Mees rääkis minuga mitte näost näkku, vaid läbi mobiiltelefoni. Ta töötab Euroopa Liidu võimupilvelõhkuja ülemistel korrustel. Ei ole poliitik, vaid teenib leiba väga kõrge ametnikuna. Palve, mille ta esitas, oli järgmine. Ma peaksin rohkem ja põhjalikumalt kirjutama sellest, mis on "konservatiivsus" Lääne-Euroopa moodi.

Vastasin, et see nõuab tööd, sest esiteks tuleks rohkesti lugeda paljusid uurimusi ja dokumente juurde ning pealegi ei saa minu meelest avada konservatiivsuse sisu ilma seda mõne teise poliitilise positsiooniga võrdlemata. Pisut olen ma lähemalt jälginud ainult Ameerika demokraatlikku sotsialismi ehk liberaalset demokratismi, mida esindab seal Vermontist pärit senaator ja USA Senati rahanduskomisjoni liige Bernie Sanders (1941), ja temagi seisukohti üksnes paaris punktis, millest üheks on ülikoolihariduse kättesaadavuse suurendamine. Mida ta arvab kõrgemast kutseharidusest, ei oska ma öelda – ehkki vahtramahla kogumine ning töötlemine siirupiks eeldab mitut oskust: taluturism, puukasvatus, jäätisetööstus, mesindus, siirupivalmistamine.

Statistiliselt keskmist Briti konservatiivi pole olemas, sest Suurbritannias sõltuvad sinu poliitiline orientatsioon ja edasiminek karjääriredelil vahetult sellest, kust sa oled mingisse ametisse valitud või nimetatud ning kui edukas sa oled. Erinevalt meist ei jää seal saladuseks, keda sa toetad ja mille poolt sa oled hääletanud. Erakonna programmi kui terviku poolt hääletad sa partei suurkogudel, muidu sa võid/ei pea hääletada/hääletama konkreetses üksikküsimuses Eestiski tuttava vaba mandaadi järgi – muidugi tingimusel, et sa suudad oma seisukohta ka põhjendada. Ses mõttes käitub ka Briti konservatiiv nagu liberaal.

Et eestlane on hakanud pidama liberaaliks rikkurit, see iseloomustab peamiselt meie asjatundmatust. Kui liberaal ei ole sõimusõna, siis tähenduses "tolerantne" võib olla kes tahes otsekohe, kui ta lubatavuse piires möönab õigust arutleda isemoodi, seega nõndaviisi, et sellest ei sünniks kahju.

Inglise liberaalsus sündis suhtumisest monarhiasse, mida äärmuslikud liberaalid koguni eitasid. Antimonarhistid on olemas ka praegu ja mitte ainult Suurbritannias, vaid ka Rootsis. Siiski ei ole antimonarhist seesama, kes vabariiklane ning Ühendkuningriigi parlamendi alamkojas ongi antimonarhism esindatud hoopiski Tööerakonna liikmete kaudu. Neist on Chris Williamson (1956) leiboristlik rebell, kes ise peab end sotsialistiks – aga sotsialism on alati radikaalsem kui sotsiaaldemokraatia! - , kuna Jeff Smith (1963) on varivalitsuse minister kohaliku omavalitsuse küsimustes (need on Inglismaal teistsugused kui meil regionaalpoliitilised asjaolud). Kuna Eestis monarhia puudub, võibki küsida, mis mõttes saaksid Eesti Vabariigis konservatiivid ja liberaalid olla teineteisele vastandatud.

Igatahes näitavad mitmesugused küsitlused, kuidas nn tavaline inimene ei anna seda vastandamist käest, vaid see võib olla koguni niisama tugev relv nagu näiteks suhtumine eesti keelde. Muidugi ei ole meie keel rahvuslik omand samasuguses tähenduses nagu meie maa. Ent harimist vajab ta sellegipoolest, sest nagu kirjutas juba eelmisel sajandil legendaarne keelemees Johannes Voldemar Veski ja nagu on korranud ka Ain Kaalep ja professor Huno Rätsep, sugemed eesti keele arendamiseks peituvad ennekõike temas eneses ehk teisisõnu – kes eesti keele eest ei hoolitse, see ei vasta ka konservatiivi jaoks nii enesestmõistetavale nõudmisele nagu vastutamine omandi korrasoleku eest.

Sellesse nõudmisse ongi paigutatud üks konservatiivsuse põhilisi intuitiivseid aluseid, nimelt omanikutunne ennekõike maa suhtes. Maa suurus ei olegi nii tähtis (tuletagem meelde noort Friedebert Tuglast!) kui tema omandamise seaduslikkus ükskõik, millisel viisil. Maa võib olla ostetud, välja teenitud, päritud, saadud kingitusena, vahetatud, sundvõõrandatud jne, peaasi, et tal oleks omanik ja seda aktsepteeritakse.

Konservatiivi vaatekohalt kaitseb omanik oma vara jäägitumalt kui suvaline rentnik või üürnik või kaasüürnik – loomulikult juhul, kui ta seejuures saab oma omanikuõigusi ka rakendada. Suhtumine vabaturumajandusse või sotsiaalsesse turumajandusse on sootuks teised väärtused kui suhtumine omandisse, kuna nad on üldiselt ajutised ehk pragmaatilised.

Minu meelest on suhtumine konservatiivsusesse kaasaegses Eestis väga selektiivne ja lähtub sageli nii päevakajalisest tegurist nagu küsimus, kellega saab ja kellega koos ei tohi moodustada koalitsiooni. Esimesel juhul on tegemist kaubavahetusega, teisel juhul tehingust loobumisega. Poliitiline kaubavahetus eeldab riskimisjulgust, tehingust loobumine väga suurt omakapitali.

Me riskime aga vales kohas, kui arvame, et rahvuskonservatiivsusega Eestis saab asju edukalt ajada suvalises punktis maakera igas nurgas, sest me ei lepi ei ungarlaste ega rumeenlastega kokku, mis see "rahvuskonservatiivsus" Ida-Balkanil ja keset Balkanit õigupoolest on. Miks ei lepi? Nüüdse Rumeenia ajalooliseks probleemiks on Transilvaania sakslased, Taga-Karpaatias ungarlased ja loodeukrainlased ehk Tüüringist välja rännanud vabamaalased. Ühiskeel on seal tähtsam kui rahvuskeel ning maaomandi puutumatus on sealmail pigemini teoreetiline konstruktsioon kui eksistentsiaalne hüve. Sul on Balkanil isegi vedanud, kui sul on pisut suuremas asustatud punktis oma lett ehk toasuurune minimarket.

Eelnenust ei maksa uisapäisa teha seda täiesti ekslikku järeldust, nagu kalduksin ma konservatiivsuse vasakusse serva. See, mida ma taotlen, on konservatiivsuse põhjendamine olukorras, kus üks osa Euroopa konservatiive otsib uut ühisosa väga erineva ajalooga erakondade ja piirkondade vahel vastukaaluks hirmule, et ühinenud ja laienev Euroopa võib, kui kasutada Koidula-aegse teatri lavastuskeelt, minna "vasakule ära". Võime öelda ka teisiti: Euroopa kui poliitiline metastruktuur võib idastuda.

Kuidas mõeldakse seda protsessi pidurdada, võib-olla lausa tagasi pöörata? See ei ole kodumaine asi palgapäevast palgapäevani, see on globaalne protsess, mida ei saa lahendada üksipäini ühe poliitilise platvormi ulatuses, sest kui see nii oleks, oleks meil tegemist diktatuuri ja mitte absoluutse häälteenamusega parlamendis.

Juba 1960. aastatel esitati Tartu ülikoolis poliitilisi arenguid Ida-Euroopas esmajoones Ukraina-Ungari mõõtkavas. Nüüd on lisandunud hulknurk tippudega Venemaal, Ukrainas, Poolas, Valgevenes ja Leedus. Neist ühegi probleeme ei ole võimalik lahendada pelgalt sisepoliitiliste vahenditega.

Niisiis on möödapääsmatu, et erakonnal Isamaa oleks oma rahvusvaheline dimensioon, millest käegakatsutavamad on energeetiline iseseisvus ja Läänemere raudtee. Mis on nende poliitiliseks hinnaks? Mitte põhimõte "võimalikult vähe riiki", vaid "võimalikult suhtlev riik".

Paradoks seisneb selles, et liberaal rikkuri mõttes on märksa valivam kui konservatiiv omaniku mõttes.