Vabariigi presidendi otsinguil on palju kriteeriume, millest lähtuda. Üks seni avalikkuses vähe kõneainet pakkunud, kuid oluline teemavaldkond peaks olema kindlasti eesti keel. On ju president põhiseaduse valvur ja keel riigi mõtte alus.

Taasiseseisvunud Eesti presidendid on keeletunnetuse ja -huvi poolest olnud väga erinevad. Kahetsusväärselt on aga näiteks president Meri ja Kaljulaid eelistanud, et nende nime käänataks üldreegli vastaselt. Mitte Meri : Mere : Merd, vaid Meri : Meri : Merit ja Kaljulaid : Kaljulaiu asemel Kaljulaid : Kaljulaidi. Ütleb ju eesti perenimede käänamise üldreegel, et nimesid tuleks käänata nagu vastavaid käändsõnu. See selge ja lihtne tava aitab meil kõigil aru saada, kes on nime kandja, ja ühtlasi kasutada keelt kõige loomulikumal viisil.

Presidendi tugev seisukoht käänata tema nime vastavalt tema soovile, mitte üldreeglile, on kaasa toonud arvamuse justnagu võiks iga nime käänata nii nagu kandja ise heaks arvab. Nime kandja soov peab siiski mahtuma keelereeglite raamistikku ning seega on selline eeskuju väga ohtlik, kuna mõni perekonnanime Kask kandja soovib, et tema nimi oleks osastavas käändes Kase asemel Kaski. Kahjuks või õnneks see eesti keeles võimalik pole.

Selle kantseliitliku, presidendi käändkonnaks tituleeritud otsuse tagamaad on raske mõista ja signaal riigipealt toob kaasa kogu keele muutumise. Keeletunnetus ja keele teemadel rääkimine aga on vajalik, üha võrgustuva maailma puhul tekib näiteks küsimus, kuidas säilib eesti keel TikToki ajastul. Millised on viisid, kuidas keelde elu tuua, milline võiks olla murrete ja kalambuuride osa keeles ning milliseid kompromisse keele osas oleme nõus tegema?

Selles kõiges on presidendil ühiskondlike protsesside tasakaalustajana vajalik roll, kasvõi oma kõnede ja sõnavõttude kaudu.

Presidendikandidaate või kandidaate ruudus (väga muhe ütlus kandidaadi kandidaadi kohta Tarmo Soomere suust) kaaludes, tuleb esitada kindlasti küsimusi eesti keele jätkumise ja kasutamise kohta. Ja miks mitte pärida ka tema nime käänamise kohta.