemeloodiaga. Muide, kes tellib muusika?

Jah, kaitsevägi osutab riigile spetsiifilist teenust sõjalise riigikaitse näol. Kuid on olemas ministeeriumide-ülesed teenused ja nii ka muudes valdkondades. Tundlike teenuste sisseostmine kõrvalt ei pruugi alati olla soodne variant, ka ohutu, eriti kui tegemist on inimhingedega ja kõikvõimalike saladustega.

Ametnike oskus ära kuulata ja avitada neid sõdureid, kelle hing on muserdatud, pole võrreldav nende tööga, kes on sõduritega kogu aeg koos. Poliitikute kohtumised valijatega pole kindlasti süstemaatiline töö isikkoosseisuga. Põgusad kohtumised missiooniveteranidega ei asenda tegelikku rasket tööd inimestega. Kaitseväe taasloomise veteranid, ehkki sellest nimetusest ilma jäetud, on siiski nii karastunud, et tulevad ise oma raskustega toime.

Ma nägin kaplaniteenistuse loomist ja seda, kuidas kolonel Michael Gustav Viise oli hingega selle juures. Kolonel Tõnis Nõmmiku tundeid nüüd on raske ette kujutada. Ühte võib kindlasti öelda: lõhkuda on kergem kui üles ehitada.

Seoses ministeerumide-üleste riigikaitseliste vajadusega laiemas mõistes tuleks veel kord kätte võtta ja lõpetada jant killustatud riigiressursside kasutamisel.

Õhuvägi ja merevägi on ammu näidanud, et nad on loonud arvestatava süsteemi, kus on nii vastav moodne infrastruktuur, personali ettevalmistussüsteem ja võimed.

Eesti on unikaalne väikeriik, millel on Lääne-Euroopa väikeriikidega võrreldav territoorium (Belgia, Madalmaad, Taani) ja Põhjamaadega võrreldav asustustihedus. Samal ajal oleme piiririik ning vajame kaitset kõigis mõeldavates keskkondades: maa, meri, õhk, küber.

Rahvaarvust lähtuvalt on aga meie ressursid piiratud ning seetõttu peavad teatud vahendid olema koondatud nii, et oleks tagatud kõige tähtsam meie prioriteetidest, püsimajäämine. Laevastik saab olla ainult üks ja selle kodusadamaks Miinisadam. Mõelge ise, miks on meie suurel naaberriigil vaja laevastikubaasi Mustal merel teise riigi territooriumil?

Sealt äraspidine mõte - kui soovime, et meile ei tuleks lühimat teed mööda rohelised mehikesed, siis tegelikult võime saada mustade mehikeste parved, õigemini parvlaevalt. Värvus siin ei loe, täpselt nagu kassi puhul. Igal juhul, kinnisvaraarendajatel on oma äristrateegia, sõjalise strateegia osas peaksid rääkima riigiinimesed.

Laristamine ei saanud alguse sellel aastal

Mitte esimest korda kuuleme probleemidest politsei- ja piirivalveameti lennusalgas. Nii väikeses struktuuris tegelikku süsteemi ei saagi tekkida. Probleemid olid omal ajal piirivalve lennusalgas ning need jätkuvad edaspidigi. Samal ajal on õhuvägi teinud kõik ja rohkemgi lennubaasi ülesehitamiseks, kuid Toompeal pole siiamaani suudetud täita isegi omaenda poliitilist otsust tuua lennuvahendid õhuväe koosseisu.

Riigiinimeste musternäidiseks võib tuua sõjaväelasi, kelle valulävi on tegelikult kõrge. Kui aga sinna jõutakse, siis võib arvata, et koos kaitseväelastega kaovad nii kaitseväe kvaliteet kui ka kvantiteet. Inimesed, kellel on soodumust saada riigikaitsjaks, ei salli sõnamurdlikkust.

See on tõsi, et kaitsevägi pole asi iseeneses. Eesti ja rahva püsimajäämine sõltub paljudest teistest teguritest. Haridus, tervishoid, kultuur, päästeteenistus jpm on kõigile vajalikud. Samal ajal peaksime raha kõik lugema.

Kui palju maksab kahe kindrali ülalpidamine? Kaitseväe juhataja saaks hakkama ka ilma kaitseväe peastaabi ülema ning asetäitjata, võttes need kohustused endale ja jagades osa funktsioone teistele alluvatele ohvitseridele. Kaitseministeerium peaks tõsiselt kaaluma kahe riigiasutuse asemele ühte, sest praegu tegelevad mõlemad, kaitseressursside amet ja riigi kaitseinvesteeringute keskus, ikkagi ressurssidega riigikaitse tarbeks. Rängad ettepanekud?

Kuid igal juhul, kaaluda tuleb tõsiselt ja kõike. Kaitseväele on tugiteenused tegelikult väga olulised, kuid peaks vaatama ka muid kohti. Miks mitte ette valmistada tõsiseltvõetavaid juhte, mitte panna ametit täitma neid, kellel on vaja suurt arvu toetavat personali ning tulemus jääb ikka kesiseks?

Ajakohase näitena: mul on küll imelik vaadata, kuidas sotsiaalministeerium ja terviseamet värbavad tegijaid juhte ajutiseks tööks, ehkki oma olemuselt peaks nendes asutustes pädevaid inimesi jaguma.

Mulle ei meeldi laenuna võetud sõna ajateenistus. Siit võiks ka paralleeli tõmmata ajatöö ja tükitööga, kuid õnneks "tükiteenistust" meil pole.

Kaitseväeteenistuse seaduses on küll esimesed märgid selgitamaks, et tegevteenistuses eksisteerib nii kohustuslik kui ka vabatahtlik kaitseväeteenistus. Kõnealuses seaduses on mitmeid asju, mida tuleks parandada. Sellegipoolest võiks võtta algul käsile tõsisemad probleemid. Arutelud terminoloogia jms üle ei kesta esimest aastat, teeme seda veel ja rahulikumalt eesmärgita noppida poliitilist kapitali.

Päevakajaline hüüdlause meediast "joogid autosse" pole ju mingi uudis. Ühe inimese liistule tõmbamine ei too esile teiste tegelaste sarnast varjupoolt ehk terviklikku süsteemi. Vaadake sellise kultuuri juuri, mis on veerandsada aastat juba edukalt kasvanud. Laristamine ja hea elu hüvede nautimine ei saanud alguse sellel aastal. Siin on, mida tõepoolest reformida. Kuid kahjuks paistab, et riigireform ongi jäänud sõnakõlksuks.

Paljud praegused otsused jätavad mõistatuseks nende tegelikud põhjused. Ma ei arva, et dilemma seisneb näiteks ainult küsimuse taga, kas üks haubits või 200 sõdurit. Mis oleks, kui lähtuda otsuste läbipaistvuse ja avatuse põhimõttest?