Tallinnas on tõeline kunst nõukogudeaegset monumentaalkunsti mitte märgata, seda jagub isegi toidupoodidesse. Nagu näiteks Karusselli Rimis, kus on väljas Eeva-Aet Jänese seinapannoo.

Just selliste taieste leidmisel palus muinsuskaitsja Anu Soojärv tänavu kevadel inimeste abi. Tema üleskutsele vastas ligi sada inimest.  Vastajate nii suur arv pole üllatuseks, sest monumentaal-dekoratiivkunst jõudis Eestisse juba 1960ndate alguses.

"Siis üritati sellist lakoonilist massarhitektuuri ilmestada, avalikku ruumi inimestele vastuvõetavamaks teha. See oli levinud avalikes hoonetes, ühiskondlikes hoonetes, kolhoosikeskustes, raamatukogudes, koolides," rääkis Soojärv.  

Samas andis monumentaal-dekoratiivkunst nõukogude ajal ettevõtetele ja kolhoosidele hea võimaluse oma jõukuse näitamiseks. Mõnel oli selleks palgal suisa eraldi kunstnik.

"Sageli toimus see riikliku, sellise rublakunsti programmi raames, et kui mingi hoone projekteeriti, siis riiklikul tasemel leiti sellele kunstnik," ütles Soojärv.

Aeg on olnud nende taieste suhtes ükskõikne, pärast taasiseseisvumist neid raevuga maha ei kistud, kuna neil puudusid nõukogude sümbolid, pigem  jäid need unarusse.

"Aga kui raha tekkis omavalitsustel, et värskendada koolimaju või kultuurimaju või endisi kolhoosikeskusi, siis enamasti need siiski eemaldati. Värviti üle, et ilma on parem," lausus Soojärv.

Kõige enim vastuolulisi tundeid tekitab siiani Andrus Kasemaa 1984. aastal loodud maal "Mahtra sõda", kuhu on maalitud sisse osa kohalikke inimesi.

"Näiteks osa inimestest ütles, et see tekitas neis lapsepõlvetrauma, nad ei julgenud seda vaadata, teised ütlesid, et väga äge," ütles Soojärv.

Soojärv ootab jätkuvalt infot nõukogudeaegsete monumentaalkunsti taieste kohta, eriti vähe on seni teavet Lääne-, Rapla- ja Jõgevamaa kohta. Oodatud on ka fotod juba hävinud teostest.