Helsingis saadikuks olemise lõpul potsatas mu meilboksi ühe kolleegi poolt saadetud link uurimusele, mis vaatles kahe Eesti saadiku raporteid Helsingist. Kolleegile ka raadio vahendusel veelkord suur tänu.

Tegemist on aastast 2013 pärit magistritööga Oulu Ülikoolis. Autoriks Mikko Jalava. Kuna uurimus on huvitav nii diplomaatide töö valgustamise kui ka mitmete suhtumiste poolest, siis mõtlesin seda "Taustajutus" tutvustada.

Hans Rebane ja Rudolf Möllerson

Eesti esinduse juhtide raportid Helsingist katavad ajavahemikku 1934 kuni 1939. Saadikuid mahtus sellesse vahemikku kaks. Hans Rebane täitis suursaadiku kohuseid kuus aastat, aastail 1931 – 1937. Ja tema järglane selles ametis oli Rudolf Möllerson, kellele jäi vaadeldud ajavahemikus katta vaid kaks aastat.

Diplomaatide puhul on tagantjärele alati huvitav vaadata, kuidas kajastus nende tegevuses mitte ainult asukohamaa, vaid ka kodumaa sisepoliitika. Mõned jooned on tuntavad ka Eesti ajaloos pärast Nõukogude Liidust vabanemist.

Meenutame, et Eestis oli vaadeldud ajajärgul võimul Konstantin Päts ehk demokraatiaga oli meil probleeme, kuigi Pätsi oli võimuhaaramisega kõrvaldanud vapside võimuletuleku ohu. Soomes aga mahub sellesse aega kaks presidenti, Pehr Evind Svinhufvud ja Kyösti Kallio.

Hakatuseks raportite vormist. Ka tänapäeval saadavad suursaadikud asukohariikidest peamajja ehk kodumaale välisministeeriumisse raporteid. Mõne on allkirjastanud saadik ise, mõne tema kolleegid. Mikko Jalava väidab, et tema poolt loetud raportid olid kõik saadiku enese allkirjaga.

Eks tol ajal oli see ettekannete tegemine ilmselt vaevalisem ja aeganõudvam kui praegusel digiajastul. Saadikud jagunevad laias laastus eri tüüpideks. Mõne puhul on kõik raportid saadiku nimel. See tähendab, et ka siis, kui kolleegid teksti kokku panevad, loeb saadik tulemuse läbi ja paneb autoriks iseenda. Heal juhul jätab tegeliku koostaja nii-öelda kaasautoriks.

Pean tunnistama, et ise allkirjastasin ma vaid need ülevaated, mille ma ise olin oma kohtumiste kohta kirjutanud. Kolleegide teksti lugesin küll läbi, kuid ei pidanud vajalikuks oma nime sellele lisada.

Mikko Jalava märgib ära tõiga, et mõlemad Eesti saadikud vahendasid põhjalikult ka Soome meedias ilmunud kirjutisi. Tänapäeval on seda ilmselt vähem, piisab lühikesest annotatsioonist ja lingist originaalile.

Saadikute vaated

Eraldi teema on saadikute poliitilised vaated ja nende haakuvus või vastuolu kodumaise valitsuse seisukohtadega. Selles suhtes on huvitavam ilmselt Hans Rebase raportite toon, kuna Rebane oli Jaan Tõnissoni kaasvõitleja Tartu Postimehe päevilt ja ta oli ametis ka Tõnissoni valitsuse välisministrina.

Seega pidanuks Rebane justkui Pätsi suhtes kriitiline olema. Kuid tema raportitest ei suutnud Jalava mingit poliitilist suhtumist välja lugeda. Pigem jäi ettekannetest mulje, et autor arvestas Eestis valitseva poliitilise õhustikuga ega kippunud sellega vastuollu minema. Ilmselt võib selle kohta öelda, et tegemist oli oma ala profiga, kes töötas oludes, mis olid kujunenud ega lasknud oma mõtteid tööd segama.

Küll aga olla Eesti saadikute raporteist näha nende suhtumine Soome poliitilistesse oludesse. President Svinhufvudi käsitleti suurema reservatsiooniga kui Kyösti Kalliot, kes ka tegelikkuses oli üpris Eesti-sõbralik poliitik.

Mainitud kahe saadiku puhul tasub märkida ka tõika, et uuringus ajaliselt teisena ametis olnud Möllerson oli Rebase saadikuajal välisministeeriumi poliitilise osakonna juht ja selles rollis kindlasti kujundamas neid juhiseid, mis Rebasele Tallinnast läksid. Kahjuks ei ole juhised säilinud, kuigi need võiksid anda pildile palju suurema täpsuse.

Mis siis Eesti saadikuid Soomes nörritas? Üks asi oli kindlasti Soome liiga leebe suhtumine paremäärmuslastesse. Oli ju Päts tulnud võimule vapside liikumisele lõpu tegemisega. Soomes oli paremradikaalne Lapua liikumine toiminud aastail 1929 – 1932 ja Mäntsälä mässu mahasurumisega tehti sellele lõpp.

Eesti arvates olid Soome võimud radikaalide suhtes liiga leebed. Peamine põhjus rahulolematuseks oli vapside juhi Artur Sirki asumine Soome ja talle seal suhteliselt vaba elamise võimaldamine. 1935. aastal võimaldas see Sirkil isegi lahe tagant Eestis riigipöördekatset korraldada ja Eesti võimudele käis selline liberaalsus tublisti pinda.

Artur Sirk ja tema surma järel Luksemburgist Soome toimetatud surnukeha tuhastamine ja sellega kaasnenud avalikud üritused olidki üks raportites tublisti kajastamist leidnud teema.

Veel üks teema oli Soome suhtumine Rootsi ja Eestisse. Eesti saadikuile tundus, eriti president Svinhufvudi ajal, et Helsingi vaatab rohkem Stockholmi kui Tallinna poole. Mis on ka tõsi, kuigi tasub meenutada, et Skandinaavia maad ei kiirustanud sel ajal Soomet Põhjamaaks tunnistama. Soome oli neile endine tsaari-Vene ala ja neljas Balti riik.

Pikapeale Soome siiski jõudis Põhjalasse, kuid nüüd oleme meie need, kas vahepeal üsna aktiivselt sinna pürgisime ja meiegi suhtes ollakse tõrksad. Põhjamaaks saamise järel on see tõrksus ilmselt omane ka Soomele.

Nagu Soome oli ja on Rootsi jaoks väikeveli, kellele pisut ülevalt alla vaadatakse, nii oleme meie praegu Soome jaoks suhteliselt sarnases seisus. Soomel kulus Põhjala tunnustuse saamiseks aastakümneid ja meile võib see tee isegi pikem olla, kui seda suunda jätkame.

Niipalju Eesti Soome-saadikute raporteid käsitleva töö lugemisel tekkinud mõtteist. Asjahuvilistel on võimalus tutvuda soomekeelse algallikaga: Viron Suomen suurlähetystön välittämä kuva Suomesta Konstantin Pätsin valtionhoitajakaudella vuosina 1934-39 (oulu.fi)