Neeme Väli: karikakramäng kaitsevõimega

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Neeme Väli Autor/allikas: Kaitseliit

Praeguse kärpeteemalise avaliku debati teravik on jäänud pidama kaitseväe orkestril. Kuid lisaks muusikutele ja kaplanitele on löögi all kogu kaitse-eelarve. Tuleb õppida nägema puude taga metsa, kirjutab Neeme Väli.

23. märtsil tundus taevas riigikaitse kohal pilvitu. Riigikogu käsitles olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigi sõjalise kaitse arengut. Rahvaasemike ette astusid värske kaitseminister Kalle Laanet ja kaitseväe juhataja Martin Herem.

Minister ütles, et Eestil tuleb lähiaastatel veelgi enam pingutada oma sõjalise kaitse tugevdamiseks. Võtmetähtsusega kaitsevõimete puudused ja lüngad tuleb võimalikult kiiresti täita, sest haavatavus teeb väikeriigist sihtmärgi. 2,3 protsendine kaitsekulutuste määr SKT-st võimaldab üksnes olemasolevaid võimeid üleval pidada. Esmase iseseisva kaitsevõime tagamiseks on vaja 2,6 protsenti.

Kaitseväe juhataja leidis, et valida tuleb kolme arengustsenaariumi vahel. Kaitsekulude tõstmine üle 2,3 protsendi SKT-st võimaldab panustamist kollektiivkaitsesse, 2,23 protsenti võimaldab vastase mõjutamist oma territooriumi piires ehk tugevdada esmast iseseisvat kaitsevõimet aga kahe protsendi puhul tuleb kaitseväge vähendada.

Kaitseväe juhataja ettekande üheksandal slaidil olev tabel täpsustas, et 2,23 protsenti SKT-st vastab rahaliselt mahult planeerimise aluseks olevale 2019. aasta majandusprognoosi kahe protsendi tasemele, mille puhul jääb kinnitatud arengukava kehtima ja on võimalik arendada isegi täiendavaid võimeid.

Mõlemad ettekanded tuginesid ministri poolt värskelt kinnitatud kaitseministeeriumi valitsemisala arengukavale 2022-2025.

Stenogrammi järgi otsustades olid ettekanded veenvad, kui ehk üks emotsionaalne vahelehüpe välja arvata. Kuna see tehti saadiku poolt, kes oma esinemistega on korduvalt tõestanud riigikaitselist ebakompetentsust, siis toimis arvamusavaldus pigem ministri ja kaitseväe juhataja sõnumit võimendavana. Tundus, et riigikaitse osas valitses koalitsiooni ja opositsiooni vahel sulnis üksmeel.

Rahu riigikaitse rahastamise rindel kestis vaevalt kuu aega. Edasi läks asi järjest segasemaks. 27. aprillil väitis kaitseminister ETV saates "Esimene stuudio", et riigikaitse rahastamise kohta levitatakse hirmujutte, mis ei pea paika. Laanet kinnitas, et kaitsekulud ei vähene.

Tundus, et kaitseväelased võivad kergendatult hingata aga ometi jäi häirekell helisema. Loeme ka seda, et riigi eelarvestrateegiasse (RES) sisse kirjutatud kaitsekulud on unistuste maailm ja nendest tuleb samm tagasi astuda.

Seda oli kummaline kuulda, sest RES-i unistuste maailma alusel koostatud kaitseministeeriumi valitsemisala arengukava kinnitas minister oma allkirjaga vähem kui kuu tagasi.

28. aprilli vahendas Postimees, et Laanet nimetab jutte koalitsiooni plaanist kaitsekulusid vähendada absoluutseks valeks ja vastutustundetuks ning lubab, et kinnitatava uue riigi eelarvestrateegia järgi saab kaitsevaldkond järjest rohkem raha.

10. mail andis minister riigikaitsekomisjonile ülevaate eelarveliste kaitsekulude planeerimisest. Stenogrammi järgi on minister oma väljaütlemistes juba ettevaatlikum. RES on muutunud pelgalt poliitiliseks dokumendiks, milles lepitakse kokku ainult suunad. Ei välista ta enam ka muutusi sõjalise kaitsevõime arendamisel, kuid lükkab eelarvenumbrite parandamise palli hoopis riigikogu väravasse.

Paraku jäid mitmed komisjoni liikmete küsimused konkreetse vastuseta. Miinisadama müügi küsimus pidavat selguma juunis ja kehtiva arengukava aluseks oleva eelmise riigi eelarvestrateegiaga võrreldes ressurssidega katmata jäänud 16,6 miljonile eurole katte leidmise arutelu tulevat alles sügisel.

Seega oli minister teadlik, et tema kinnitatud arengukavaga ettenähtud võimearendused ei ole täielikult ressurssidega kaetud, sest koalitsioonis kokku lepitud prognoos järgmiseks neljaks aastaks on mahult väiksem kui eelmine RES.

Kärpeplaanid

14. mail laekus minu ja teiste kõrgemate ohvitseride postkasti e-kiri, milles kaitseväe juhataja informeeris eesseisvast kärpest, muuhulgas ka sellest, et orkester ja kaplaniteenistus praegusel kujul enam ei jätka. Kuigi kirja alguses paluti teavet esialgu mitte levitada, võis kaitseväe kärpeplaanidest lugeda 16. mai ajalehtedest.

17. mail toimunud riigikogu täiskogu istungil vastas minister Laanet talle esitatud arupärimisele Eesti riigikaitse nõrgestamise kohta. Arupärimine tõi välja juba väga konkreetse vahe kinnitatud arengukavade aluseks oleva eelmise RES-i ja valitsuse poolt kinnitatud uue riigi eelarvestrateegia vahel.

2022. aastal plaanib valitsus eraldada riigikaitseks 16,6 miljonit eurot vähem, 2023. aastal 16,6 miljonit vähem ja 2024. aastal 20 miljonit vähem kui oli plaanitud eelmises RES-is. Seega peaks praegu kehtivas arengukavas haigutama vähemalt 53,2 miljoni eurone auk.

Arupärimisega esitati Laanetile neli konkreetset küsimust julgeolekuolukorra, riigikaitse planeerimise ja miinisadama müügi kohta. Stenogrammist loeb välja, et eelarveprognoos on langenud, riigikaitse arengukava kirjutatakse sügiseks ümber, täpsed kokkuhoiukohad selguvad juuni alguses ja miinisadama müük on RES-i sisse kirjutatud.

Edasisest arutelust selgus veel, et minister ei ole orkestri ega kaplanite osas mingit otsust langetanud, miinisadama küsimus on seotud riigilaevastiku ühendamise probleemiga. Minister tunnistas, et kaitse-eelarve tõesti ei kasva nii palju kui varem plaaniti.

Ometi lõpetas Laanet oma sõnavõtu saadikute hurjutamisega, et need eksitavad avalikkust, ja nimetas eelmises RES-is plaanitud eelarvekasvu unistuseks.

19. mail andsid riigikogu ees aru nii rahandusminister kui ka kaitseminister. Nüüd läheb asi päris segaseks, erinevaid numbreid tuleb nii ministritelt kui ka saalist, kusjuures numbrid erinevad osaliselt eelnenud istungitel välja pakututest.

Tähelepanuväärne on aga Andres Metsoja kui endise riigikaitsekomisjoni esimehe tõdemus, et me oleme ikkagi väga suure probleemi ees, sest liigume kaitseväe juhataja poolt 23. märtsil esitatud kolmest stsenaariumist kõige koledama suunas. Minister Laanet vastas sellele, et plaane võib ju teha, aga elu on kord selline, kord teistsugune.

Mida sellest kõigest järeldada?

Usun, et kõik lugejad on lapsepõlves mänginud karikakramängu, tõmmates ära õielehti ja mõistatades, kas viimane õieleht kinnitab armastust või selle puudumist. Ettenägelikumad lugesid enne õielehed ära, et viimane neist kattuks sõnaga "armastab".

Kaitseministri sõnumid meenutavad karikakramängu: kaitse-eelarve väheneb-ei vähene, miinisadam müüakse-ei müüda, orkester koondatakse-ei koondata jne. Laaneti katsed summutada kriitika semantikasse ei ole veenvad.

Meenub Hamburgis kindralstaabi ohvitseriks õppimise ajal kuuldud lugu.

Õhupallil lendav rändaja on paksus udus eksinud ja otsustab juhatuse küsimiseks madalamale laskuda. Varsti märkabki ta maapinnal meest ja küsib sellelt: "Vabandage, kus ma asun?" Mees vastab: "Õhupalli korvis." Rändaja: "No teie olete küll kindralstaabi ohvitser." Mees küsib imestunult vastu: "Olen tõesti, kuidas te ära arvasite?" Rändaja: "See on lihtne, teie vastus oli kiire, absoluutselt täpne ja täiesti kasutu."

Kasutut ministrit vajab riigikaitse praegu kõige vähem.

On aeg lõpetada Mõhu ja Tölpa laadis karikakramäng sõna "kärbe" üle ja vaadata tõele näkku: valitsus otsustas vähendada riigikaitse arendamise jaoks järgmiseks neljaks aastaks plaanitud ressurssi.

Loomulikult on tegemist keskpika prognoosiga, mida korrigeeritakse iga-aastaselt eelarvemenetluse käigus. Reaalsus on seegi, et eelmisele, optimistlikumale prognoosile tuginevad arengukavad tuleb ümber teha. Tuleb langetada otsused, millised plaanitud võimed lükatakse edasi või jäetakse ära.

Seega veel kord: valitsus on langetanud poliitilise otsuse eraldada riigi kaitsevõime arendamiseks järgneval neljal aastal varasemaga võrreldes vähem raha.

On vaja planeerimisrahu

Praegu toimuva avaliku debati teravik on jäänud pidama kaitseväe orkestril. Kuid lisaks muusikutele ja kaplanitele on löögi all kogu kaitse-eelarve. Tuleb õppida nägema puude taga metsa.

Orkester on tekkinud infotormiga oma sümbolväärtust veenvalt tõestanud. Ei oska öelda, kas tormi tekitamine oli taotluslik või mitte. Tuleb tunnistada, et kärpimise korral on planeerijate vana nõks tõesti selles, et kõigepealt esitatakse ettepanekuna see võime või tegevused, mille kärpimine on kõige vähem tõenäoline. Ma ei usu, et minister plaan B-st midagi ei teadnud, sest Heremi sõnul oli kärpekava valmis juba eelmise aasta juunis.

Tõsi, ka ministeerium on kaitseväega kavaldanud selliselt, et kui planeerimise tulem tundub ebasobivana, siis pööratakse protsess tagasi ja muudetakse planeerimiseeldusi, et tulem oleks ministeeriumile sobivam. Mis sellest, et see ignoreerib sõjalist nõuannet.

Miinisadama lugu paistab sobivat just sellisesse stsenaariumisse. Mereväe paiknemise kusagile mujale kantimisest tasub rääkida alles siis, kui riigilaevastike ühendamise probleemid on lahendatud.

Ja ka sellisel juhul jääb küsimus, kuivõrd otstarbekas on kirjutada korstnasse need kümned miljonid eurod riigikaitseraha, mis on juba miinisadamasse investeeritud. Samuti jääb küsimus, kust võtta riigi sissetulekute vähenemise ajal veel rohkem kümneid miljoneid eurosid, et sõjasadam koos kõige vajalikuga uues kohas välja arendada.

See ei ole esimene joonlauakärbe, mis kaitseväel ja kaitseliidul on tulnud üle elada. Küllap elatakse seegi. Iseasi, mis hinnaga. Orkestrit näiteks tuues, isegi kui leitakse raha selle säilitamiseks, siis mida tunneb hinges muusik, kes on sunnitud kuude kaupa oma tuleviku osas hinge kinni hoidma? Tuletan meelde, et orkester on vaid osa plaanitud kärpest.

Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid soovitas kaaluda kaitseväe juhatajat ametist vabastamist, sest too tegi suu lahti ilma poliitiliselt poolelt luba küsimata. Karilaiu nägemuses võib mundrikandja tegutseda ainult Švejkist tuntud mudelis "lõuad pidada ja edasi teenida".

Minu arvates oleks palju hullem kui kaitseväe juhtkond koosneks, kasutades jälle Švejki terminoloogiat, poolpeeretajatest. Mis kasu on kaitseväe juhatajast, kes räägib ainult seda, mida poliitikud temalt ootavad?

Metsoja ütles, et ta mõistab spetsialiste, kes ei kiirusta poliitikute ambitsioone lahti kirjutama, sest need on alguses ühtemoodi, aga pärast teistmoodi. Tõepoolest, kaitseplaneerimine ja võimearendus on reeglina pikaajalised protsessid ja tulemuseni jõudmiseks on vaja planeerimisrahu.

Kirjutasin üle kahe aasta tagasi, et Eestile on vaja erakondade ülest riigikaitse kokkulepet, mis hoiaks ära just sellised tõmblused nagu praegu riigikaitse ümber toimuvad. Toona reageeris sellele ainult üks erakond. Vahest oleks nüüd neid rohkem?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: