Paljud Eesti tuntumatest edulugudest – Wise, Skype, e-residentsus ja nii edasi – on olemuselt rahvusvahelised. Kõik mainitud teenused soodustavad sihilikult riigipiiride ülest töötamist ja õppimist, võimaldades indiviididel ja ka organisatsioonidel toimida paralleelselt mitmes riigis.

Pole ka ime, et sellised rahvusvahelised edulood just Eestist pärinevad. Eesti juba on mitmes mõttes suuresti hargmaine riik: lisaks edukatele rahvusvahelistele ettevõtetele ja teenustele on Eestil aktiivsed kogukonnad välisriikides ning riik edendab üliõpilaste ja teadlaste rahvusvahelist liikumist. Saab aga areneda kaugemalegi.

Traditsiooniline kõrghariduse rahvusvahelistumine hõlmab kohalike tudengite ja teadlaste välismaale lähetamist ning teiste riikide tudengite Eestisse õppima kutsumist. Siiani on Eestit sellise mudeli rakendamisel edu saatnud. Küll aga avab täielikult hargmaine haridus veelgi võimalusi: täies mahus distantsilt omandatav õpe, Eesti ülikoolilinnakute harud välismaal, hübriidõppekavad, mis võimaldavad osa õppetööst sooritada koduriigis ja osa Eestis.

Sellised lahendused võimaldavad Eesti kõrgharidusel arendada uut teadmust, oskusi ja sidemeid, samuti tõsta end esile üha rahvusvahelisemas maailmas. Digiriigina, mil on juba märkimisväärselt kogemust kodukontorite ja kaugtööga, on Eestil hea stardipositsioon olla hargmaise hariduse eestvedajaks. Kuid miks on just praegu õige aeg see samm ette võtta?

Pandeemia tulemusel on muutumas tudengite suhestumine rahvusvahelise haridusega. Koroonaviirus on kahandanud nende üliõpilaste arvu, kes saavad reisida hariduse nimel välisriiki – seda nii reisipiirangute kui ka pandeemia majandusliku mõju tulemusel – ning see näitaja kajastub juba ka rahvusvaheliste tudengite astumises Eesti ülikoolidesse.

Samal ajal kiireneb pandeemiast tingituna juba olemasolevate haridustrendide areng, laiendades eriti hargmaist haridust ning suurendades kaug- ja hübriidkavade heakskiitu ja tunnustamist. Õnneks on Eesti neis valdkondades juba varasemalt silma paistnud ning veelgi hargmaisema lähenemise omaksvõtt oleks Eestile tulus.

Võttes arvesse rahvusvaheliste tudengite õpirände kahanemist, pakuvad haridusvaldkonna hargmaisemad lahendused Eestile alternatiivi jätkata oma kõrgharidussüsteemi rahvusvahelistumist.

Üldjuhul suurendavad sellised lähenemised tudengite õpirännet üle riigipiiride ning võimaldavad ligipääsu kõrge kvaliteediga haridusele isegi juhul, kui Eestis (või mõnes muus Euroopa riigis) õppimine on poliitilistel või majanduslikel põhjustel võimatu. Sellised õppelahendused aitavad vältida keerulisi viisaprobleeme ning lisaks on need kulutõhusad paljudele üliõpilastele, kes ometigi tooksid täiendavat sissetulekut kõrgkoolidele.

Tudengid, kel puuduvad rahalised ressursid Eestisse õppima tulekuks või kel on vajadus püsida oma koduriigis (näiteks perekondlike kohustuste tõttu), võivad siiski tahta omandada haridust mõnest Eesti kõrgharidusasutusest. Hargmaine haridus ulatab neile siin õlekõrre.

Riikideülesed õppeprogrammid loovad märgatavat tulu ka Eesti riigile. Ülikoolilinnakute haruüksused, partnerülikoolid ja edukad kaugõppeprogrammid edendaks Eesti mainet välismaal, meelitades ühtlasi rohkem tudengeid Eesti hariduse juurde.

Ühendkuningriikide andmetel kaasneb selliste hargmaiste ettevõtmistega haloefekt, mis meelitaks tõenäoliselt rohkemaid tudengeid oma haridusteed ka Eestis jätkama.

Lisaks Eesti maine esiletõstmisele ja rahvusvaheliste teadusvõrgustike laiendamisele on hargmaisematel lähenemistel potentsiaali kasvatada õppemaksude näol ka kõrgkoolide sissetulekuid. Kaug- ja hübriidõppe laialdasem kasutus tõstaks õppemaksu maksvate tudengite arvu, võimaldades hoida eestikeelsed õppekavad jätkuvalt tasuta.

Arvestades Eesti tähelepanuväärset kaugõppe rakendamist pandeemia ajal, on tõenäoline, et üliõpilased oleksid valmis just Eesti kaugõppeprogrammide eest ka maksma. Kõik see viitab, et Eesti peaks vaatama kaugemale kui kõrghariduse rahvusvahelistumine ning tegema algust Eesti kõrghariduse hargmaiseks muutmisega.

Kuigi mainitud uuendustega kaasneb omajagu kasutegureid, ei puudu ka omad riskid ja väljakutsed. Nagu paljud pandeemia ajal avastasid, seisavad kaugõppel olevad tudengid tihti silmitsi erinevate muredega: nad jäävad ilma olulisest inimkontaktist ja võimalusest teistega suhelda; nad ei pruugi saada piisavalt interaktiivsust ega juhendamist õppejõududelt; neil võib puududa kaugõppeks vajalikul määral oskus end iseseisvalt motiveerituna hoida.

Lisaks tudengitele on eraldi väljakutsed ka riigil, kes peab tagama uute programmide kõrge kvaliteedi: õpet ei saa vaadelda kui vaid mugavat rahaallikat. Pakkudes madala kvaliteediga ning kehvasti rakendatud kaug- ja hübriidõpet, teeks Eesti pigem karuteene nii enda mainele kui ka potentsiaalsete sisseastujate arvule.

Kuigi kaugõppe kvaliteet on Eestis olnud seni varieeruv, on üldjoontes haridusasutused saanud siiski hästi hakkama, pälvides ka rahvusvahelist tähelepanu selle eest, kui sujuvad ja efektiivsed on Eesti e-võimalused kaugõppe läbiviimisel.

See annab lootust, et Eesti kaugõppeprogrammid suudavad edukalt ületada hübriid- ja kaugõppe rakendamisel tekkida võivad katsumused, säilitades Eesti kõrgharidussüsteemi kvaliteedi ja asjatundlikkuse, mis praegugi tudengeid Eestisse meelitavad.

Eesti riik on juba tasu küsimata jaganud oma digipädevusi, et aidata teistelgi pandeemiaga toime tulla, kuid teha saaks veelgi enamat. Pandeemiast tingitud muudatused hariduses on heaks võimaluseks rakendada Eesti tunnustatud mainet paindlikkuse ja innovatsiooni vallas, arendades hargmaise hariduse pakkumist (eriti rahvusvahelist kaugõpet veebi vahendusel), suurendades koostööd rahvusvaheliste partneritega ning luues ülikoolilinnakute haruüksuseid, mis toetaksid rahvusvaheliste tudengite õpet nende koduriigis.

See suund nõuaks tõenäoliselt ka seniste värbamisstrateegiate ümbermõtestamist, et rohkem arvestada tudengitega, kes ei taha või saa kolida Eestisse, kuid sooviksid sellegipoolest omandada mõnes Eesti ülikoolis pakutavat kõrgekvaliteedilist haridust.

Just praegu on aeg vaadata Eesti kõrghariduse tuleviku poole, mis peaks hõlmama lisaks rahvusvaheliste tudengite Eestisse kutsumisele ka kõrge kvaliteediga Eesti õppeprogrammide eksporti välisriikidesse.