Riigikogu valis presidendi teisel katsel, kusjuures see on üldse esimene kord ajaloos, kui uus presidendikandidaat riigikogus õnnestub ära valida (vaid korra, 2011. aastal Toomas Hendrik Ilvese puhul, on parlamendil õnnestunud ametis olev president tagasi valida, aga toona oli kandidaadi leidmine oluliselt lihtsam).

Stardipositsioon presidendi leidmiseks ei olnud seekord sugugi hea. Mulle tundus aasta tagasi, et olukorras, kus tegevus toimub kuu aega enne kohalikke valimisi, veab gravitatsioon kõik erakonnad sinna, kus nad oma kandidaadi välja käivad.

Tegelikult langes mustrist välja ainult EKRE, teised erakonnad tegid ühiskandidaadi leidmisel põhiseaduse vaimus päriselt tööd ja – nagu Toe Tag ütleb: ikka viimasel minutil – jõudsidki kandidaadini, kes sai hääli neljast riigikogu fraktsioonist ja ületas kõrge, riigikogu 68 hääle kõrgusele seatud lati.

Kokku sai Alar Karis teisipäeval 72 häält. See on võimas tulemus. Võrdluseks toon, kui palju hääli edukaim presidendikandidaat varasematel valimistel riigikogus saanud on.

Nii et tuleb tunnustada neid, kes selle keerulise protseduuri edukalt üle finišijoone vedasid, eeskätt erakonnajuhte Kaja Kallast, Jüri Ratast, Helir-Valdor Seedrit ja Indrek Saart. Samuti väärivad tunnustust riigikogu fraktsioonide juhtkonnad, kes aitasid juga juhtida ja muidugi kõik 72 saadikut, kes oma hääle president Alar Karise kasuks andsid.

Tunnustada tuleb ka presidendikandidaati, kes kogu kadalipu läbis üksi (vähemalt minu teada), ilma kõrvalise abi ja ettekirjutatud jutupunktideta. Hoolimata talle pakutud sadadest võimalustest presidendiametini viinud kitsukeselt teeribalt maha kukkuda suutis Alar Karis veenda väga erineva maailmavaatega inimesi neljast erakonnast, et saab riigipea rolliga hakkama.

Aga vahest ütlete nüüd, et olete lugenud, et see kõik oli üks suur fiasko, piinlik solgutamine ja arusaamatu tagatubade poliitmäng?

Selline mulje võis ajakirjandusest tõesti jääda, seda narratiivi vedasid nii mõned poliitikud, arvamusliidrid kui ka ajakirjanikud. Kui spordimetafoori kasutada, kuulutati mängu lõpptulemus välja juba esimese poolaja keskel ning asuti kohe ka arutama, millised mängu reeglid peaksid ikkagi olema ja seda lõpuvilet ära ootamata. Miks see siis nii läks?

Esiteks, nagu Kaja Kallas ja Jüri Ratas lakkamatult rääkisid, toimus kogu protseduur täpselt nii, nagu põhiseadus seda ette näeb: parteid jätsid oma huvid kõrvale ja otsisid ühist kandidaati. Seadus seab kandidaadi ülesseadmise tähtajaks kolm päeva enne esimese vooru toimumist ja enam-vähem selleks ajaks Alar Karis ka üles seati. Seega põhiseaduse vaatest oli kogu protseduur üliedukas, kandidaat sai hääli neljast riigikogu fraktsioonist viiest ning osutus juba teisel katsel valituks. 

Probleem on selles, et ühiskonda arendava poliitilise debati ja kandidaadi ajakirjandusliku läbivalgustamise seisukohalt pole kandidaadi selgumine kolm päeva enne valimist ideaalne. Arusaadav. Aga nii on põhiseaduse loojad selle protseduuri tõesti ette näinud. Kui ükskõik millisel hetkel oleks ükskõik milline neljast presidenti toetanud erakonnast alt ära hüpanud, ootaksime me praegu valimiskogu. Seda ei juhtunud, kuigi poliitilised jõud kõiki erakondi selles suunas tugevat vedasid. 

Kas oleks võimalik, et tulevikus selguksid kandidaadid varem, enne seaduses seatud tähtaega? Erakondlike kandidaatide puhul, nagu nägime 2016. või 2001. aastal, kindlasti. Aga ühiskandidaadi puhul ma selles kahtlen, sest nagu ikka keerulistel läbirääkimistel jõutakse kokkuleppele viimasel hetkel, vastasel korral jääb osalistel kripeldama, et vahest oleks oma asja innukamalt ajades saanud veel parema tulemuse.

Teine põhjus, miks avalikud seisukohavõtud ei ole olnud presidendivalimiste protseduuri toetavad, on see, et arvajatel on ka oma huvid mängus. Silmatorkav on ajakirjanduse huvi presidendikandidaatide tutvustamise ja debattide korraldamise vastu. See on mõistetav, ajakirjanduse põhihuvi on tegeleda ajakirjandusega, mida praegune asjade käik pole eriti võimaldanud.

Poliitikute vaates jälle on presidendivalimiste eesmärk valida ära parim president. Kas selle käigus ka surematut ajakirjandust sünnib, jääb paratamatult tagaplaanile. Nii et ajakirjanikke tuleb mõista, aga mõista tuleb sedagi, et nende kurtmine praeguse protsessi üle pole ehk päris siiras.

Teised, kellel oma huvid mängus, on opositsioonierakondade esindajad ja kõik teised, kellele praegune valitsus ühel või teisel põhjusel sümpaatne ei ole. Ka neil on selge motivatsioon jätta kogu käimasolevast mulje, et nii halvasti pole asjad Eesti Vabariigis mitte kunagi olnud. Olles poliitilisest eraldusjoonest teisel pool, võib küll rääkida, et ega asi nii hull ole, aga reaalselt pole sellel jutul mõju enne, kui tulemus on käes.

Nii et presidendivalimised olid tegelikult edukad ja ma usun, et saime Eestile suurepärase riigipea. Kas see tähendab, et probleeme polegi ja võime järgmine kord samamoodi proovida?

Ma päris nii siiski ei arva, kuigi praeguse kogemuse põhjal riigipea valimise kord täitsa pea peale pöörata ja minna otsevalimiste teed ei tundu mulle ka põhjendatud. See teeks presidendivalimistest üleriigilised isikuvalimised, mis paraku on nii valijale kui ka ajakirjanikele alati kütkestavamad kui ideede ja erakondade võitlus parlamendivalimistel.

Kui pärast seda tulevärki selgub, et president on jätkuvalt üsna piiratud võimuga riigiametnik (kes korraldab küll ägedaid pidusid), siis võib see inimestele olla suur pettumus.

Küll võiks mõelda valimissüsteemi reformile umbes neis piirides, mida on välja pakkunud Urmas Reinsalu: kandidaatide ülesseadmine mõni kuu enne valimistähtaega, valimisprotseduuri täpsustamine nii, et valimine ei saaks tühjade sedelite abil ebaõnnestuda.

Ma usun, et kui erakondade käest selle reformi kohta järjepidevalt küsida, võib sellest täitsa asja saada. Hea meel on, et ka valitud president Alar Karis lubas oma esimesel pressikonverentsil teemat Kadriorust üleval hoida.