Eleri Pilliroog: kas tudeng toitub õhust ja teadmistest?

Praegused tudengitoetused ei võimalda üliõpilastel õpingute kõrval töötamata inimväärselt ära elada. Olukorda aitaks lahendada kõrghariduse rahastuse tõus, millega kaasneb toetuste kooskõlla viimine tänapäeva elukallidusega, kirjutab Eleri Pilliroog.
Selle aasta kevadel sõlmisid Eesti haridusvaldkonna suurimad eestkosteorganisatsioonid haridusleppe, mille peamiseks sõnumiks oli see, et nii kõrghariduse kui ka õpetajate palgafondi maht riigieelarves peab tõusma. Teiste eesmärkidena leiavad mainimist veel tasuta kõrghariduse jätkumine, õppejõududele konkurentsivõimeline töötasu ning stipendiumid üliõpilastele, mis käivad elukalliduse kasvuga kaasas. Viimasest eesmärgist tingituna tuleks arutleda selle üle, kuidas üldse on tänapäeval kõrghariduskraadi omandades üliõpilasel rahaliselt võimalik ära elada.
Võin kindlustundega väita, et enamik sellel aastal kõrgkooli õppima asuvatest noortest seisab silmitsi küsimusega, kuidas õpingute ajal rahaliselt toime tulla. Vastus võiks esmapilgul olla lihtne – asu tööle –, kuid asja keerukus ja olukorra tõsidus on sügavam, kui seda võime ehk esialgu mõista. Selle aasta vastuvõtuprogrammides esines suurel määral osakoormusega sessioonõppevormis tasulisi õppekavasid. Ülikoolide reklaamides välgatab põhimõte "Tule õpi ja tööta korraga!". Mõni vilistlane lausa kiidab sellist õppevormi, öeldes, et sai oskuse tööd ja õppimist tasakaalustada. Minu sõnade taga aga peaks märkama murenooti, sest oma seni kuus aastat kestnud kõrgkooliõpingute ajal kuulsin ma õppejõududelt vaid üht: "Üliõpilase töö on õppimine". Millest peaks üliõpilane sellise vastuolu puhul siis lähtuma?
Tegelikkus on see, et valdavale osale üliõpilaskonnast ei saa tööks olla vaid õppimine – juba ligikaudu 70 protsenti üliõpilastest töötab ja tihtipeale täiskoormusega. Enamlevinud põhjuseks töötamisele on jätkuvalt elamiskulude katmine. Kõrvutame veidi numbreid: näiteks ka poole kohaga töötades kujuneb nädala töökoormuseks 20 tundi. Lisaks on üliõpilasel vaja semestris läbida 30 ainepunkti, mis vastab umbes 39 tunnile õppetööle nädalas. See teeb kokku peaaegu 60 tundi nädalas, mis tuleb loovutada nii õppimisele kui ka töötamisele. Kuid see on vaid juhul, kui töötatakse poole kohaga ning õppekoormus vastab ootustele. TÜ üliõpilaskonna endine esimees Karl Lembit Laane küsis õigustatult, millal siis üliõpilane tegelikult puhkab?
On märgiline, et viimase aasta jooksul on tööhõive määr langenud enim 16–24-aastaste hulgas. Valdkonnad, mis on noortele olnud tööturul seni ligipääsetavad, on pidanud palju koondama ning uksi sulgema. Seega ei ole noorel tudengil sugugi kerge leida sobivat osakoormusega tööd, olgu see tema erialaga seotud või mitte, millest oma õpinguid toetada. Niisiis on noor sunnitud ühe või teise arvelt ohverdusi tegema: kannatab kas puhkeaeg, õppimisele pühendumine või elu kvaliteet tühja rahakoti tõttu.
Teiseks vastuseks kõrgkooli astuvale noorele on sotsiaalsed tagatised ehk õppetoetused või õppelaen. Riiklik vajaduspõhine õppetoetus võimaldab saada vastavalt oma leibkonna sissetulekule kas 75, 135 või 220 eurot kuus. Hetkel saab vajaduspõhist õppetoetust umbes 22 protsenti üliõpilastest. Õppelaenu maksimaalne suurus on 2500 eurot aastas, mis teeb vaid 208 eurot kuus. Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal elatusmiinimum 220,5 eurot, mis peaks katma baasvahendid – eluase, minimaalne toidukord, muud toiduga mitteseotud kulutused. Elatusmiinimum on inimese igapäevavajaduste katmiseks vajalik elatusvahendite väikseim kogus ehk absoluutse vaesuse piir. Kas me tõesti soovime, et meie noored peaksid elama õppelaenu toel vaesuses ning peale ülikooli lõpetamist püsiva finantskoorma all? Nähtub, et õppelaen ei ole sugugi võluvits, mis kõik probleemid ära lahendab. Ei ole õiglane, et jätame kõrgemat haridust omandavad noored hätta, sest ei suuda neile riiklikult tagada piisaval määral sotsiaalset kindlustatust.
Üks kindel lahendus olukorrale oleks kõrghariduse rahastuse tõus, millega kaasneb toetuste kooskõlla viimine tänapäeva elukallidusega. Selliselt saaksime langetada üliõpilastele seatud ootuseid püsivalt töötada ning aidata kaasa õpitulemuste paranemisele ja seeläbi oma erialale rohkem pühendunud spetsialistide koolitamisele. Seda enam, et ülekoormusest tingitud stress on üheks enamlevinud vaimse tervise murekohaks ning üliõpilaste vaimse tervise olukord on praeguseks jõudnud katastroofilisse seisu.
Palju saaks teha ka õppelaenu tingimuste parendamiseks. Praegu nõutavad kaks käendajat ja üüratu laenuintress (üks kõrgemaid Euroopas) on väga piiravad tingimused, mille osas tuleks julgelt astuda samme õppelaenu kättesaadavamaks tegemisel. Kuigi haridus- ja teadusministeerium avalikustas 8. juulil, et õppelaenu tingimused tulevikus muutuvad, on tegemist siiski vaid osalise lahendusega, mis ei taga püsivalt ei õpingute ning kindlasti mitte ka elamiskulude täielikku finantseerimist.
Seega ei ole sugugi kerge äsja kõrgkooli astuvatel noortel. Väljakutseid ja lahendamata probleeme on hulganisti. Arvan, et suuremas osas on täna pall siiski otsustajate ehk poliitikute käes, et meil oleks noortel piisavalt julgust õppima tulla, seal püsida ning hiljem ka ühiskonda tagasi anda riigile olulistes valdkondades.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi