Praxise uuring küsitles umbes nelja tuhandet üliõpilast ja selgus, et neist 51 protsenti ei saaks kõrgharidust omandada ilma töötamata. Kolm aastat tagasi oli vastav näitaja veel 43 protsenti

Uuringu juht Sandra Haugas ütles, et töötamine ei ole enam paljudele tudengitele valik, vaid vajadus.

"Kuigi kõrgharidus on meil tasuta ehk siis õpingute eest otseselt üldjuhul tasuma ei pea, siis tegelikult paljude üliõpilaste jaoks kõrghariduse omandamine sisuliselt tasuta ei ole. Puudutab see maapiirkondadest tulnud üliõpilasi või üliõpilasi, keda vanemad ei saa toetada," rääkis Haugas.

Tartu Ülikooli tudeng Brita Juske tunnistas, et ilma töötamata oleks igapäevane toimetulek keerulisem. Samas on Juske sõnul tal töö ja õpingute ühendamine seni hästi sujunud ega ole tema õppetööd negatiivselt mõjutanud.

"Ma arvan, et kuidagi tuleks toime, aga see ei oleks võib-olla nauditav. See oleks pigem liiga selline ots otsaga kokkutulek. Ma saan seda öelda ainult sellepärast, et mu vanemad toetaksid. Aga kindlasti, kui vanematel poleks võimalust toetada, siis ma ei saaks kõrgharidust omandada ilma tööl käimiseta," sõnas Juske.

Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Janne Pukk ütles, et üliõpilaste majanduslikku olukorda tuleb vaadata ka vanuserühmade lõikes, sest tudengite taustad on erinevad. Pukki sõnul on üha rohkem neid, kes alustavad õpinguid 30. eluaastates või vanemana ning kellel on sageli juba töö, pere ja laenukohustused.

Seetõttu ei ole Pukki sõnul kõiki tudengeid võimalik ühe meetmega toetada ning abi tuleb suunata eelkõige noorematele õppijatele ning samal ajal parandada ka laenusüsteemi tingimusi.

"Oleme tõstnud õppetoetuse maksimaalmäära 3000 eurolt 6000 eurole ja praegu on riigikogu menetluses õppelaenu tingimuste leevendamine. Ehk muudame õppetoetust ja õppelaenu seadust, et õppelaen oleks kõigile kättesaadavam."

Nõuniku sõnul vajab üliõpilaste rahalise toimetuleku parandamine laiemat lähenemist ning üle tuleks vaadata kogu toetuste süsteem.