Mart Raamat: autojuhid – turvavööd peale, läheb sõiduks! Viimast korda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mart Raamat Autor/allikas: Erakogu

Loodetavasti on valitsus võtnud vähemalt esialgse seisukoha, et Euroopa Liidu rohepöörde tõttu ei tohi eestlased rohkem kaotada kui hollandlased või sakslased, et transport jääks kättesaadavaks ja elu maapiirkondades ei hääbuks, kirjutab Õliühingu tegevjuht Mart Raamat.

Kolmapäev oli kahtlemata ajalooline päev Euroopa ja maailma suure kliimavõitluse kontekstis – Euroopa Komisjon tuli välja oma kliimameetmete mammutpaketiga, mis joonistab pildi, kuidas jõutakse sajandi keskpaigaks maailma esimeseks kliimaneutraalseks kontinendiks.

Paketi maht on Euroopa Liidu (EL) õigusloomes enneolematu: 13 erinevat seadusandlikku algatust ja pea 4000 lehekülge, mis käsitlevad valdkondi metsandusest lennunduseni ja tsemenditootmisest maanteetranspordini jõu.

Ajalooline on ka see, et esimest korda on kliimavõitlus jõudnud sinna, kus iga inimene peab küsima: kuidas see minu elu mõjutab? Kui varasemalt on kasvuhoonegaaside heite vähendamine olnud valdavalt suurtööstuse pärusmaa ja üksikindiviid pole kliimavõitluse valu veel tunda saanud, siis selle kümnendi teises pooles hakkavad ka inimesed mõistma, et riigipeade poolt kokku lepitud eesmärkide täitmise hind võib olla väga-väga kõrge.

Vaid mõned tunnid pärast seda, kui Euroopa Komisjoni esinaine Ursula von der Leyen kuulutas uhkelt, et fossiilkütustel põhinev ühiskond jääb Euroopas ajalukku, hakkasid erinevad meediaväljaanded raporteerima, et ambitsioonikas kliimapakett oli komisjoni vaat et lõhki ajanud. Volinikud erinevatest juhtivatest parteidest väljendasid oma vastumeelsust paketi osas, mis mõjutab ebaproportsionaalselt suuremal määral just vaesemat elanikkonda.

Eriti suuri mure- ja hirmupilvi toob EL-i institutsioonide kohale plaan jõuliselt sekkuda transpordisektori transformatsiooni. Hirmutav mälestus on Prantsusmaalt veel värske – 2018. aastal vallandusid "kollavestide" tänavarahutused, kui inimesed asusid jõuliselt võitlema hüppeliselt kasvavate kütusemaksude vastu. Sarnaseid reaktsioone kardetakse ka siis, kui selle kümnendi keskpaigas hakkavad realiseeruma komisjoni plaanid tõsta märgatavalt transpordi hinda eurooplaste jaoks.

Märgilise sõnumina soovib Euroopa Komisjon alates 2035. aastast keelustada täielikult uute sisepõlemismootoritega sõiduautode müügi. Veidi kõverpeeglis tögamisena võib öelda, et lõpuks realiseerub Lenini suur plaan kogu maa elektrifitseerimisest.

Tõesti, kuigi elektrisõidukid on efektiivne viis transpordi süsinikdioksiidi heite vähendamiseks, siis Euroopa plaanib panna kõik munad ühte korvi ja eirata pikalt tähtsustatud subsidiaarsuse- ja tehnoloogianeutraalsuse printsiipe. Kui Kesk-Euroopa kõrge rahvastikutihedusega riikides võib tõesti elektrisõidukite kasutuselevõtt olla kõige kulutõhusam lahendus, siis Eesti hajaasustuse puhul, kus paljude perede jaoks on auto igapäevane vahend elatise teenimiseks, on elektrifitseerimisega kaasnevad infrastruktuuriinvesteeringud palju kallimad ja riskid suuremad.

Võib vaid hirmuga mõelda, mida teeb 25 aasta pärast metsatalus elav pere, kellelt sügistorm viib mõneks päevaks elektri. Samas on võimalik ka see, et selleks ajaks on maal elamine niikuinii jäänud ainult privilegeeritute pärusmaaks – märgatavalt tõusvate kütusemaksude puhul muutub auto kasutamine keskmisest madalama sissetulekuga maapiirkonna inimestele tõeliseks luksuseks.

Paketi juures nähakse küll ette ka loodavat kliimavõitluse sotsiaalfondi, mis peaks  kõige haavatavamatele ühiskonnagruppidele kompenseerima rohepöörde negatiivse mõju nende pere sissetulekule. Sellise mehhanismi loomine on kahtlemata õiglane samm – uuringud näitavad, et just kõrgema rahakotiga inimeste tarbimisharjumused ja kliimakäitumine on see, mis viimastel aastatel on olnud peamine emissioonide suurenemise allikas.

Samas moodustavad kulud energiale suure osa vaesemate inimeste sissetulekust ning plaanide realiseerumisel tõuseks energiakulude osakaal vaesemate leibkondade sissetulekutest veelgi kõrgemaks. Komisjon hindab, et 34 miljonit inimest, ehk ca kaheksa protsenti kogu EL-i elanikkonnast võib sattuda rohepöörde tõttu "energiavaesusesse".

Läbi loodava fondi – mis saab teisalt rahastuse kütusetarbijate käest läbi kõrgema maksukoormuse – peaks EL-is perioodil 2025-2032 jaotama keskmiselt 10 miljardit eurot aastas. Kindlasti saab see Eestile olema üks keeruline ümberjagamise ülesanne – tähtis on tagada, et toetuseurod jõuaksid abivajajateni, mitte ei võimaldaks rikkamal elanikkonnal endale natukene soodsamalt osta luksus-elektriautosid.

Igal juhul tuleb Eesti ametnikel kuum suvi – riiklike seisukohtade kujundamine eeldab mammutpaketi üksipulgi läbitöötamist. Sarnaselt Eesti tööstusele, mis on samuti kliimapaketi realiseerumisel löögi all, vajavad kaitsmist ka Eesti inimesed.

Loodetavasti on riik võtnud vähemalt esialgse seisukoha, et rohepöörde tõttu ei tohi eestlased rohkem kaotada kui hollandlased või sakslased, et transport jääks meile kättesaadavaks ja elu maapiirkondades ei hääbuks.

Pessimistlikult tuleb aga möönda, et tänane valitsus on näidanud kõike muud, kui soovi Eesti inimest ja meie ettevõtluskeskkonda kaitsta kliimakriisi vastases võitluses. Nii plaanib valitsus kaheldavate roheotsuste lipu all panna kinni Eesti tööstust Ida-Virumaal ja tõsta silma pilgutamata kütuste hinda nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks. Eks lootus sureb viimasena, et rohepöörde käigus pöörab valitsus taas näo tagasi ka Eesti inimeste ja ettevõtete poole.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: