Peeter Olesk: keel või asi, minister kui…

Kahtlemata on hea eestikeelne haridus väga põhimõtteline poliitiline tegur, millega ümberkäimise oskusi tuleb nõuda kõigilt. Poliitilise ministri eesti keele kasutus peaks aga olema etalon, mitte küsimärk, kirjutab Peeter Olesk.
Keel või asi, minister kui… Jätsin käesolevate ridade pealkirja teadlikult lõpetamata. Põhjusi selleks oli koguni kaks. Üks seisnes selles, et ma ei leidnudki riigihaldusministri Jaak Aabi (Keskerakond) iseloomustamiseks õiget sõna. Teiseks aga ei luba minusuguse poliitiline keel kasutada keemilisi roppusi (kusihape tervikuna teatavasti ei ole roppus, vaid heterotsükliline ühend ja kui seda on veres üle normi, siis võib inimesel diagnoosida nii raskeid haigusi nagu podagra, neerukivitõbi ja suhkruhaigus).
Õiget sõna oli ometigi vaja, sest ühes kõigiti avalikus küsitluses arvas Jaak Aab, et "riigiabi õlitehasele on tõenäoliselt okei". Jaak Aab ei ole anglosaks Briti saartelt, valge inimene Briti Rahvaste Ühendusest ega Põhja-Ameerikasse välja rännanud põhjapoolsete eurooplaste järeltulija. Ta on siinne kohalik, kelle emakeeleks ei ole inglise keel sel kujul, nagu seda Oxfordis õpetatakse, kohe üldse mitte.
Mistarvis talle "okay" ja mida see mitmetähenduslik sõna meie õlitööstuse kohta õigupoolest ütleb? Mida muud kui seda, et Euroopa Liidu teiste liikmesriikide ja koostööpartnerite väga põhjaliku veenmise järel võib Eesti Vabariik osutada meie õlitööstuse tehnoloogiliseks uuendamiseks niisugust toetust, mis pole keelatud ja mida ei tule maksta tagasi.
Jaak Aab ei öelnud, et kodune töö õlitrahvi ennetamiseks on juba tehtud ning kaante vahel. Vastupidi, võrdlemisi üldjooneliselt andis ta mõista, et õlitootmise ja –töötlemise pooldajatel seisab ees veel küllalt palju arvutamist, lisamata samas, et numbrid, milleni lõpuks jõutakse, ei ole konstandid, vaid sõltuvad otse ning kaude maailmaturu hindadest muudele energeetilistele ressurssidele, sotsiaalsete kulutuste osakaalust ja paljudest teistestki asjaoludest. Neid tuleb korduvalt üle arvutada.
Loomulikult, lühikesesse vastusesse väga mitmetahulise probleemi suhtes poleks kõik üksikasjad ka mahtunud. Ent võib-olla just seetõttu seletagugi mõni, kasvõi ükski asjatundja ära, kuidas saab vastus küsimusele olla õige, kui keel selle vastuse sõnastamiseks on vale, sest hea eesti keel ei ole okay-keel.
Muidugi oleks Jaak Aab jätnud endast kentsaka mulje, kui ta oleks ajakirjanikule vastanud, et "mul ei ole Teie küsimuse suhtes häid sõnu, ma laenan vajaliku sõna inglastelt". Tema kujutles, et vastab lühidalt ja selgesti, vastas aga segaselt ning vääralt.
Missugune oleks olnud õige vastus? Kui Jaak Aab tunneks hindele "hea" antiikaega, täpsemalt Rooma poliitilist ajalugu, oleks ta vastanud järgmiselt: "Muide, ma arvan, et kui sellist riigiabi, mis oleks kooskõlas eurointegratsiooni reeglitega, piisavalt ja kannatlikult põhjendada, siis ei pöörduks meie riigiabi Eesti õlitööstusele õlitrahviks, vaid seda lubataks".
Lühemal kujul: "riigiabi õlitööstusele meie olukorras on Euroopa Liidus põhjendatav". Veelgi lühemalt: "takistused riigiabiks õlitööstusele on ületatavad". Sootuks lühidalt: "takistustega riigiabis õlitööstusele saame hakkama". Poleks vaja mingit sõnalaenu inglastelt ega keelt, mis ei kõlba kuskile, kõige vähem õiguslikult heas vormis.
Kuid ma kaldun arvama, et minister Jaak Aabi eesti keeles polnud too "okay" komistuskohaks. "Okay" on tema kõnes juba juurdunum kui meie omasõna "jah" (laen küll seegi, ent nii vana, et on juba kustutatud) või peaaegu et ülivõrre omadussõnast "hea" ehk "hästi" (vrd "hea", "parem", "kõige parem").
Kui parandada minister Jaak Aabi kõnes üksnes ingliskeelset sõna "okay", milline eestikeelne sõna sobiks siis vale sõna asemele? Ei ükski, sest vigane on juba Jaak Aabi lausekonstruktsioongi. Veatu oleks konstruktsioon: "Riigiabiga õlitööstusele kui õigusliku probleemiga tuleb Eesti Vabariik Euroopa Liidus toime" või isegi: "Riigiabiga õlitööstusele peab Eesti Euroopa Liidus toime tulema" ja järgneksid juba selgitused, miks ning kuidas jne.
Kas Euroopa Liidu teised liikmesriigid ja ülejäänud Euroopa rahvad saavad aru, et see, mis on Eesti õlitööstuses "okay", on sedasama ka nende juures? Mida kostavad seepeale frankofoonid ehk galliapärase lingvistilise aluspõhjaga rahvad ja hispanofiilid ehk Püreneedest lähtuvad kastiilia diasporaa keelelise iseseisvuse pooldajad ning panturkistid ja koraani-araabia keele kõnelejad?
"Okay" ei ole nende keeles omasõna, sest nende vaatekohalt on tegemist laenuga ameerika inglise ühiskeelest, kus seda kasutatakse tihtipeale hoopiski lühendatud kujul: OK. See lühend tähendab, et asjaga ollakse ühel pool ehk matsikeeles on asi Ants.
Haritud pärslane, sealhulgas siis ka idapoolne iraanlane, ei ütle ilmaski, et Kabuliga on "OK", kuna Afgaanimaa pealinn ise tähendab pärslaste keeles "moslemite õnnesaart" ja "OK" ei lisa sellele tähendusele kõige vähematki uut.
Mismoodi saaks Jaak Aab kaitsta panturkistide keskel Eesti Vabariigi rahvuslikke huve, kui ta Turkmeenias kuulutaks, et meil on riigiabiga õlitööstusele "OK"? Turkmeenias, mis asub ida-iraanlaste ja ida-turkide vahel ning kus õlitööstusel on riigimajanduses võrreldamatult suurem osakaal kui meil Kirde-Eestis?
Kahtlemata on hea eestikeelne haridus väga põhimõtteline poliitiline tegur, millega ümberkäimise oskusi tuleb nõuda kõigilt. Kui ma siinkohal kirjutan "kõigilt", siis see käib ka etniliste eestlaste kohta. Selle teguri üksikosad on teada iidamast ja aadamast: sõnavaraline rikkus, oskussõnade kaasaegsus, õigehääldus, lauseõpiline loogilisus (lihtsamalt öeldes õige sõnajärg ja tegusõnakesksete lausemallide ulatuses rektiivsus) ning morfoloogiliste võimaluste otstarbekas rakendamine.
Isiklikult võin ma olla õnnelik kõikidel nendel juhtumitel, mil keeleline toimetamine on möönnud mulle õiguse kirjutada näiteks "idamal" ja mitte ilmtingimata "rohkem Itta" või "Ida poole", ent see on raasuke Homerose liualt. Poliitilise ministri eesti keele kasutus peaks olema etalon, mitte küsimärk.
Nagu näha, vajab minister Jaak Aab ses suhtes suvetööd. Kaugelt rohkem vajavad sedasama kõik, kellel on raskusi eesti keele oskussõnadega, kusjuures ma ei mõtle nende suhtes sugugi ainult sõna tähestikulisele vormile, vaid pean silmas ka oskussõna kuulumist eestikeelsesse sõnapessa ja Eesti ajaloos arusaadavale semantilisele väljale.
Kas näiteks ingliskeelne sõna "spray" on 1) deodorant või 2) eritüübiline aerosoolide generaator või 3) aerosoole suunav pihusti või 4) erilise konstruktsiooniga pulverisaator või 5) raviotstarbeline tehnoloogia toimeaine sisestamiseks aerosoolide kujul? Kui kõik kokku – mis pole usutav -, siis piisaks ühestainsast eesti omasõnast, kui aga kõik lahku, oleks tarvis viit omasõna.
Võib-olla on "spray" oma mitmetähenduslikkuse poolest äärmuslik näide. Võtkem sel juhul pisut lihtsam sõna, nimelt "harvester". Mitte kõigil, kuid siiski küllalt paljudel juhtudel on see ühe teise sõna, "kombaini", sünonüüm.
Kombain põllul on polüfunktsionaalne viljakoristusmasin, mida ta köögis ei ole. Harvester metsas võiks olla metsakombain või ka raiekombain, mille funktsioonid esitatakse tüübiti sõltuvalt vajadusest seda teha kas üldisemal kujul või konkreetse toote ulatuses – umbes nii, nagu seda tehakse ekskavaatoritega.
Saan aru, kui minister vajab sisseelamiseks mitme keele oskussõnavarra erinõunikku. Ent et minister vajab suvetööd heas eesti keeles rääkimiseks, see on meie poliitikas pigem dia- kui paramagnetiline nähtus. Äraspidisus.
Toimetaja: Kaupo Meiel