Käesolev kirjatöö on saanud inspiratsiooni ühest märkamatult möödunud tähtpäevast ehk 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde aastapäevast, mille olemuse võttis Konstantin Päts kokku järgmiste sõnadega: "Rahvas on haige ja me peame näitama selle sümptome, et seda ravida saaks."

Tagantjärgi tundub ehk totter eneseõigustus, kuid nähkem ka selles siiski oma mõttetera. See oli ja on vastakaid tundeid tekitanud sündmus. Ühelt poolt olid Päts ja tema lähikond demokraatia hauakaevajad; teiselt poolt kõlavad õigustused, et see hoidis ära "fašistlikule" kursile asumise; kolmandaks esindanud nimetatud "fašistid" ehk vapsid väidetavalt "rahva enamuse tahet".

Nagu alati on tõde kuskil vahepeal. Üldjoontes võeti riigipööre (täpsemalt kaitseseisukorra kehtestamine) vastu üllatavalt rahumeelselt, vaikiv enamus oli surmani tüdinenud pidevatest valitsusevahetustest, kaitseseisukordade kehtestamisest, lööminguteni läinud poliitkoosolekutest, igapäevasest sõimust ajakirjanduses ja kogu muust sisepoliitilisest segadusest. Sel hetkel võis riigipöördes näha isegi teatud riigimehetarkust, mis taastas korra ja lõpetas mittekuhugiviivad jagelused.

Ei tasu unustada, et tegemist polnud Pätsi soologa, vaid kaitseseisukorda toetasid ka teised poliitilised jõud. See, et Päts võimust ei loobunud ja demokraatia teele tagasi ei läinud, on juba teine teema.

Miks ma sellest kirjutan? See on ajaloosündmus, millest võib õppida, kui on soovi. Oleks näiteks sel hetkel Eestit ohustanud välisoht, oleks riik olnud sisepoliitiliste jageluste tõttu suhteliselt kaitsetu. Nii ruttu poleks ühiskond suutnud oma sisemistest kaevikutest torusid pärisvaenlase suunda rihtida ja vaimses pommivarjendis olevasse vaikivasse enamusse motivatsiooni süstida.

Tuues selle ajaloosündmuse tänapäeva, siis vähemalt Ukraina – Venemaa sõja eel olid tajutavad ka Eestis arvukad sisemised rindejooned ja "verised võitlused" kohati veelgi abstraktsemate vaenlaste vastu ja utoopilisemate eesmärkide nimel kui need, millega Vladimir Putin Euroopa sõtta kiskus.

Jätaks siinkohal "elukutselised venelased" kõrvale, see on natukene teine teema. Trolliarmee, mis praegu sõna otseses mõttes Vene rauda ülistab, on üsna lihtsakoeline seltskond. Sõnum meenutab oma olemuselt pigem loomariigis tavaks olevat territooriumi märgistamist ja suunatud nendele, kellel on niigi väga selged arusaamad.

Hetkel valitseb sellel "rindel" siiski mõningane peataolek, sest Russkii Miri kohapealsete kontorite seljatagust katnud Venemaa on muutunud rahvusvaheliseks paariaks. Tsiviilisikute massilise tapmise õigustamine võib ka paljusid internetisõdalasi eemale peletada, rääkimata sihtgrupist, kellele see sõnum on mõeldud. See on üldse pigem õiguskaitseorganite teema, kui suur on see Vene "patriootide" seltskond, kui ohtlikuks neid pidada ja kui kaugel on sõnad tegudest.

Pean sisemisele julgeolekut hoopis ohtlikumaks arvukaid "hübriidsõdasid", mis sotsiaalmeedia toel on ühiskonna viinud kohati täielikku mädasohu ehk n-ö tõejärgsesse maailma, kus ei saagi enam tihtipeale aru, kus on saba ja kus sarved.

Tõde ei kao kuhugi, see jääb ikka ja alati kuhugi äärmuste vahele, kuid informatsiooniuputuses on raske orienteeruda, sest kõik kisuvad tekki enda peale ja väidetavalt diskrimineeritavad vähemused kokkupanduna on juba ammu ületanud enamuse. Lisaks kohtuvad sotsiaalmeedias n-ö novaatorlikud ideed tagurlike "mustsajalastega" ning kiiresti muutub sõnasõja käigus kolmandajärguliseks see, millest üldse "diskussioon" algas.

Kui 1934. aastal oli see "sisesõda" avalik ja ajalehtedes, siis nüüdseks on see kolinud suuresti internetti. Kuna ma pole sotsiaalmeedia kasutaja, siis puudub mul selge pilt katastroofi ulatusest. Kuid piisab ka avalikust meediast, kommentaariumidest, foorumitest, suhtlusest sotsiaalmeedia igapäevaste kasutajate ja vestlustest "alternatiivse avangardi" esindajatega saamaks aru, et minu kõrval mingi hoomamatu "kõverpeeglimaailm".

Rahu ajal see ehk isegi rikastab maailma, agressiivse naabri kõrval on see mõnevõrra ohtlik, kuid sõjaohu korral juba väga ohtlik.

"Kasulikus idioodis" on meeldiv ühendatud kasulikuga, sest ta ongi piltlikult võimeline ise kinni maksma ka poomisnööri, millega ta oksa tõmmatakse. Mõistagi keeldub ta tunnistamast, et tõenäoliselt on ta ise esimeste seas, keda see saatus tabab.

Kremli jutupunkte edastab kas teadlikult või teadmatult ülimalt kirev seltskond, keda võiks nimetada tinglikult "eitajateks" sidumata neid otseselt mingi poliitilise parteiga, sest see, mida parasjagu eitatakse sõltub suuresti ka "peavoolust", millele tuleb igal juhul vastanduda. Ja seisukohti on kujundanud viimastel aastatel omakorda väliste teguritena (kodu)sõjad, põgenikekriisid, pandeemia, klimaatilised anomaaliad, energiakriis jm, kuid paraku ka sallivuse eest võitlejate kohati lausa sõge sallimatus.

Silmaklapid ahenevad "internetisõjas" kiiresti ja lõpuks paistavadki "sihikul" olevat ainult abstraktsed vaenlased, millega käib kaasas mõistagi vana tõde: minu vaenlase vaenlane on minu sõber. Lisaks võiks esile tuua veel mingid üllad ideed, mis kiiresti muutuvad "nui neljaks" kinnisideedeks, kapseldudes "internetisõjas" ehk muutudes algse idee karikatuuriks.

Kõige selle tulemusena ähmastub üldpilt, kuid asendub kohati ka vandenõuteooriatega. Vaatamata nimetatud teooriate jahmatavale keerukusele on need samal ajal üsna lihtsakoelised, mis võimaldavad kogu "süü" ajada mingite abstraktsete mustade jõudude kraesse.

Vana tõde see, et relvad ilma motivatsioonita ei sõdi ja riik on täpselt nii tugev kui tugev on tema tagala. Kaitsetahet silmas pidades on pilt mõnevõrra murettekitav. Jäädes siinkohal sõjaajaloolase liistude juurde, siis võtan siinkohal näitlikustamiseks ette kaks näidet ajast vahetult enne sõjategevuse algust.

Maailma on viimased paar aastat räsinud kuri haigus nimega koroona. "Diskussiooni" tulemus "internetisõjas" on null, kellegi lamemaalaseks sõimamise tagajärg on halvemal juhul see, et lisaks kõigele muule hakkab ta ka sellesse loodusimesse uskuma.

See, millise kujuga on meie planeet, ongi samas kaheksandajärguline. Piltlikult, kui "Kaja Kallase valitsus" annaks määruse, et Maa on lapik, siis vastuvoolu ujujale on ta nagunii edaspidi näiteks püramiidikujuline. Mis veel veidram, ka haigus ise on kaheksandajärguline, kuid "internetisõjas" kasutusel malakana, millele vastalisele vastu pääd virutada. Küsimus on pigem hoopis selles, mida/keda vaenlaseks peetakse ja tundub, et "internetisõja" käigus jääb pärisvaenlane sootuks märkamata.

Kogu selle mitmekihilise "sissisõja" kulminatsiooniks (või vahekokkuvõtteks) kaotas üks tuntud kodanikuaktivist lõplikult närvid, lausudes kuulsad sõnad, mille võiks kokku võtta kurjakuulutava tõdemusega, et tema on valmis "vabaduse nimel" Eesti Vabariigi korstnasse kirjutama, kui okupant ei teostaks vaktsiinisundi jne. Pole tähtis, mida ta mõtles ega ka nii väga sellel, mida ütles, vaid millal ütles, st vaevalt nädal enne sõja puhkemist, mil mingi suuremat sorti nurjatus oli juba ette ennustatav.

Meedia maalib (või jätab maalimata) "ühtsusest" ehk natukene vildaka pildi. See on ka mõistetav, praegu ongi vastandumine ja vastandamine ohtlik ja kohatu. Ja koroonateema ongi kaotanud suuresti aktuaalsuse, aga need inimesed pole kuhugi kadunud, kes veel eile (?) raiusid kuskil foorumis-kommentaariumis umbes midagi sellist: "olen küll Eesti patrioot, kuid Kaja Kallase valitsuse eest ma küll sõtta ei lähe".

Mõnedki sel kevadel kõlanud sõnumid võiksid olla tõestuseks, et isegi sõja ajal ei suuda osa teatud seltskonnast kasutada oma põhiseaduslikku õigust lihtsalt vait olla. Piir hakkab vaikselt ette tulema, enam absurdsemaks minna ei saa. Raev on muutunud juba nii suureks, et ei pane enam lõpuks tähelegi, kui kontinentidevahelise raketiga varblase sihikule võtad.

Niisiis, kogu see "koroonasõda" oleks isegi koomiline, kui see poleks viitsütikuga pomm, mille käigus õõnestatakse ka põhiseaduslikke institutsioone. Rahuolukorras elab riik selle üle, kuid sõjaolukorra laadses olukorras on see vesi juba täiesti kindlalt vaenlase veskile. Ja kaudselt on Eesti sõjas, tahame seda või ei taha.

Teine näide kuulub mõnevõrra kurioosumite valdkonda. "Eitajate" kõrval on mõistagi olemas ka "jaatajad". On olemas teatud sõnavõtud, mille eesmärk võib olla küll õilis, kuid mis esitatakse absoluutselt valel ajal ja vales kohas.

Näiteks, kui paar kuud tagasi elektrihind kiiresti tõusis ja kordades, siis nagu tellitult ilmus artikkel, mis kutsus keskkonnakaalutlustel ahjuomanikke asendama oma vana hea küttekeha elektriküttega. See sõna otseses mõttes rohepöörane ettepanek täiesti kohatul hetkel kahjustas eelkõige rohepööret ennast.

Kuid antud teemasse. Siinkohal väljavõte ühe keskkonnaaktivisti sõnavõtust:

"Sõjapidamisele kulutamise asemel tuleb kaaluda "võimatuid" käike. Investeerides ühiskonna iseseisvusesse ja väärtustesse suudame luua okupeerimatu maa, mis suudab enda energiat taastuvatest ressurssidest saada ning kus küberrünnakutest ollakse kaks sammu ees. Ehkki vaba maa ja rahus rahvas sõjaväeta võib tunduda pealtnäha võimatu, tuleb meil küsida, missugust tulevikku me tahame. Pidev hirm Venemaa hullumeelsuse ees ei arenda meie riiki, vaid sunnib investeerima pidevalt äravisatavasse laskemoona ja sõjatehnikasse, mida võib-olla kunagi vajagi ei lähe."

Ja sõjategevuse alguseni oli jäänud kaks nädalat...

Niisiis olukord, kus on olemas reaalne sõjaoht, esineb aktiiv üleskutsega "mõõgad atradeks". Muu hulgas saame aimu Eesti kaitse selgroo moodustava vana hea ja end tõestanud jalaväelase olemusest: "Keskmise jalaväelase profiil on madalama haridus- ja elatustasemega kodanik. Sisuliselt saadame surema inimesi, keda ühiskond ei ole paremale järjele aidanud."

Miks ma viimase tsitaadi eraldi välja tõin? Seetõttu, et see viitab ilmekalt, et kirjutajal pole õrna aimugi, millest ta kirjutab. Ühtlasi hakkab jaatus muutuma eituseks, kui teema kapseldub asjaks iseeneses, mis ignoreerib ümberringi toimuvat.

See artikkel pole teemavaldkonda iseloomustav, eluvõõraste artiklite kõrval on ka asjalikke. Siinkohal ehk eraldi viide n-ö põlvkondade konfliktile, sest tsiteeritud artikkel oli kirjutatud "järgneva põlvkonna" nimel ja seega teatud märgid, et asi on üles ehitatud mitte kuhugi viivale vastandumisele "endised inimesed" vs "järeltulev põlvkond".

Koolipapalik targutamine ei vii kuhugi, sest anname aru, et noortele on kliimaküsimused väga tähtsad ja alavääristada seda teemat pole kindlasti vaja. Küll on eluvõõras loosunglikkus vähemalt käesoleval hetkel täiesti kasutu ja õõnestab peamiselt roheideed ennast. Küsimus pole piltlikult mitte niivõrd selles, kuidas elekter tuleb, vaid hea, kui seda üldse kuskilt tuleb ja epohhiloovad ideed ideaalmaailma asjus on hetkel kas ajast ees või ajast maas.

Keskkonnateema pole seetõttu valitud siinkohal päris juhuslikult, sest see teema koondabki enda ümber nii "jaatajaid" kui "eitajaid", kuni argumendini välja, et just rohepööre oli käimasoleva sõja peamisi põhjustajaid. Ja sellele väitele on ka raske väga tulihingeliselt vastu vaielda, sest Vene gaas pidigi olema n-ö üleminekukütus, mis poputas muu hulgas Vene sõjamasinat ja tekitas agressoris arusaama, et sõltuvuses vaevlev Euroopa pigistab ka seekord silma kinni.

Kuid kui tsiteerida klassikuid, siis head kriisi ei saa lasta raisku minna ja olgu rahustuseks rohelise ilmavaatega inimestele siiski ka tõdemus, et praegu teeb see Ukrainas mutta kinni jäänud Vene tank rohepöördeks palju rohkem kui triljonid tähemärgid sotsiaalmeedias kokku.

Poliitilised jõud Eestis ja demokraatlikus maailmas laiemalt on saavutanud hetkel harvaesineva üksmeele (loodetavasti mitte ainult välise ja ajutise), seetõttu üleskutse ka internetisõdalastele: ärge ummistage vähemalt praegu eluvõõraste sõnumitega eetrit ja ärge õõnestage eesliinil hetkel tarbetult moraali oma isikliku "sissisõjaga". Kui saabub rahuaeg, jätkake sealt, kus pooleli jäite.

Ka Eestit ootavad ees suured majandusprobleemid, on vaja suurendada sõjalist valmisolekut, lisaks põgenikud ja palju muud. Ainest "internetisõdadeks" on rohkem kui küll. Kuid ärgem unustagem, et Ukraina andis demokraatlikule maailmale korraks hingetõmbeaega, näidakem üles tänulikkust ja kasutagem seda sihtotstarbeliselt oma ridade kohendamiseks, mitte omavahel sõimlemiseks.