Rein Sikk: kuidas lihtne maainimene kuulsa riigifirma silmad avas
Rein Sikk kirjeldab Vikerraadio päevakommentaaris, kuidas ta kolm nädalat järjest Omnivaga ajalehtede ümbersuunamise teemal suhtles ja oma pretensioonikusega seal suisa e-revolutsiooni korraldas.
Ajakirjaniku ametis tuleb palju lehti lugeda. Ka paberlehti. Nii olen läbi aastate suvepuhkuse ajaks oma Maalehe, Eesti Ekspressi, Virumaa Teataja ja LP ümber adresseerinud kohalikku sidejaoskonda. Et lehelasu mu postkasti ära ei ummistaks sel ajal, mil mind kodukülas, Kadrinas pole.
Vanasti oli ümberadresseerimine - ümbersuunamine lihtne. Läksin Kadrina sidejaoskonda, ütlesin daamidele: palun ärge viige mu lehti koju postkasti, jätke siia. Tulen ise järgi. Oligi kõik. Tubli külateenindus!
Siis pani Omniva Kadrina sidejaoskonna kinni. Mina aga läksin sidejaoskonna aset täitvasse postipunkti, edastasin palve. Aga enam tubli külateenindus enam ei toimunud. Nüüd oli vaja peakontori korraldusel ka avaldus kirjutada. Aasta eest aga selgus, et ka nii enam ei saa. Nüüd tuli Tallinna korraldusel postipunktis avaldus kirjutada ja raha maksta selle eest, et ajalehed mu postkasti ei jõuaks. Sain hakkama.
Sel aastal selgus suur jama. Nimelt tulnud Omniva peakontorist säärane korraldus, et kohalik postipunkt ei tohi avaldust ega ka raha vastu võtta selle eest, et ajalehed mulle koju ei tule, vaid postipunkti lähevad.
Ja kuulake nüüd! Selleks, et mu ajalehed Kadrinas oma asukohta nii 800 meetrit muudaks, pidin mina sõitma 15 kilomeetri kaugusele Rakverre. Seal, linna sidejaoskonnas sain avalduse esitada ja raha maksta. 15 kilomeetrit tuli tagasigi sõita.
See asi tundus e-Eesti riigifirmas nii totter, et alustasin kirjavahetust Omniva klienditeenindusega. Püüdsin aru saada, miks asjad käivad nii keeruliselt kui võiksid käia ülilihtsalt nagu muiste.
Tuli välja, et ümberadresseerimise e-teenust Omnival polegi ja nii tulebki ajalehtede ümberadresseerimiseks päris sidejaoskonda kohale sõita. Olgu see siis 15 või 25 kilomeetri kaugusel.
Veel tundsin huvi, et miks siis ikkagi postipunkt ei saa ümberadresseerimise teenust pakkuda nagu muiste. Vastus tuli selline, tsiteerin: "Kuna perioodika ümbersuunamine meie kaudu on tasuline teenus ja teenustasu saab tasuda postkontorites, siis saad ümbersuunamise avalduse esitada postkontoris. Postipunktid ümbersuunamise avaldusi vastu ei võta."
Kas saite aru, mida kirjutati? Mina sain nii aru, et postmargi eest võib postipunkt raha vastu võtta, ümbersuunamise eest mitte.
Peagi ilmnes müstilise ümbersuunamise juures uus probleem. Nimelt: nädala sees ümbersuunamine toimis, laupäeval aga maandusid ajalehed ikkagi mu postkasti. Hoolimata sellest, et olin Omnivale 30-kilomeetrise reisi järel maksnud selle eest, et need sinna postkasti ei saabuks.
Taas uurisin meilitsi asja, palusin selgitusi. Tuli välja, et Omniva postiljon olla arvanud, et Omniva postipunkt, kuhu lehed viia, on laupäeval suletud. Huvitav, kes ja kuidas peaks Omnivat nende enese firma asjadega kursis hoidma?
Lõpuks laabus seegi mure. Kokku vahetasin lihtsa ümberadresseerimise asjus Omnivaga kümme e-kirja, milleks kulus kolm nädalat aega. Selle aja jooksul vastas mu kirjadele kolm tublit klienditeenindajat. Et tegu on riigifirmaga, siis käib kogu see kammajaa ju riigi ehk meie endi raha eest.
Lõpp hea, kõik hea! Viimase kirjaga sain Tallinnast Omnivast teada, et olin oma pretensioonikusega seal suisa e-revolutsiooni korraldanud ja andnud pealinna tarkadele võimaluse maainimeste elust aru saada.
Omniva kirjutas: "Mõistame, et tellimuse aadressi muutmiseks füüsilise teekonna ettevõtmine pole klientide jaoks mugav ... Teie näide ja olukorrakirjeldus näitavad selgesti, et peame perioodika ümbersuunamise teenuse kättesaadavust kiiresti digikanaleid kasutades parandama ning leidma lahenduse ümbersuunamiste vormistamiseks... Täname, et meiega ühendust võtsite ja juhtisite tähelepanu perioodika ümbersuunamise teenuse kättesaadavusega seotud küsimustele."
Nüüd jääb mul vist kuulsast, 2300 töötajaga firmast ka aukirja oodata, selle eest et avasin nende silmad. Teatasin, et maal on elu pisut teistsugune kui linnas.
Tegelikult ootaks ma tagasi seda vana aega, mil lähed oma küla sidejaoskonda, ütled inimesele inimkeeli oma soovi ja see saabki paukselt korda. Huvitav, kas see on liiga palju tahetud?
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel