Peeter Espak: Eesti eest! Ise alla andes

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Kui tahame Venemaale väärikalt vastu saada, siis tehkem seda orkestrimuusika saatel oma enda au ja väärikust säilitades, mitte seda au ja väärikust vaenlasele ise vabatahtlikult ära kinkides ja alla andes, kirjutab Peeter Espak.

Viimastel aegadel on teravalt päevakorda kerkinud uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine ning peab tunnistama, et valitsuse nagu ka presidendi varasemad seisukohad antud teemal on olnud arusaamatud ja oma riigi ja rahva tulevikku mittevaatavalt lühinägelikud.

Ei saa mainimata jätta, et paiguti jääb eri seisukohti üle lugedes mulje, et meie välispoliitika üle otsuseid tegema pandud ja seatud instantsid pole siiani võimelised mõistma, analüüsima ega ära kasutama tekkinud olukorra võimalikke plusse nagu ka ennetama ja vähendama esilekerkivaid ohte.

Üks mõttevool, kaks toimimisviisi

Kui välisminister Eva-Maria Liimets on oma väljaütlemistes olnud üldjoontes pigem diplomaatiliselt mittemidagiütlev, siis president Kersti Kaljulaidi emotsionaalsed manitsussõnad neil teemadel on pikka aega võtnud täiesti sõnatuks. Kasvõi meie valitsuse nimetamine ohuks põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule või need sõnad, mis ta ütles 2020. aastal toimunud vabariigi aastapäeva peokõnes Viljandis. Muuhulgas siunates tollast valitsust.

Täiesti kontekstiväliselt asus president toona võrdlema kõiki piirilepingu kiirkorras sõlmimist toetavaid jõudusid Andrestega ning neid, kes leidsid, et tegutseda tuleb järele mõeldes ja Eesti riigi huve eelkõige arvesse võttes, kurjade ja mandunud Pearudega!

Selline retoorika ei olnud veidi lapsik mitte ainult Tammsaare romaani tegelaste kirjandusliku olemuse taustal, vaid eelkõige just ka meie välispoliitilise kommunikatsiooni ajaloo üks suurimaid läbikukkumisi ja ämbreid.

Jäi mulje nagu tahetaks piirilepingu meile kahjulikult ja ettearvamatuid tagajärgi kaasa toovat sõlmimist või ratifitseerimist vastustavaid jõudusid seostada riikliku julgeolekuohuga ning veel ka rahvusvahelise õiguse vastustamisega.

Vene instantsidele, kes tollast presidendi kõnet kindlasti põhjalikult analüüsisid ja sellest oletatavasti ka oma presidendile memo saatsid, sai jääda mulje mitte ainult poliitilise võimu mõistes täielikult lõhestunud ja tülis riigist, vaid tõenäoliselt nähti koheselt ette ära ka võimalus, kuidas olukorda hakata süstemaatiliselt enda kasuks ja Eestit sisemiselt veelgi lõhestades ära kasutama.

Kui siiani pidid vene välisteenistused siiski vaeva nägema, et kõikvõimalikke konflikte ja tülisid meile tekitada, siis nüüd tekitati need meie enda poolt Venemaale sobivas suunas kasutamiseks ise ette ära. Tasuta kusjuures.

Üldises plaanis on meie riiki aga tekkinud ultraprogressiivset, globalistlikku ja selgelt antirahvuslikku maailmavaadet esindav suhtumine, mille jõud just riigi retoorikas on üha kasvanud. Seda mentaliteeti näivad peamiste ideoloogidena esindavat eriti just ka praegune ja eelmine president koos vastava suuna mõttekaaslastega.

Sellel samal mõttevoolul näib olevat aga kaks täiesti vastandlikku toimimisviisi. Nii riigi sees enda rahvaga suheldes kui ka rahvusvaheliselt.

Esmalt siunatakse kõikjal Venemaad, tehes seda tihti hüsteeriliselt ja tulevikule mõtlemata. Ehk enne, kui on soetatud oma rannakaitse, õhutõrje ja kõike paljut muud, mis oleks riigikaitse elementaarseks toimimiseks hädavajalikud, parastatakse või isegi suurustatakse suure ja ohtliku naabripoisi kallal kõiki ründavaid retoorilisi võtteid kasutades.

See retoorika on suuresti suunatud ka riigi sisse ehk meie enda Eesti kodanike meelsuslikuks hurjutamiseks. Kõiki inimesi, kes ei jaga progressiivseid, globalistlikke ja antirahvuslikke vaateid maailmale saab demonstreerida ohuna riigi stabiilsusele ning ähvardada neid kiirelt saabuva Vladimir Putini käsilase tiitliga, kui nad peaksid omama piisavalt julgust oma teistsuguse maailmavaate avalikuks väljaütlemiseks.

Demoniseeritakse ja siunatakse isegi meie enda demokraatlikult paika pandud valitsust ja riigi ametlikku välispoliitikat, kui see enda edendatavale ideoloogiale kasuks tuleb. Nohikule omaselt toetutakse aga omakorda eelkõige suuremale sõbrapoisile, keda loodetakse ennast kaitsma tulevat igal ajal ja igas situatsioonis.

Sealjuures unustades ära, et alati tekib mingil ajahetkel ja rahvusvahelises keerulises situatsioonis auk või anomaalne olukord, kus suur poiss mingitel põhjustel ei saa koheselt väiksele nohikule appi tulla ning pisike poiss peab oma kiusajaga toime tulema üksi.

Potentsiaalselt kordades praegusest ohtlikumad ja suuremad pandeemiad, majanduskriisid või looduskatastroofid, mille tulemusena rahvusvaheline turvalisusarhitektuur võib mingiks lühiperioodiks muutuda ebafunktsionaalseks, ei ole mitte utoopia, vaid päris reaalsus.

Teisalt aga saadetakse välja signaale, et selle sama paha kiusajast naabripoisiga soovitakse igati häid suhteid, rahu ja kindlasti piirilepingu sõlmimist ning sellega seonduvalt ka Tartu rahust loobumist. Kiusajast naabripoisi ees üritatakse teisalt tüüpilise nohiku kombel ka pugeda ja omakorda talle näidata, et tegelikult võiks ju ka tema olla hoopis hea sõber.

Neid poliitilisi jõude, kes kainelt kalkuleerides ja riigimehelikult käitudes piirilepingu hetkel sõlmimisele vastu on, demoniseeritakse aga kui ohtu Eesti riiklikule julgeolekule. Kusjuures täpselt samamoodi süüdistades isegi samasid jõudusid, mida teises retoorilises ründestiilis hoopiski süüdistatakse kremlimeelsuses või siis Putini kasulikuks idioodiks olemises.

Sellise maailmanägemuse parimaks näiteks ongi president Kaljulaidi audientsi palumine Putinilt Moskvas, mis päädis suure paha poisi Putini endale sõbraliku küllakutsumisega Tartusse.

Toimuv on halenaljakas, meie riigi tuleviku seisukohalt ohtlik (sh vaimses plaanis) ning peaks tegelikult olema pidevaks jututeemaks ning kriitilise analüüsi all. Meil ei toimu mitte Eesti riigi ja rahva tuleviku kindlustamine, vaid kõikide retooriliste võtetega eelkõige enda positsioone kindlustav maailmavaateline agitatsioon.

Ühelt poolt tegeletakse nii siseriiklikult kui ka välispoliitikas süstemaatilise Venemaa ja Putini vastase retoorikaga. Teisalt aga soovitakse justkui rahu ja kutsutakse Onu Vova tagatipuks veel külla. Moel, mis jättis Eestist ja tema presidendist mulje kui Venemaale külla saabunud alandlikust vasallist, kellele suur Vene tsaar otsustas vastu tulla ja tema mured ära kuulata.

Selle olukorra naeruväärsusest nagu ka võimalusest osade meie kõrgete ametiisikute rumaluse pealt profiiti lõigata meie kahjuks, meid naeruvääristada, alandada ja panna üha rumalamatesse kahvlitesse, saab ilmselgelt aru nii kõrge IQ-ga Putin ise kui ka vastava teemaga tegelev vene ametnikkond.

Meie välispoliitika süüakse lihtsalt ära nagu tasuta pakutud maitsev suupiste ja pärast visatakse veel viina kõrvale ka nalja lihtsameelsete eestlaste üle. Ning mõeldakse sealjuures välja uusi viise, kuidas meid edaspidi üha rohkem alandada. Venemaa vastu ei peaks me aga astuma mitte lapsiku nohiklikult ähvardava retoorikaga, vaid oma kaitsevõime suurendamisega.

Ostes kiireimas korras kõike hädavajalikku, mida esmase kaitsevõime arendamiseks spetsialistid soovitavad – ning mitte arutledes kaitsekulutuste vähendamise üle nagu seda tehakse praeguse valitsuse poolt. Sellest keelest ehk jõu keelest saab aru ka Venemaa. Nohiklik parastamine ja jõuetu vastase alandamine tekitab aga meie vastu eelkõige põlgust ja halvakspanu, mis väljendub selles, et meile antakse esimesel tekkida võival võimalusel lihtsalt peksa.

Orkester ja kaplaniteenistus

Veelgi hämmastavam täielik riiklik läbikukkumine meie kuvandi edastamises Venemaale toimus aga alles äsja ja seotult riigi kaitsekulutuste vähendamisega. Nõudele kärpida esitas kaitseväe juhataja Martin Heremi plaani koondada kaitseväe orkester täies koosseisus ning koondada ka kõik kaplaniteenistuse töötajad peale ühe koordinaatori.

Ainuüksi idee riiklikul tasandil väljalaskmine kaitsekulutuste vähendamisest on praeguses julgeolekusituatsioonis absurdne. Rääkimata sellise teguviisi saamisest riigi avaliku arutelu täielikuks keskkohaks mitte ainult mõnel päeval, vaid oletatavasti kogu järgneva aasta jooksul.

Seda olukorras, kus iga natukenegi maailma rahandusolusid tundev tavainimene saab aru, et hetkel on laenuvõtmine ja seejärel laenatu kasutamine vastutustundlikult investeeringuteks või vajadusel ka muudeks kuludeks sisuliselt tasuta saadud raha.

Kuid veelgi hullem plaanitud kärpekavade avalikuks aruteluteemaks saamisest oli otsus esmajärjekorras kaotada kaitseväe orkester ning kaplaniteenistus. See oli otsus, mis mitte ei mõjuta ainult kaitseväge, vaid kogu riiki, kogu rahvast, tervet meie sõjalist kaitsevõimet ja rahvusvahelist mainet.

Riigi sõjalist võimekust vähendab just erakordselt palju ka riigi maine ära rikkumine. Olgu sissepoole või ka vaenlasele, kelle meedia kajastab toimuvat sisuliselt propagandaoperatsioonina ilma, et peaks miskit isegi juurde panema.

Piisab toimuva kirjeldusest ilma tavapäraste väljamõeldisteta. Kindlasti kahjustab riigi sõjalist võimekust ka meie suurima kodanikeorganisatsiooni kirikutega suhete ärarikkumine, kuid ka vastuolu kogu muusikaüldsusega. Pasunakoorid, orkestrid, muusikaharidus ja isegi laulupeo korraldamine, mis on olnud meie riikluse kindlateks alusteks läbi ajaloo, on sattunud löögi alla.

Tekkinud vimma naljalt ei kaota. Suur ja vist isegi valdav osa ühiskonnast on maruvihane, pettunud, raevus. Eriti kahjustab meie kaitseväe võitlusvõimet aga mõista andmine, et oma inimesed hüljati. Ei oska öelda, mitu protsenti excellikus arvestuses moodustab mingi riigi sõjalisest võimekusest "moraal" või ka "au" ning kui palju võtab vähemaks selle kaotamine. Tõenäoliselt on see protsent aga päris suur.

Ka peapiiskop ei ole isik, kellele hommikul telefonikõnega teatada 20 aastat kehtinud lepingu ühepoolsest katkestamisest. Niimoodi käitutakse ehk kuskil külas väiketehingutega, kus Vello helistab peale pidu Gunnarile ja teatab, et ikkagi ei osta temalt kokkulepitud autot, sest leidis oma soovidele sobivama. Jürka müüb veidi odavamalt natukene suurema kastiga paremini vajalikke funktsioone täitvat autot ja eelnev kokkulepe on tühistatud, sorry, mees!

Nii ei käituta Eesti suurima kodanikuorganisatsiooniga, mis on ühtlasi ka riigikaitselise mõtte suurimaid liitlasi meil üldse. Nii ei käituta ka orkestrantidega, kes on samamoodi tegevväelased ning kellede tööst sõltuvad kõikide Eesti riiklike, diplomaatiliste või ka tseremoniaalsete ülesannete täitmised.

Sellistes küsimustes leitakse lahendus läbi kokkulepete ja pika kaalumise ka siis, kui parasjagu võimul olev valitsus käitubki riigikaitselises mõttes valesti. Valitsus on loomulikult demokraatlikult valitud ja tema poolt pandud ülesandeid tuleb täita ka juhul kui need ei meeldi; või siis tagasi astuda.

Kuid üks valitsus on mööduv ja vahetuv nähtus, riiki tuleb aga võtta püsiva ja igavesena, mille sümbolite või ka au ja hinge kallale minek on täielikult välistatud. Igat otsust tehes peab kaaluma loogika alusel "mida me selle eest saame".

Kas kahe miljoni euro eest üldrahvaliku ning siseriikliku konflikti ja tüli ülesvõtmine terve ühiskonnaga kaalub üles seda konkreetset sõjalise võimekuse aspekti, mis selle eest oleks saanud? Ning mis mulje jätab see meist väljaspool? Kas me ikka soovime olla vene meedias riik, kes on nii vaene ja hädine, et isegi ühte orkestrit ei saa ülal pidada?

Kaotasime selliseid otsuseid tehes kõiges. Kaotasime oma au ja väärikuse, kaotasime suure osa moraalist, kaotasime saades omale tüli ja tohututes kogustes pettunud ja solvunud inimesi. Ning kõige selle läbi kaotasime oma sõjalises võimekuses. Mitte kaks miljonit, vaid kindlasti miljardites!

Rahvaarmee või siis ajateenistusliku armee ainus võimalus olla efektiivne on laialdased sidemed tsiviilühiskonnaga ja vastastikune respekt. Siiani oli see tugevalt olemas mõlemapoolselt, nagu näitavad ka kõik vastavad küsitlustulemused. Kuid norides ise tüli või otse ülbates oma suurimate liitlastega oma enda ühiskonnas, see respekt võib väga kiirelt alla minna.

Eriti küünilised on kõige eelneva taustal aga Ants Laaneotsa väited, milles ta ütleb, et ainus talle teadaolev riik "kus puudus sõjaväeorkester, oli Etioopia, sest seal käis ka kodusõda". Ning lisades: "Katsume edasi võidelda. Ütlesin otse välja, et ma pole näinud Euroopas mitte ühtegi sõjaväeorkestrita riiki". Samal ajal aga süüdistab ta tekkinud olukorras eelmist valitsust, mis käitus maailma rahandusolukorda arvesse võttes pigem isegi konservatiivselt, kuid kindlasti just Eesti ühiskonna ja riigikaitse huve silmas pidades.

Laaneotsa sõnade kohaselt aga tahtvat kaitsekulutusi kärpida hoopis viies kolonn ja selles kõiges on süüdi eelmise koalitsiooni partnerid, kes tegelevat tema "arvates kahtlaste asjadega, nii et sealt tuleb ebameeldivalt haisu, sama mis ida poolt." Toimuvas ei ole süüdi mitte keegi teine kui Ants Laaneots ise, kes koos Reformierakonnaga kõige toimuva poolt on hääletanud.

Siinjuures ei saa tegemata jätta kummardust Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti oskusliku poliitika suunal, kes tegi ettepaneku võtta kaitseväe orkester Tallinna linna alla kuniks tekib taas võimalus selle kaitseväele tagasi andmiseks.

Pole vahet, kas selline ettepanek on tehtud silmas pidades kohalikke valimisi ning soovi säilitada Tallinna linnas senine absoluutne enamus volikogus või siis tõeliselt siirastel kaalutlustel. Selline idee on õige ja riigimehelik ka juhul, kui selle tagant paistavad välja poliitilised erihuvid või kavalus.

Üleüldse ei ole patrioot mitte see, kes kõvahäälseid ja vängeid sõnu teeb, vaid see, kes õigel hetkel oma riigi jaoks õigeid otsuseid langetab. Kui nende õigete otsustega kaasneb ka valimisedu, siis miks mitte. Kindlasti aitab selle saavutamisele enne kohalikke valimisi kaasa ka Tallinna linna alluvuses endine kaitseväe orkester, mis näiteks Lindakivi keskuses või mõnel linnaväljakul enne linnapea kõnet ka paar kiiret marsilugu teeb.

Tartu Ülikooli kunstivarad

Rahvusvaheliste lepingute sõlmimise juures peaksime aga samamoodi lähtuma eelkõige sellest, mis on meile endale päriselt kasulik. Sellest, mis on riigi pikema ja ajaloolise perspektiivi plaanis kõige olulisem.

Kui Eesti loobub uue piirilepingu sõlmimisel viitamisest Tartu rahule, siis Venemaalt peab saama ka miskit vastu. Mitte ainult argliku kaotaja ja allaandja naeruväärsesse ja häbistatud rolli jäämise vältimiseks, vaid ka ajaloolise õigluse taastamiseks. Näiteks tuleb Venemaalt omakorda vastutulekuna nõuda vastavalt Tartu rahulepingule Tartu Ülikooli kunstivarade tagastamist, mis hetkel asuvad Voronežis.

Igasugune võimalus selleks, et Eesti lihtsalt taganeb surve ees ilma ise mingit "võitu" saavutamata, tuleks koheselt ja ühemõtteliselt välistada. Tartu Ülikooli varade mittetagastamisel saaks aga Eesti alustada rahvusvahelist kampaaniat teemal "Sajandi kunstirööv", "Venemaa barbaarne käitumine", "100 aastat tagasi toimunud vargus", "Nõuame oma röövitud kunsti tagasi". Teoorias võiks selleks kampaaniaks kasvõi CNN-is telereklaami osta.

Tartu Ülikooli varade tagasinõudmise rahvusvahelist mainekujunduslikku potentsiaali ja mõju ei ole ükski poliitiline partei veel Eestis suutnud ära tabada. Sealjuures ei tasu kunagi ka unustada, et suhete normaliseerimist läänega nagu ka piirilepingut meiega võib Venemaal kunagi tulevastel aastakümnetel olla endal vaja rohkem kui meil Eestis.

Tartu Ülikooli röövitud varade tagasisaamine ei annaks meie riigile juurde ainult mitte hindamatut kogu egiptuse, klassikalist või hilisemat euroopa kunsti, mis muudaks meid kogu regiooni ühe väärikaima kunstikoguga riigiks üldse, vaid ühtlasi ka "võidu" rahvusvahelises suhtluses ja läbirääkimistes.

Toimuks reaalne "lepingu" sõlmimine, kus võrdsed partnerid "kauplemise" tulemusena mõlemad saavad miskit. Lihtsalt niisama lömitades ja kõike, mis seadusega meile kuulub alandlikult ära andes, muutume aga ka Venemaa enda silmis naeruväärseks ja tahtejõuta kiuslikuks nohikuks, kellele võib ka edaspidi ultimaatumite ja isaliku manitsemisega nagu ka füüsiliste noomitustega poliitikat ette kirjutada.

Kunagi ei tasu unustada sedagi, et võib-olla on Venemaal olukord 50 või 100 aasta pärast muutunud ning sealne uus riigikord tahabki päriselt muutuda Euroopa vabade riikide partneriks, olgu kasvõi hirmust alla jääda selleks ajaks Venemaad täielikult varjutavale ja ka hirmutavale praegusele partnerile Hiinale.

Kui tahame Venemaale väärikalt vastu saada, siis tehkem seda orkestrimuusika saatel oma enda au ja väärikust säilitades, mitte seda au ja väärikust vaenlasele ise vabatahtlikult ära kinkides ja alla andes.


Tartu rahus sätestatud nõuded Eestist äraviidud kultuurivarade tagastamiseks

Venemaa Valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase Valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õpeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õpe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa Valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: