Ühiskonnas viimasel ajal toimunud muudatused panevad vaatama ka nähtusi, millest avalikus ruumis ei pruugi enam palju juttu olla. Näiteks klassid ühiskonnas. Nõukogude aega mäletavatele inimestele on see termin kindlasti koolist ja eriti kõrgkoolist, kuid ka tollasest riigimeediast kindlasti tuttav.

Viimastel aastakümnetel ei ole klassidest nende sotsiaalses mõttes aga kuigi palju juttu olnud. Kuid teatud klassid on ju ka praegu olemas, kuigi nendeks jaotumine ja nende nimetused võivad riigiti ja regiooniti olla erinevad.

Võtan seekord lühidalt vaadata USA Texase Ülikooli professori Michael Lindi raamatut "The New Class War" ehk "Uus klassisõda". Sisust annab pisut täpsema ülevaate alapealkiri "Päästes demokraatia metropolide eliidi käest" (Michael Lind "The New Class War. Saving Democracy From the Metropolitan Elite" – 2020).

Lind leiab, et lääne ühiskonnas on praegu käimas uus klassisõda nii valitsemise, majanduse kui ka kultuuri valdkonnas. Esimene klassisõda algas poolteist sajandit tagasi industrialiseerimise algfaasis. Siis purustati põllumajanduslik sotsiaalne struktuur uute klasside, tööstustööliste ja kodanlike kapitalistide poolt.

Ajas hüpet tehes jõuame ajajärku pärast möödunud sajandi kuuekümnendaid ja sealt praeguseni. Selles vahemikus vähenes lääne eliidil valmidus teha töölisklassile järeleandmisi, mida nood olid vahepeal endale välja nõudnud. Eliidi all peab Lind silmas haritud mänedžeride ja spetsialistide seltskonda, kes olid üle võtnud kodanlike kapitalistide rolli.

Tulemuseks oli senise demokraatliku pluralismi ehk erinevate poliitiliste ühenduste konkurentsi, asendamine tehnokraatliku neoliberalismiga. See tähendab väga õhukest riiki, suuri majandusvabadusi, erakapitali eelistamist, riiklike teenuste erastamist ja kitsit riiklikku eelarvepoliitikat pooldavate põhimõtetega. Parteimaastikul hakkasid aga massiparteisid üha enam asendama väikese rühma poliitikute, doonorite ja kampaaniastrateegide kontrollitavad erakonnad.

Taoline tehnokraatlik pööre põhjustas vastuseisu kohalike töölisklasside seas. Või õigem oleks praegusel ajal öelda, et "töötajate klassi" seas, sest "töölisklass" kipub meenutama kunagist proletariaati, tänapäeval on see mõiste aga laienenud ka muudele töötajatele.

Arvestatav osa ühiskonnas pettunuist leidis väljundi populistide toetamises, kuna nood algatasid vasturünnaku. Majanduses seisnes see rahvuslike kaubanduspiirangute ja immigratsiooni piiramise toetamises. Poliitikas keskenduti neoliberaalsete parteide süüdistamisele korruptsioonis ja elitaarsuses. Kultuuri vallas astuti vastu multikultuursusele ja globalismile.

Michael Lind märgib, et demagoogiline populism on tegelikult sümptom. Haigus ise olla tehnokraatlik liberalism, mis loeb meie ühiskondi meritokraatlikeks ehk saavutustel põhinevaiks. Ja ravi oleks tagasipöördumine demokraatliku pluralismi juurde.

Autori sõnul ei ole lääne klassisüsteem tegelikult asendunud klassivaba meritokraatliku süsteemiga. Asendus vaid üks pärilik süsteem teisega. Ja uus klassisõda ei olevat globaalne, vaid käivat konkreetsetes lääneriikides kohaliku ülaklassi ja kohalike töötajate vahel.

Läänes olevat tegemist võitlusega kolme klassi vahel. Ühel pool on ülaklass, jõukad ja haritud. Teisel pool on aga kaheks jagunenud töötajad. Üks osa neist on kohalikud töötajad ja teine koosneb immigrantidest ning kohalikest vähemustest. Meenutan, et autor on ameeriklane ja paljuski peegeldab tema nägemus USA reaalsust, kuigi mitte ainult.

Michael Lindi poolt haiguseks peetud tehnokraatlik neoliberalism on tema sõnul süntees parempoolsete vabaturumajanduse liberalismist ja haritlaskonna kultuuriliberalismist. Eelistatud valitsemismudel oleks sellisel juhul apoliitiline, elitistlik, tehnokraatlik ja majoritaarsuse vastane.

Praegune ülaklass jaguneb tegelikult mitmeks tiivaks. Ka nende tinglik vastane töölisklass jaotub, kuid ülakihist erinevalt. Vasaktiib toetab abi kodanikele ja on sotsiaalselt liberaalne. Paremtiib on sotsiaalselt konservatiivsed populistid ja nende vahel on mõõdukad ametiühingutemeelsed demokraatliku pluralismi pooldajad.

Kuid eliit ja töötajad on sisuliselt vastasfaasis. Ülaklass on majanduse osas turumeelne ehk paremtsentristlik ja sotsiaalküsimustes traditsioonidevastane ehk vasaktsentristlik. Töölisklass on majanduses vasaktsentristlik ja sotsiaalküsimustes paremtsentristlik. Ehk täpselt vastupidi. Siit ka pinged ülaklassi ja töötajate vahel. Ja see on ka üks põhjuseid, miks töölisklassi seas on menukad populistlikud loosungid ning nende taga seisvad jõud.

Populismi nõrkus on aga Lindi arvates selles, et ta on sõna otseses mõttes reaktsiooniline, reageeriv sellele, mida domineeriv ülaklass teeb. Kuid neil napib oma positiivset ja konstruktiivset agendat.

Tänapäeva populism on pigem kontrakultuur, mis määratleb end vastasseisus valitsusringkondadega. Neile sobib autsaideri staatus ja nad on paremad kampaanias kui valitsemises. Valitsemiseks ei jätku neil asjatundjaid ja häda pärast tuleb tihti täita ametikohti kaasajooksikute või sugulastega.

Michael Lind näeb kujunenud ummikseisust väljapääsu demokraatlikus pluralismis, kus rohkem sõnaõigust tuleks anda töötajate ühendustele. Parteidest üksi nimelt ei piisavat, sest need on liigselt haritlaste ja jõukate või siis poliitbroilerite kontrolli all.

Kaalukas roll peaks olema töötajate, kapitali ning valitsuse kolmepoolsetel läbirääkimistel. Kusjuures autor toonitab, et traditsioonilised ametiühinguvormid ja meetodid, nagu streigid, ei sobi tänapäeva teenusterohkesse keskkonda.

Ida-Aasia riigid, nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan on näidanud, et neoliberalismi on võimalik vältida, võtta vastu vähem migrante ja suunata vähem tootmist mujale.

Uus klassisõda võib lõppeda uue klassiülese kompromissiga, mis seisneks uues demokraatlikus pluralistlikus korras, andes töölisklassile suurema mõju poliitikas, majanduses ja kultuuris. Või siis võidaks üks klass, kas neoliberaalsete tehnokraatide ülaklass või populistlike demagoogide juhitud töölisklass. Ja see oleks ühiskonnale purustav, leiab Michael Lind.